Surnud ingel. PROLOOG. (10)

Ma seisan kalju äärel. Vaatan imeilusaid vahutavaid laineid ning mõtlen, kas see ongi kõik? Kas see ongi see viimane hetk minu elus. Näha neid laineid ja vett.. Eemal näen reisilaeva, mis muutub aina väiksemaks ja väiksemaks..

Järsku kuulen kedagi enda nime hüüdvat. Pööran ümber ning näen teda. Lucy. Endiselt imeilus, nagu oli ta ka viimastel päevadel, mil teda nägin. Ta naeratas mulle.
" Cici, ära tee midagi mõtlematut," lausub ta naeratades ning astub mulle lähedamale.
Tahaksin minna tema juurde ja teda kallistada... Kallistada ja mitte kunagi enam temast lahti lasta.. Ma astun sammu tema poole, kuid tema naeratus kaob näolt.
" Ära tee midagi, mida sa teha ei tohiks," kordab ta.
Ma ei kuula teda ning astun veel paar sammu, eemale kaljuservast, tema poole. Ta vaid raputab ohates pead ning kõnnib mulle vastu. Tunnen, kuidas ta minust läbi astub ning kaljuserva poole liigub. Ma pööran ringi ning vaatan talle järgi. Teda ei ole enam. Kadunud. Jälle.

Mu silmanurka on tekkinud pisar. Pühin selle ruttu ära ning astun tagasi endisele kohale, kaljuserva äärde, valmis hüppama. Jällegi jään lummatult vaatama neid valgeid vahuseid laineid. Varsti saan ma nendega üheks.. Varsti. Sisendan endale, et ma ei tohi kartma hakata. Ma otsustasin kodus, et ma teen selle ära. Et ma olen tugev ja hüppan.

Ma võtan hoogu. Jooksen. Kiirendan. Ning hüppan. Minema siit elust. Minema..

Autori kommentaar »