Inglite Medaljon [29.osa] (10)

29.KIOWA

Surusin silmad kinni, et pisaraid tagasi hoida.
Kogu see otsustamatus ja vastutus. Seda oli liiast. Vajusin koorma all kössi.
Keegi paistis mu mure mõistvat ja võttis lohutavalt mu õlast kinni.
Avasin veidike silmi ja nägin, et mu lohutajaks oli Lily, kes seisis mu teisel küljel.
Sulgesin taas silmad ja paar pisarat veeresid üle mu põskede. See tunne oli erinev, sellest mida ma varem tundsin.Ma tundsin pisarate soolast maitset oma nahal. Pisarad tundusid mu põskedel palju aeglasemalt edasi kulgemas, kui siis, kui veel inimene olin.
Lily juhatas mind õrnalt teistest eemale. Paotasin veidike silmi ja nägin, et ta talutas mu uksest välja.
Ma tundsin, kui mu jalad põrandat oodates trepist alla läksid.
Lily juhatas mind diivani juurde ning ta surus mind sellele istuma ja seejärel lamama.
Ma ei suutnud lamada.
Tõmbasin end kõverasse ja tõusin pooleldi istuli, käetoe vastu.
Uued pisarad voolasid mööda mu põski.
Tundsin, kuidas diivan Lily raskuse all vajus, kui ta mu jalgade ette istus.
Avasin silmad pärani ja vaatasin ta murest murtud näkku.
Taas algasid Karolyni valu kriisked ning ma sulgesin silmad ja vajusin kössi.
Möödunud oli aega, seda kui palju ma öelda ei osanud, kui ma kuulsid vaikseid, kuid reipaid samme.
Sammud tulid mööda treppi alla.
Avasin oma pisarais silmad ja nägin Kiowat viimkasest trepiastmest alla tulemas. Mees tundus noor, kuid väsinud. Ta silmades oli pilk, mis oli nii tarks, nagu oleksid need maailma algust näinud, võib olla selle isegi ise loonud.
Kiowa astus meile lähemale, jäiselt elesinine medaljon kaelas kergelt õõtsumas.
"Tunnen kaasa, Jenny, mul on nii kahju. Ma tunnen end süüdi." Kiowa hääl ei sobinud kokku ta välimusega, kuid ideaalselt ta silmadega. Ta hääl oli julge ja tark. Ma usuksin iga sõna, mida see hääl ütleb.
"Aitähh, kuid teil pole selles ju süüd." vastasin, suutmata pilku ta silmadest kiskuda.
"Seda küll, kuid vähemalt said süüdlased ka karistuse."
"Kuidas seda mõista?"
" Greifid ilmusid kohale täpselt õigel ajal, täpselt õiges kohas. Tänu neile pääsesid ka sina."
"Tõesti?"
"Jah."
"On nad veel siin?"
"Mõned on tõesti veel siin, jah. Nende pealik on Karolyni juures."
"Ma pean meeles pidama, et ma neid tänaksin."
Kiowa naeratas selle peale.
Taas algasid Karolyni karjed ja Lily mu ees tõusis diivanilt ning hakkas treppide poole minema.
"Ma lähen üles." ütles Lily vaikselt ümber mööramata ja läks trepist üles.
Kiowa istus Lily kohale mu ette ja hakkas rääkima:
"Ma tean, mis tunne on kaotada keegi, kes on sulle oluline. Mina pärisin enda Medaljoni - Jää Medaljoni - siis kui olin 19, siis mind ka muudeti. Paar aastat hiljem kohtusin ma ühe tüdrukuga, ta nimi oli Ever. Ma armastasin teda. Ma olin valmis andma ta eest enda elu, kuid sama käis kahjuks ka tema kohta. See oli aasta 1867, kui algasid sõjad. Medaljon, Medaljoni järel leitsid endale õigus järkse või õiguseta omanik'u. Paljudes sõdades olid väejuhid hukkunud ja üksikud ellujäänud vampiirid kogunesid minu, kui ühe Medaljoni Omani'ku juurde. Minu alluvusse kogunenud vampiiride arv muutkui suurenes.
Taas oli käsil sõda, kus võideldi Tule Medaljoni pärast. Väljavalituks peeti Rachelit, otsustati, et tema kanda jääb Medaljon, kuid sõda selle Medaljoni pärast kujunes verisemaks, kui tavaliselt. Ühe suure vampiiride väe juht hukkus selles sõjad, kuid see oli ka Sõja lõpp. Vampiiride vägi vajas juhti ja paari päeva pärast, kui Tule Medaljoni omanik silmad avas ja olukorrast teada sai võttis ta endale suure vastutuse ja hakkas ise selle väe juhiks.
Sellega läksid meie teed esialgu lahku, kuid ühe sõja ajal, kui mind rünnati, ohverdas Ever oma elu, et mind päästa. Ma maksin ta eest kätte." pisar langes Kiowa lõualt ja ma märksin alles nüüd, kui vaikselt ta rääkima oli hakkanud, "Ma hoitsin oma väega sõdades eemale, sest kartsin, et keegi, kes minu väes kedagi armastab võib võideldes oma armastatu kaotada. Mõned aastad hiljem ristusid meie teed taas Racheliga. Mõnda aega veetsime me koos aega, sest kaks Medaljoni kaitsid meie kaht suurt väge sõdade ajal paremini. Aastate pärast, kui sõjad enam nii tihti ei toimunud, märkasime, et meie väed olid liitunud ja me Racheliga armastasime teineteis. Muidugi pole mu süda Everi surma pärast rahu saanud, kuid ilma temata poleks me Racheliga ka kokku saanud ja kaks väge olekisd varem või hiljem hävinud."
Ma vaatasin mõnda aega oma põlvi ja me mõlemad vaikisime, kuid lõpuks ütlesin:
"Mul on väga kahju."
"Elu ei ole kunagi õiglene ja vahel tähendab õige otsuse tegemine hoopis asja mis tundub vale." Kiowa tõusis nende sõnade peale ja oli samal hetkel ka kadunud.
Mõtisklesin ta viimaste sõnade peale ning võpatasin iga kord, kui Karolyni karjed taas algasid.

Autori kommentaar »