Veni Vidi Vici #1 (4)

Oli augustikuu viimane päev ja ma istusin rannaliival. Vaatasin kuidas päike loojub ja mulle saatuslik päev kätte jõuab. Oli ju vaheaja viimane päev homme algab kool mina uues koolis juba 10 klassis. Ma tunnen , et selles koolis ei lähe üldse hästi.
Tõusin püsiti ja hakkasin kodu poole kõndima. Jõudsin kodu uksest sisse ja läksin oma tuppa. Ei ma söönud, ega rääkinud kellegiga peale Christofferi...võtsin oma räsida saanud samsungi puuteka ja valisin Christoferi numbri. Ta vastas kohe nagu alati.
" Tsau Christofer"
" Tsauki Cathy"
" Kuidas sul siis läheb?" küsisin ma rõõmsalt.
" Hästi ja väga kiirelt, tööl ja homme algab praktika" rääkis ta väga rõõmsas tujus olles " Ja sul endal homme uus kool?"
" Eksole pidid sa seda küsima...jah homme uus kool..." laususin ma ja ma tundsin kuidas pisar veeres üle mu põse.
"Ole tubli ära lase endale liiga teha...sa ju tead ma toetan sind ma olen ise samas olukorras olnud" rääkis ta nii armsasti, et ma peaaegu juba jäin uskuma. Kuid tegelikult ma teadsin mis toimuma hakkab.
" Yes, Yes ma tean..."
" Okey ole tubli Cathy, sa tead minu numbrit, sa tead kus ma elan sa tead, et sa võid mulle kõike rääkida...."
" Tean, tean kallis oled sõber" ma tundsin kergendust tundsin, et ma olen kellelegi keegi, kasulik, vajalik. Minusse usutakse...minu peale loodetakse.
" Sina mulle ka tsauu ole siis tubli" lausus ta oma hüvastijätusõnad. Need andsid mulle jõudu, jõudu edasi elamiseks, jõudu homseks. Panin oma katkise puuteka lauale ja vahetasin riided ja läksin magama. Teades, et see homne päev saab olema põrgu.

***

Hommikul ärgates oli mul halb...ma ei tahtnud seda...ma ei tahtnud seda kooli ma teadsin , et mu kunagine klassiõde läheb samasse kooli. Tema nimi oli Melody ta oli kunagi mu parim sõber, kuid mingiaeg ta pööras ära..eelmises koolis ma ei tohtinud suhelda enam oma klassikaaslastega nagu ma seda tegin siis põhimüttleiselt ähvardas ta mind. Ma ei kujutanud seda ette kui ma teada jälle näen...
Tõusin voodist ja käisin pesemas ja vahetasin riided.Läksin sööma ema ja õde Carol ootasid mind juba. Sõin kiirelt võileiva ja me hakkasime kooli juurde sõitma. Ema tahtsin oma tädi juurde minna ja lasi mind ühel tänaval maha....ma jätsin nendega hüvasti ja lubasin pärast vanatädi juurde minna nad pidid mind seal ootama. Astusin autost välja õues oli külm ja vastik...sadas seenevihma ja oli rõske. Mul oli seljas ainult õhuke jakk mul oli juba esimesest paarist sammus väga külm. Kiirendasin sammu võtsin taskust telefoni ja proovisin Melodyle helistada miks ma seda tegin? Milleks mul seda vaja oli? Nagunii ta ei vasta...
Tõsi ta ei vastanud....ma mõtlesin, et ta alles tuleb kooli juurde ma astusin kooli peauksest sisse seal seisis viisakalt riides poiss ja tüdruk. Ma astusin neist mööda ja astusin fujaeese. Seal oli suhteliselt vähe rahvast minu üllatuseks. Ma vaatasin ümberringi, et leida ainsamatki tuttavata kuid kasutult. Siis tuli minu juurde üks õpetaja ja küsis: " Sa oled uus? Mitmendasse klassi?"
" Jah ma olen uus ja 10 klassi tulin" proovisin vastates olla optimistlik.
Nägin kaugelt tulemas oma klassijuhatajat. Ma järgnesin talle ja me läksime läbi A korpuse B korpuse koridoori ja seal ma nägin Melodyd See tunne mis minus läbi käis see oli jube. Ta irvitas seal minu üle koos paari tuttavaga keda mina sammuti tundsin õnnetuseks. Proovisin temast mitte välja teha ja me läksime klassi. Meie klassis oli 33 õpilast. Mina olin üleliigne ...mina ei sobinud seltskonda. Istusin suvalise laua taha esimeses reas. Minu kõrvale jäi vaba koht....õpetaja hakkas seal midagi seletama ja sisse astus üks võõras tundmatu tüdruk. Kuna minu kõrval oli ainukesena vaba tuli ta minu suunas. Ta tõmbas järsult laua alt tooli ja istus justkui vastumeelselt minu kõrvale. Ma teadsin seda, et vastumeelselt kuna ta nägu reetis selle...
Õpetaja käskis meil tõusta ja A korpuse saali juurde minna. Pidi toimuma aktus kus võetakse nn rebased vastu. Ma tundsin ennast nii võõrana....nii kasutuna....nii lollina.. Meid kutsuti saali valisime omale kohad ja direktor hakkas seal midagi seletama mis mind üldse ei huvitanud. Ja siis ta hakkas ettelugema 10 klassi õpilasi õnnetuseks olin mina esimene. Direktor ütles Cathy ***** ma tõusin ja astusin terve kooli ette. Kus oli väga palju rahvast. Ma surusin direktori kätt ja ta andis mulle õpilaspileti. Ja käskis mul seista seal ees seni kuni kõik saavad oma õpilaspiletid kätte. 33 õpilast seda oli palju...nii me seisime üksteise kõrval...nagu ühtne klass...aga see oli petlik....
Kui aktus läbi läksime korraks veel klassi ja siis ma jooksin peaaegu sealt koolist vanatädi maja poole ma läksin pool joostes tundsin kergendust....tundsin kuidas mul pisar üle põse voolas...ma pühkisin selle kiirelt ja jõudsin vanatädi juurde. Ema ja õde olid seal ma proovisin olla õnnelik, kuid see ei kukkunud just parimalt välja...tegelikult ma olin hale...ma julgenud emale mitte kui midagi öelda...nende pilkude ja õelate nägude kohta....Me lahkusime linnast ja läksime koju. Kus ma pidin olema "õnnelik" kuigi ma seda polnud.
Järgmine päev oli vaba kuna 1.sep oli laupäev. Sain ennast veel koguda....sain olla inimene omas maailmas.Aga põrgu algas juba esmaspäeval...

Autori kommentaar »