World So Cold. // 1. osa. (9)

Jutu peategelaseks on 16 aastane Sierra. Ta elab koos oma isa ja noorema õega. Tal on ka suurem vend, Connor, kes on 18 aastane ja elab neist eraldi. Tema õe nimi on Maria, ning ta on 6 aastane. Sierra ema suri Mariat sünnitades ning isa abiellus uuesti naisega, kes Sierrat üldse ei salli. Tihti elabki Sierra oma venna juures.
Koolis on ta mitte nö kõige populaarsem. Tal on õigupoolest ainult 2 sõpra - Ryan ja Sarah. Ryan jõudis just tagasi 2-nädalaselt reisilt Pariisist.

Jutt on mina-vormis!!

_________-

Hommik. Külm. Vastik.

Järsku kuulen läbi une, et keegi justkui hüüab minu nime. Ärkasin vaikselt, avades kõigepealt silmad. Vaatasin üsna tükk aega lakke, sest järsku olid hüüdmised kadunud. Oli see tõesti uni?

Kuid järsku kuulsin jällegi oma nime õuest. Hääl tundus kuidagi tuttav.
Mässisin endale teki ümber ning liikusin kiiresti aknani. Kui nägin all tuttavat kuju, tuli naeratus mu suule. Avasin akna.

" RYAN! " ütlesin rõõmsalt.
" Jaaaa, Si, ma olen tagasi." vastas ta mulle muigega.
" Oota, ma tulen alla! " ütlesin, kuid veidi aega mõeldes lisasin;" ma panen jooksuriided ka selga!"

Kiirustasin riidekapi juurde ning mõtlesin, mida selga panna. Ilmselgelt midagi sooja, sest sel ajal, kui aken lahti oli, tuli üsna külm sügisõhk tuppa.

Valisin pikad retuusid ja T-särgi, mille Ryan mulle sünnipäevaks kinkinud oli. Panin telefoni taskusse ning läksin toast välja. Panin oma toa ukse kinni ning üritasin võimalikult vaikselt alla pääseda. Niivõinaa kõik alles magavad ja kui ma nad üles ärataksin, oleks pahandus majas. Seega, pigem teha vaikselt.

Kõndisin kööki ning võtsin sealt ühe kohukese. Sõin selle ära, läksin õue ning keerasin ukse lukku. Ryan oli juba värava taha kõndinud. Ma tõsiselt ka jooksin ja hüppasin talle kallistades kaela.
Peale paari minutit kallistamist sosistasin vaikselt;" Sa ei kujuta ette, kuidas ma sind igatsesin. Sarah on vahepealse ajaga nii ülbeks minu vastu muutunud..."
Ta naeratas õrnalt.
" Ta ongi selline. Aga ära kurvasta, ma olen tagasi ja ei lähe enam nii kauaks minema. "


Üsnapea tõmbusin eemale ning lihtsalt vaatasin talle otsa.
" Kas lähme ka jooksma kunagi? Või pead sa veel mulle otsa vaatama? See tekitab ebamugavust kusjuures." ütles ta muiates.
" Jah,jah, muidugi, Lähme."

Võtsime suuna metsa poole, kus me koguaeg käime. Seal on nii vaikne ja rahulik, ainult puude kohisemist on kuulda. Seal saab olla sina ise ja puhata maailmast.
Terve tee me ainult rääkisime ja rääkisime, kuni jõudsime metsa. Seal oli nii mõnus.

Lõpetasime jooksmise ning istusime puupalgi peale. Vaikus. Täielik vaikus.

Kuid järsku kuulsime mingit praksatust eemal. Võpatasin selle peale, kuid Ryan ainult ütles, et see oli tuul.
Rahunesin maha, kuid mõne aja pärast kuulsime mõlemad üht praksatust, mis tuli tunduvalt lähedamalt. Jälgisin pingsalt seda kohta, ning järsku nägin, kuidas seal hüppas välja hunt. Suurem kui tavaline hunt, aga ta oli hunt! Võin vanduda!

Ryan tõusis püsti ning astus minu ette. Vaatasin tema poole, kuid tema ainult ütles;" Ole vaikselt."

Autori kommentaar »