Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Unelus #11 (0)

11. Ashlyn

Buss loksus vaikselt mu kodulinna poole.
Mõtlesin masendunult Logan'i näple, kui ta mind vaatas ja bussi järgmisele tänavale pööras ning mina vaateväljast kadusin. Ma tundsin end kohutavalt süüdi, sest olin Logan'i sedasi sinna seisma jätnud ning hüvastijätuks polnud ma teda isegi mitte emmanud, kuid tundsin ka nagu oleksin ma kaheks rebitud, justkui oleks pool minust poisi juurde jäänud. Pidin endale vastu meelsusega tunnistama, et mul olid tunded tema vastu.
Buss sõitis linna märgist mööda. Veidike veel ja ma olen kodus - kuivõrd masendav mõte. Rosanna juures veedetud aeg oli nagu päikesekiir minu sünges igapäevas. Ma sain sinna endale justkui teise elu. Mul oli seal sõpru ja pere. Ma nägin Logan'it oma vennana, just sellist vanemat venda ma endale tahaksingi, oma poisina ma teda ei näe - vähemalt mitte praegu -, kuid ta on mulle ülioluline.
Buss peatus bussijaamas ja istete vahel läks suureks sagimiseks ning trügimiseks. Ootasin, kuni enamus inimesi oli bussist lahkunud ning lipsasin siis õue, haarasin bussi luugist oma koti ja marssisin kodu poole.
Maja oli esmapilgul tühi, ma ei oleks imestunud olnud, kuid elutuppa minnes nägin ma, et mu vanemad olid ahju tule üles teinud. Juuni alguses?
"Mis siin toimub?" küsisin ma uskumatusega.
"Hävitame vaid vanu mälestusi," vastas ema kalgilt.
Alles nüüd märkasin ma raamatu virva isa selja taga. Panin koti maha ja läksin raamatute juurde. Võtsin ühe raamatutest kätte ning avasin selle.
Esilehele oli kirjutatud:

Ashlyn Whaters'i päevik
2005 - 2006

"Need on mu päevikud!" hüüdsin ma.
"Jah, seda nad on," vastas ema.
"Need on pärit ajast, mida ma ei mäleta, miks te nad hävitate? Ma pean neid lugema, võib-olla meenud mulle midagi," ütlesin ma ahastusega.
Mul ei ole mitte ainult lühiajalised mälu kaotused, vaid ma ei mäleta ka kahe aasta tagust aega on elust, ei mingeid lapsepõlve mälestusi ega juhtumisi, mitte kui midagi.
"Aga sa oled ju senikaua ka ilma nendeta hakkama saanud, miks siis nüüdki peaks neid vaja minema?" ütles isa upsakalt.
"Te olete kõige jälgimad olevused üldse!" hüüdsin ma ja lasin päevikul oma käest maha kukkuda.
Nägin veel ema ja isa emotsioonituid nägusi minu poole vaatamas, enne kui ümber pöörasin ning maast oma koti haarasin ja enda tuppa jooksin.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!