Unelus #8 (3)

8. Charlies

Kuulasin valju müristamist ja vaatasin üksikuid märgi laikusi, mis linale tekkisid, kui üksikud vihmapiisad läbi katkise katuse tilkusid.
Mõtlesin Kelly poolt öeldule, kas mu vangipõlv on lõppemas? Kaua ma veel ootama pean? Kas ta tõesti tuleb?
Pikne, mille valgus pööningu valgeks lõi tõi nähtavale kellegi silueti. Kadusin peegli pinnalt. Mind ehmatas, et ma polnud kuulnud inimest tulemas. Kostus taas vali kärgatus. Tuba muutus taas valgeks. Siluett oli mulle lähemale liikunud.
Kuju tõmbas lina peegli pealt ära samal hetkel, kui müristas.
Tulijaks oli Stefan.
Ilmusin taas peegli pinnale.
"Mida sa siit jälle otsid?" sisistasin ma ta peale.
" Ma tulin kontrollima, kas su peegel on ikka terve," ütles vanamees aeglaselt.
"Sa ju tead, et selle peegliga ei juhtu nii kergesti midagi," muigasin ma irooniliselt. Lõppude lõpuks olin see ju mina, kes peeglis kinni istus.
"Lapsed muutuvad uudishimuliseks, nad küsivad, mis siin on, miks nad siia tulla ei tohi,"
" Vahet ju ei ole, kas nad tulevad siia. Välja nad ei suuda ju mind ikka tuua,"
"Ei, aga nad suudavad sind tappa ja see ei ole sinu karistus,"
"Mind tappa?"
"Seetõttu ei tohigi peegel katki minna,"
Esimest korda kahe saja aasta jooksul olin ma õnnelik, et mulle selline karistus oli peale pandud. Kui Stefan vaid teaks, et mu peeglis kükitamise aeg oli läbi saamas.
Kadusin peegli pinnalt.
"Charlies,"
Ma ei reageerinud Stefani pöördumisele.
Pikne lõi valju raginaga mingisse puusse sisse.
"Charlies, midagi ei muutu," ütles mees.
Kui ta vaid teaks, kuidas ta eksis.
Peegel lükati valju kriiksumise saatel teisele kohale just samal hetkel, kui kostus vali kärgatus ja pisike katuseaken imetillukesteks kildudeks lendas ning paar rasket katusekivi kukkusid kohale, kus minu peegel ennem seisnud oli.
Olin endale üllatuseks õnnelik, et Stefan mu teise kohta nihutanud oli, sest muidu oleksin ma surnud olnud.