Te Amo #5 (3)

Tom-i mõtteis: "Ta näeb veel kenam välja kui eile. Eriti siis kui ta vihastab...ma...vist olen ... armunud. Ma ei tohiks, aga mida ma teha saan?..ma pole ju päris inimene, aga ta ei tea seda..ma tahan teda välja kutsuda, aga ta on ju minu peale pahane...

Jõllitasin veel Tomile otsa ja siis keskendusin õpetaja jutule kuna tund oli alanud. Tunnis ma ei pannud üldse tähele , mis toimus. Järsku sain aru, et midagi väga halba toimub nimelt tahvlil oli teemaks veregrupp. Ma kardan verd ja selle lõhn öak. Ma minestan kui verd näen.
Vaatasin, et õpetaja jagas seal midagi millega ennast torkida. Mul hakkas külm higi voolama. Vaatasin enda kõrvale ja vaatasin, et Tom-il polnud ka just kõige parem. Ta vaatas segaste silmadega mulle otsa ja sosistas: "Teeme poppi" ja ta pilgutas silma. Ma noogutasin see oli ainus võimalus siit tunnist pääsemiseks.
"Sa ütle õpetajale, et sul hakkas halb muu jäta minu hooleks!" kuulsin ma poissi õpetamas.
Varsti jõudis õpetaja meie laua juurde ja ma ütlesin : " Mul on paha olla...ma ei talu verd mul halb." mu pilk jäi kõrval lauale kus ma nägin , et üks mu klassikaaslane oli ennast juba torkinud ja nägin verd. Ja ma vajusin kokku. Järgmisel hetkel keegi vehkis nuusspiiritusega mu nina all. Ärkasin ja ma olin koridoris istusin pingil ning Tom oli minu kõrval. Tema oligi see, kes nuuskpiiritusega mu nina all möllas.
"Aitab küll nüüd kõik on korras muidu jään veel purju ka!" ütlesin ma naerdes.
"Pagan ma mõtlesin juba, et sa ära surid. Sa pidid ainult ütlema , et sul halb" pomises poiss mulle silma vaadates.
"Ma ei talu verd...ja kas asi ennast mitte ära ei tasunud? Ja kuidas sa üldse siia said?" küsisin ma.
"Ma ütlesin õpetajale, et saadan su koju." vastas ta vaid ja hakkas ukse poole kõndima.
Tõusin ja järgnesin talle. Mul oli plaanis koju sõita ja magama minna. Ja talle enam mitte üks sõna öelda. Aga kui me olime autoni jõudnud ja ma hakkasin autovõtmeid välja võtma rabas ta need minu käest ära "Mina sõidan" kuulsin ma teda ütlemas. Ma vihastain ning ütlesin "Ega ma vigane pole ja see on minu auto!"
"Ei huvita sina minestasid ja tahad nii koju sõita siis pane juba opilaud oma isa haigalas kirja!"
Kus ta teadis, et mu isa haigalas töötab? Kuidas ta üldse minu kohta teab?.
"Mida iganes." pomisesin ma ja istusin kõrvalistuja kohale.
Sõitsime vaikides koduni ja varsti olin kodus. Hakkasin autost välja minema ja Tom haaras mu käevarrest kinni ja peatas mind " Äkki lähme kuskile?"
No mida ta enast õige arvab algul võtab mu kaelakee ilma põhjuseta siis solvab ja nüüd kutsub välja.
"Milleks?" pomisesin ma vihaselt.
"Ma ei tea läheme kuskile noh...igav on.." rääkis ta.

Tom-i mõtteis:
Mitte igav ei ole vaid ma tahan sinuga koos olla. Aga sa ei tea seda. Oi kuidas ma tahaks, et sa tead...

Mida iganes mõtlesin ma ja vastasin poisile "Ok" ja Tom keeras süütevõtit ja juba me sõitsime kuhugi. "Kus me läheme?" küsin ma kui me olime 10 minutit sõitnud.
"Lase ennast üllatada" naeris ta vaid. Ei no tore. Viib mu kuskile pärapõrgusse ja tapab mu ära äkki. Ohkasin ja vaatasin aknast välja. Ainult puud ja puud ... mitte ainsatki maja.
Vaatasin korra Tom-i poole ja siis auto spidomeetrit. 150km/h ja ta ise nii rahulik. "Lolliks läksid või?" paanitsesin ma. "Nüüd ma pean tõesti haiglasse opilaua kirja panema!"
"Rahune maha ei pea sa midagi kirja panema. Kohe oleme kohal" sõnas ta ja varsti sõitsime mingit metsateed sisse. Sõitsime veel veidi ja siis parkis ta auto teeäärde ja võttis süütevõtme välja.
Hakkasin ka autot välja tulema samal ajal öeldes " Ei no kui mind tappa tahad anna andeks see koht pole piisavalt ilus"
Poiss vaatas mulle oma tumedate silmadega otsa ja ta kulm tõmbus kortsu. "Miks ma su ära tapma peaks?" küsis ta ja tuli mulle lähemale.
"Ououou..." ütlesin ma ja hakkasin kätega vehkima. "Hoia kaugemale"
Muidugi oleksin ma tahtunud, et ta mulle lähemale tulnud, aga ei..praegu ei...ei...ei.
Poiss tõmbus ehmatusega tagasi ja hakkas mööda väikest metsarada liikuma kuskile. Ma järgnesin talle vaikselt. Olime juba tükkaega kõndinud kuni ma nägin merd. Suurt merd...Ma olin tahtnud ammu merd näha..meri oli nii rahustav.. nii teistsugune.....nagu Tom.
Liikusin Tomist ette ja jooksin mere vette jalgupidi. Mõnus.
Sulistasin seal vees tükkaega ennem kui välja tulin ja rannaliivale pikali viskasin. Päikest polnud pilves oli ilm. Kuid oli samas soe. Kuulsin kuidas Tom minu kõrvale tuli ja sammuti pikali viskas ja pilvi vaatas.
Olime tükk aega vait kuni Tom küsis : "Miks sa siia kolisid?"
Vastan ausalt või valetan?..Okei ausalt siis : " Milanos kolisime palju ema leidis uue mehe ja siis uus töö jne...ma ei viitsinud ega tahtnud enam kolida" vastasin ma siis ausalt. Piilusin silmanurgast Tomi kes naratas suurelt mu öeldu peale. "Sa enam tagasi ei lähe?" esitas ta uue küsimuse. "Ma ei tea veel..." vastasin jällegi ausalt.
"Ära mine jah!" kuulsin ma tema sõnu. Keerasin ennast külili ja vaatasin kuidas ta veel suuremalt naeratas. "Pakub nalja jah?" küsisin sarkastiliselt. "Eip üldsegi mitte!"
Olime pisut vait kuni ma jälle küsisin : "Miks sa mind siia kutsusid ja miks sa minuga üldse suhtled ja omastad minu asju mis ei kuulu sulle?"
Poiss oli tükkaega vait kuni ütles. "Kutsusin sind siia sellepärast , et ma tean, et sulle meri meeldib. Suhtlen sellepärast, et sa tore tüdruk. Ja see omastamise asi..." rääkis ta ja võttis pükste taskust mu kaelakee...mille ta endale jättis. "Sellega nii, et äkki saad selle veel tagasi ühel tingimusel"
Olin vihane,et tal see kaasas oli...ja ta seda mulle ei andnud. "Ja millisel?" küsisin ma. Tom naeris ja ütles..." Sa pead mind suudlema" see oli alles pauk. Jõle palju arvab endast ikka. Loll loom.
"Segi kammisid ennast või?"
"Ei see minu tingimus" ütles ta ja tõusis liivalt püsti. Ja ta hakkas vee poole kõndima. Mul tekkis kurikaval plaan ta vette tõugata. Tõusin vaikselt püsti ja järgnesin talle. Ta oli seljaga minu poole ning ma tõukasin teda tugevalt ning varsti oligi ta vees pikali. "Haha paras sulle!" naersin ma ja tahtsin seal ära tulla. Ja järsku ta haaras mu käest ja järgmisel hetkel olin mina vees pikali. Loll loom...kui samas nummi..eriti märjana mõtlesin ma. "Haha said tagasi paras sulle!" kisendas ta mu kõrva ääres. Tegin solvunud näo ning tõusin püsti, et auto poole minema hakata. Kui ma nägin liival mu kaelakeed. Ta oli ennem vette minekut selle sinna pannud. Läksin joostes sinna, et seda ära võta , aga ta nägi selle ära ning jooksis mulle järgi ja lükkas nüüd mu liivale pikali. Ise minu peal olles. "Loll oled või mul on valus!" ütlesin ma kuid ta ei kuulanud mind..."Loll ma ei ole, aga...tahad seda täida tingimus!" liputas ta mu ees seda kaelakeed. "Unusta ära!" ütlesin ma ja hakkasin rabelema. "Ei" ütles ta ja...







Nonii uus osa. Jätkan? Meeldib? :D

Autori kommentaar »