Elu läbi minu südame (19)

Sinu soe käsi libiseb mööda mu põske,
su huuled suruvad vastu mu suud,
ümberringi matab pimedus rõske,
säravat salapärast kuud.

Armastus hiilib mööda konarlikku rada,
palavikku tekitab su tuline hing,
see on lõpmatu tunnete jada,
mis seilab mööda taevast kui lind.

Paned mind mõistma ja hoolima,
tulise leegi loon sinus,
tahan üha uuesti ja uuesti proovida,
see armumine tekitab sõltuvust minus.

Meie maailm on väike nagu gloobus,
polegi rohkemat vaja,
selle taga peitub meie endi loovus,
minusse jääb sinu suudluse kaja.

Süda pole pesumasin,
pole mõtet katkiseid polte kiskuda
ehkki mina veel ikka su juukseid sasin,
ma vist võiksingi siin igavesti istuda.

Nii nagu tuim kala vaataks mulle vastu elu,
kui poleks sinu hingematvaid silmi,
pole mul vaja mingit lelu,
kui vaatame koos uduseid pilvi.

Võib-olla see ongi mu unistuste koht,
elame nüüd siin koos,
ei ähvarda meid ükski oht
olen osa selles värvilises muinasloos.

Autori kommentaar »