Teema: Järjejutud / Noortejutud

Tule mõistusele, Piret! 2 (0)

Ärkasin hommikul paha tujuga. Kell 06:00 helises äratuskell nagu igal hommikul. Ma käisin duši all, pesin, hambad, panin riidesse, valmistasin endale kohvi ning paar võileiba ning sättisin end sohva peale istuma hommikuprogrammi vaatama. Hommikuprogramm algab iga päev 06:55. Võibolla olete seda näinud? Kell 07:30 pidin hakkama kodunt liikuma. Olin väga väsinud, mis sest, et eelmisel õhtul vara magama läinud. Töö juures olin kohutavalt väsinud. Nii väsinud, et jõudsin töö juures endale päeva jooksul kolm kohvi teha. Ja pärast õhtu poole olin juba virgem ja tublim ja sain hakkama igasuguste asjadega. Aga sel päeval juhtus ka midagi sellist, mida ma polnud osanud loota. Ülemus Marge tuli minu kabinetti. '
"Tere, Piret," ütles ta mulle.
"Tere, Marge," vastasin mina. "Kas on probleeme?"
"Ei ole, aga üks asi on ikka, mida tahaksin sinuga arutada."
"Noh?"
"Vaata, ma saan lapse," ütles ta, silitades oma kõhtu.
"Ohoo, palju õnne!"
"Aitäh. Aga ma ei tulnud seda sulle ütlema. Või noh, tegelikult tulin, aga midagi on veel."
"Ma aiman halba. Kas on midagi juhtunud? Kas ma pole oma tööd korralikult teinud?"
"Ei, asi pole selles."
"Aga mis siis on?"
"Vaata, ma sünnitan vähem kui kuu pärast ja ma tahan alati kõigeks valmis olla, et ei oleks nii, et ma lihtsalt kontoritoolis sünnitan, ikka tahaks korralikult haiglas sünnitada. Ja ma lahkun töölt umbes kaheks-kolmeks aastaks, et lapsega tegeleda ja nii. Ja eelkõige tuleb ju sünnitada..."
"Ja kuidas mina aidata saan?"
"Sa tuled selleks ajaks, kuni ma tööl ei ole ja võibolla ka kauemaks, minu ametile. Sa oled boss nüüd, Piret."
"Ma ei oska midagi öelda, ainult seda, et ma olen pag.anama rõõmus! Aga mida ma tegema pean?"
"Ma annan sulle täna ühed paberid, kus on selgelt sulle arusaadavaks tehtud, kuidas ülemusena käituda. Sa võid koondamisi teha ka muidugi, aga mitte kõiki ära koonda, muidu ma koondan sind ennast kah veel. Ikka koonda võimalikult mõistlikult ja võimalikult vähe. Aga kui sa näed, et mõni siin töötajatest ei vajata enam siin, siis ütle talle head aega, põhjenda, mis ja milleks ja kuidas ja seleta talle kõik lahti, et ta saaks aru, miks teda enam siin vaja pole. Selge?"
"Ma ei tea, ma vist ei oska....ma vist ei saa...kahjuks pead sa kellegi teise leidma."
"Mis jama sa ajad? Sina oled homsest ülemus ja jutul lõpp! Mina lähen võibolla isegi üldse töölt ära. Aga praegu ma ei oska midagi otsustada. Küll lapsuke mulle teada annab, mida ma peaksin tegema. Aga nüüd põhiküsimus: kas sa oled valmis ja nõus?
"Ma...jah."
"Oled kindel? Ega sa ei pea nüüd niimoodi..."
"Jah. Ma...ma olen valmis."
"Et sa pärast ei kahetse.ks."
"Ei, ma...ei, ma ei kahet...se..."
"No, olgu siis. Aga säh, võta siis need ülemuspaberid. Ja näe, sinu rinnamärk ka siin, voh."
"Sul on rinnamärk juba valmis?"
"Noh, kui sa oleksid keeldunud, siis ma oleks su ikka tagasi vinnanud ja sundinud veitsa kah. Aga noh, head aega siis," ütles Marge mulle ja ulatas oma käe.
"Ei kahetse?"
"Ei kahetse, küll ma hakkama saan," vastasin mina täieliku ebakindlusega ja ulatasin talle oma õrnakese pruunistunud käe.
"Noh, adios, amigos! Noh, olgu. Head päeva."
"Head päeva. Sünnita hästi. Ole tubli," vastasin mina, hoides rinnamärgi oma käe pi.hus kõvasti kinni, kuni käsi higistama hakkas, ning teise käe kaenla all siniste kaantega mappi. Ma olin šokeeritud.
Olin nii šokis, et tegin kähku töölt vehkat. Nagunii tööpäev oli juba tegelikult lõppenud, 5 minutit juba möödas. Kui ma kodus postkasti avasin ja sealt leitud valge ümbriku pealt kirja lugesin, oleksin ma äärepealt pikali kukkunud. Ma läksin tuppa ja heitsin sohvale pikali. Ei viitsinud isegi läpakat lahi teha või meile lugeda, lihtsalt käisin duši all, peasin hambad, panin oma punase sitsilise öösärgi selga, viskusin uuesti diivanile, panin teki peale ja võtsin laualt selle ümbriku. Avasin ümbriku ning tegin seal oleva paberi lahti. Kui ma olin lugenud esimesi ridu, hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Ja lõpuks oli minu käe all oleva teki koht pisaratest märg. Te kindlasti tahate teada, kellelt ja milline see oli ja millised laused mind nutma ajasid, jah? Noh. Kui te niiväga palute, siis ma võin ju rääkida ka. Noh, aga ma näitan teile seda kirja siis. Noh, selline ta on.

Kallis õde!

Ma ei teagi, kust otsast alustada. Igasuguseid asju on vahepeal juhtunud. Sa vist ei teagi, et sul on õde. Piret, on su nimi. Jah, aga mina teadsin, et kusagul maailma sopis ootab mind ikka väike armas õeke. Ja näed, ootabki. Ema oli sünnitanud ka minu, minu, väikese Tia Marika Jõe. Kui sina kolisid juba varakult 15-aastaselt maailma soppi, siis mina sündisin. Ma olen 15 aastat noorem, kui sina, seega. Sa oled mulle väga kallis, õeke ja ma armastan sind, ükskõik mida sa ka ei arvaks. Ma olen väga õnnelik, et mul on õde. Kui ma olin väike, umbes 4-aastane, ei teadnud ma, et mul on õde. Ja kas sa saad aru - ema ütles mulle seda alles siis, kui ma olin 6-aastane. Ja siis ka pidin mina küsima. Kui ma olin 15-aastane, pinnisin emalt sinu aadressi välja ja sain teada, et kummalisel kombel elad sa jälle oma armsal kodumaal. Ja kui oli õige aeg (ehk siis, kui sina seda kirja loed, oli see nädal aega tagasi), siis ma kirjutasin sulle kirja. Noh, ja nüüd ma siis siin olen. Kas sa oled veel hämmingus? Ära ole, kallis õeke. Kas sa siis ei küsinud emalt midagi selle väikese õe või vennakese kohta? Ei küsinud? Ja ema ei öelnud ka, jah? Nojah. Siis on arusaadav. Ära nuta, õeke. Ära palun, palun ära nuta. Ma armastan sind. Aga noh, ma räägin sulle endast. Minu nimi on Tea Marika Jõgi ja ma olen 15 aastat noorem, kui sina. Mul on mees Raido ja kaks last - Eva ja Martin. Ma armastan oma peret ja lapsed on minu jaoks väga tähtsad. Aga olgu. Ma armastan sind. Me võiks mõni päev kokku saada. Siin on minu telefoninumber. ********. Helista mulle.

Head aega, kallis õeke

Tea Marika Jõgi

Teavita ebasobivast sissekandest!