Teema: Järjejutud / Muu

Mina ja Jennifer, #14 (0)

Täna on juba reede. Selle töö sain ma viie, nagu soovisin. Ma õppisin ka selleks ikka ilusasti. Robiniga on meil nüüd nii, et ma armastan teda jälle. Kes mulle vahepeal meeldis, tema nime jätan nimetamata. Me oleme Mariettega juba täitsa nagu sõbrad. Ainult et ta on natuke beibe. See mulle ei meeldi eriti. Aga muidu on suhteliselt normaalne.

Mina: Täna on juba reede.
Mariette-Elisabeth: Jah. Nii tore ju.
Mina: Jah. Aga ütle mulle palun üks asi südamelt otsekohe ära, eks? Lubad, et annad puhta südamega?
Mariette-Elisabeth: Minu probleem on selles, et mida?
Mina: Lihtsalt ühte asja. Lubad? Et puhta südamega?
Mariette-Elisabeth: No olgu peale siis. Noh, küsi.
Mina: Okei, ma küsin otse... Kas sulle meedlib Robin?
Mariette-Elisabeth: Ei. Ei...
Mina: Ei? Ei meeldi?
Mariette-Elisabeth: Peaks meeldima või?
Mina: Ei. Ma arvasin, et te nagu olete armunud ja nii, hoidsite käest kinni ja... Noh, tead ju küll, eks?!
Mariette-E: Jah, tean küll. Mulle pole kunagi Robin meeldinud. Ta tahtis minuga koos olla. Ta tahtis sõbruneda natukene. Tema arvas, vähemalt ma arvan nii, et ta meeldib mulle, tegelikult ma ei soovinud tema lähedal olla, temalt käest kinni hoida, veelvähem suudel... Okouu... Uupsi... Ma ei öelnud seda...
Mina: Teie? Suudl.esite? Okei, mina kaon eluks ajaks siit...
Robin: Tere, Velicia! Kuidas läheb?
Mina: Tere, Velicia, kuidas läheb... Mida sa enda arust mõtled? Uus tüdruk tuleb kooli ja kohe musitama, jah? Okei, olge koos. Või vähemalt, Robin, õigemini, ole üksi! Kas sa üldse teadsid, et sa ei meeldi Mariettele?
Robin: Mariette? On see tõsi?
Mariette-E: Jah. Kahjuks on.
Mina: Mina kaon... Klassi... Kohe!

Ma jooksin nii kiiresti, kui sain, nuttes, klassi, ma võtsin õpikud ja vihikud, panin need lauale, siis suundusin WC-sse, nutsin seal, pool tundi umbes. Õpetaja küsis minu järele klassis, Liina ütles.

Õpetaja: Palun, tõuske püsti! Alustame. Tere päevast!
Klass. Tere päevast!
Õpetaja: Istuge. Mitu puudujat meil on?
Liina: Seitse!
Klass: Kuus!
Liina: Kuidas?
Mart: Velicia on ju ka koolis?!
Liina: Seda ma ei tea, kas ta on koolis, aga teda ju pole praegu siin?! Või teie arvates on või?
Marta: Ei ole jah. Kus ta on?
Õpetaja: Vaikust, klass! Kas keegi teab, kus Velicia on?
Marta: Mina ei tea.
Mart: Mina ka mitte.
Õpetaja: Vaikust! Ma küsisin, kes teab, kus Velicia on. Kas keegi siis teba või ei?
Keegi ei vastanud.
Õpetaja: Selge siis. Teie hakake tegema töövihikuharjutusi, mina lähen vaatan, kus Velicia on.

Õpetaja otsis mind, lõpuks leidis mind WC-st punaste silmadega, enda ümbrus taskurätte täis. Ma vaatasin oma puhaste kurbade silmadega õpetajale otsa ja ei öelnud midagi. Lihtsalt vaatasin teda. Ma hakkasin vaikselt oma õpikut sirvima, et nagu paistaks, et ma õpiksin. Ta tuli ja istus minu kõrvale.

Õpetaja: Mis juhtus? Miks sa tundi ei tulnud? Tule nüüd tundi, kuule, viimane tund, jõuad kannatada küll selle ühe tunni ära. Tule nüüd ometi.
Mina: Õpetaja, te ei tea, miks ma tundi ei tulnud ja siin praegu nutan ja teile siin segast juttu räägin... Või teate?
Õpetaja: Tean küll. Ühe tühise poisi pärast eks see vist ole, eks?
Mina: Kust te teate?
Õpetaja: Ma olen ka nooruse läbi elanud, nagu näha, sinul ei lähe tunnetega vist ähästi, eks? Mina ka ei saanud. Aga nüüd on mul abikaasa ja kaks last, kes on ammu isetegevusel ja ma ei pea neid aitama. Nooruses ei olnud ma ka üks mingi üle kooli kõige lahedam tüdruk, onju... Et, sa ei pea nutma, usu mind, õige poiss ei jäta sind kunagi.
Mina: Teil on omad järeldused, jah? Teil ka ei vedanud?
Õpetaja: Jah, muidugi on mul omad järeldused. Aga usu mind, õige poiss ei jäta sind kunagi. Õige poiss peab tegema endast kõik võimaliku, et tema tüdrukul oleks soe, mõnus, hea olla, et ta ei oleks kurb ja mis kõige olulisem - ei tohi niimoodi maha jätta. Asi on Robinis, jah?
Mina: Kuidas te teate, et... just Robin?
Õpetaja: Noo, kõik tüdrukud ju tiirlevad tema ümber, kuigi ta on vist popp ainult tänu oma viletsale õppimisele ja lohakusele ja lötakis liibuvate pükstega ringi siiberdamisele, eksole? Sa oled tema jaoks liiga hea, saad sa aru? Sa oled tema jaoks liiga hea! Türukud peavad enda eest võitlema, absoluutselt ei tohi endale lasta pähe, vabandust väljendi pärast, si.ttuda, eks? Sa pead enda eest võitlema ja mitte lasta endale pähe istuda, et kõik antakse sinu õlgadele kanda. Kas kuuled sa mind? Sa ei tee enam tegemist selle poisiga! Saad sa aru? Sa oled tema jaoks liiga hea! Saad sa aru?
Mina: Teie ei ole minu ema, kes mulle igasuguseid asju ütleb! Vabandust... Tõesti, vabandust...
Õpetaja: Pole hullu, pubekaaeg, saan aru. Ma ju ise ka olin selline, pubekaeas ja mitte ka popp koolis. Olin lihtsalt üks tavaline tuupur, muud midagi. Ma polnud popp, nagu sinagi, ma saan aru, jah? Ma soovin sulle kõike head, ma ei taha sulle halba, just head. Sellepärast ära tee endale liiga. Ma luban su koju. Mine. Mine. Mine. Kohe. Palun sind. Mne koju, puhka end välja ja mõtle elu üle järele. Siis saab kõik korda.
Mina: Lubate seda?
Õpetaja: Ma võin vanduda kasvõi, aga igaksjuhuks, see võib halba õnne saata. Aga ma annan 100%-lise lubaduse selle peale. Mine nüüd koju.
Mina: Jah. Aitäh.
Õpetaja: Mine, mine.

Ma mõtlendi praegu, aga ma vaatan ka "Avatari" ja söön piimaiirist ja mul on hea olla, sõltumata... Mh... Robinist. Hah.


Järgneb...

Teavita ebasobivast sissekandest!