Kosmoselaev 12 - ''Kurjus'' (20)

"Kosmoselaev 12 valmistub maandumiseks, palume naasta oma kohtadele," kostis kapteni hääl kõlarist. Hayley tundis, kuidas viimnegi lihas temas pingule tõmbus. See oli ta esimene reis kosmosesse, esimene missioon. Ta võeti viie aasta eest ülikooli sisse, saavutanud seal märkimisväärseid tulemusi, määrati ta ametlikuks eriagendiks.
Tegelikult ei olnud Hayley tavaline inimene, temas peitus teistsugune vägi, võimed, mis ei olnud tuttavad inimestele. Ta oli võimeline tapma ühe olendi vaid käeliigutusega, läbi mõtetesügaviku. Kuna ta seda niivõrd jälestas, vandus ta seda mitte kunagi kasutada.
Laev sõudis mööda lõpmatut tühjust, pimedust. Taamal oli näha pisikest rohekas-punast planeeti Zhalmana, see oligi nende reisi sihtmärk.
Hayley näris mõtlikult küüsi ja jälgis kosmoselaevast mööduvaid tähti ja pisikesi planeete. See võis olla viimane päev tema elus, surm seisis seal, mõne minuti kaugusel.
See kõik toimus nii kähku, veel viimane pilk, veel mõni sekund ja juba puudutas kosmoselaev planeedi kivist pinda. Tüdruk hingas veel korra sügavalt sisse ja väljus.
"Oodake kapteni käsku Miss Clark," noomis ohvitser Barkston Hayleyt. Laevast väljus veel kuus meeskonna liiget: vankumatu Miss Deana Swan, üleolev ja karm kapteni abi Jonathan Norris, sarkastiline komandör Brian Clump, ohvitser James Barkston kõikumatult eelmiste järel, kriitiline ja kõiketeadlik doktor George Peterson ja kapten Patrick Hanks.
Haylay saatis kõigile tavapäraseks saanud võlts-naeratuse.
"Kapten Hanks, milline on meie järgmine plaan?" päris Deana Swan asjakohaselt.
"Me ei saa kohe alustada äkkrünnakuga, peame leidma baasi ja peitma ära laeva," selgitas mees. "Komandör Clump, kas meil on piisavalt energiat, et tekitada laevale nähtamatu kilp?" pöördus kapten Brianile otsa vaatama, otsides tema reaktsioonist positiivset vastust.
"Jah, kapten Hanks," vastas mees kohaselt, "paariks päevaks peaks sellest enam kui küll olema.
"Hästi, lülita kaitsekilp sisse, ohvitser selgitab statistikat, hoidke relvi enda läheduses, neid võib teil oma elu päästmiseks tarvis olla," lausus kapten varjatud iroonia taustal.
Meeskond asus 'linna' poole teele, kus Xaffarid, Zhalmana rahvas. Need olid ilged elukad, nägid välja nagu hiiglaslikud mutantputukad, kes eritavad rohelist lima. Mitu riiki on pidanud kannatama nende võimsate rünnakute all. Xaffarite sõjatehnika on hämmastavalt arenenud, kõvasti Maa omast üle. Nad toituvad inimeste lihast ning soovivad vallutada planeet Maad.
Hayleyst käis jõnks läbi, kui ta kõigele sellele mõtles. TA pigistas relva veel tugevamini oma haardesse ja järgnes oma meeskonnakaaslastele. Keegi ei teinud ühtegi piuksu, kui välja arvata Brian Clump, kes jahus ülevolevat oma 'sõja'plaanist. Doktor George Peterson tutvustas erinevad Xafforite tapmisviise, ükski neist ei tundunud eriti meelepärane Miss Clarkile, aga ta kuulas neid tahest-tahtmata. Doktor George Petersonil oli ikka kombeks arvata, et ta on teistest parem.
HAyley tundis talumatut lehka tema ninna voolavat, ta nägi ka, kuidas teisete agentide kulm kipra tõmbus.
"Siiapoole!" hüüdis Jonathan Norris. Sörkisime tema järel. Zhalmanlaste 'linna' kõrval, kivirahnuse vahel paiknes maa sees sügav avaus. Järgemööda sisenesid kõik pimedusse, viimane, Deana Swan, sulges luugi.
Kapten Hanks sõrmitses nuppe ja tõmbas üht kangi, lõpmatu pikk koridor täitus sinaka valgusega.
"Meie eelkäijad on tubli töö ära teinud," naeratas mees viltuselt. Doktor George Peterson turtsatas, ja Hayley pööritas meeleheitlikult silmi. Ülejäänude nägudel peegeldus tõsidus ja süngus.
Nad sammusid mööda käiku edasi, peagi tuli ette järgmine värav, mis avanes koodi peale. Nii nad kõndisid tunneli-laburündis oma 10 minutit, kui ohvitser teatas:
"See peaks olema viimane."
Ta tõstis ning valis koodi. Nii pea, kui uks avanes, tungisid ukseavast välja lasereid ja Xaffarite vänge hais. Ohvitser langes põrandale pikali, kõik olid ehmatusest liikumatud. Jonathan Norris hüüdis:
"Põgenege!"
Deana Swan tekitas ülejäänud meeskonna ümber kaitsekilbi. Ohvitser oli juba nende hulgast lahkunud. HAyley tundis koletist neid jälitavat, kuid ei jäänud tal mahti üle õla tagasi vaadata. Energiat ei ole lõpmatuseni, kui nad ei mõtle kohe plaani välja, on nad surmalapsed. Ainult üks Zhalmanlanegi võib olla tugevam kui 30 inimest.
Miss Clark sirutas käe vaenlase poole, sirutas meeli ja tekitas energiavälja enda ümber, mistõttu kogu allesjäänud vägi Xaffordist välja imbus, otse Hayley kehasse.
Kapten Hanksi silmad muutusid suureks nagu tõllarattad, kui ta nägi surnud Zhalmanalast nende taga maha varisenult. Hayley hingeldas kuuldavalt, ta oli teinud midagi jälestusväärset, Xaffordi vastikud mälestused painavad teda veel mitu päeva. Miss Clark oli röövinud koletise hinge, kui seda, mis tolle eluka sees peitus saab üldse hingeks nimetada.
"Kaome siit," sõnas Deana süngelt. Ülejäänud noogutasid.
"Kuhu meil minna on?" küsis Doktor George kaptenilt, kulm kortsus.
"Me peame lendama üle linna, põhja poole. Seal peaks olema varubaas, aga seal pole pooltki nii turvaline. Jääb ainult loota, et sedagi pole avastatud.
Meeskond kõndis kapteni järel. Tegelikult polnud Patrick Hanks veel välja mõelnud, kuidas saaks hävitada kogu linna, niiet ükski koletis enam maad ei tüütaks. Laserpüssidega oleks võimalik muuta Xaffordid liikumatuks ning seejärel surmata, aga energiat ei jätkuks lõpmatuseni. Nad olid seda niigi rohkem kui lubatud kaasa tarinud.
Hayley värises, see hakkaski pihta. Ta nägi meeltes haisvat, limaga kaetud Xaffordite linna, nende pesitsuspaiku. Ühtäkki ilmus tema meeltese kummaline paik, üleni sünge ja pime. Tüdruk varises põlvili.
"Liigutage end Miss Clark," käskis Deana Swan, tema üleoleks muutus hirmuks, " Hayley Clark, mis sinuga toimub?" Deana raputas Hayley õlgadest. Kapten Hanks käitus aga targemalt. Hayley isa oli kunagi olnud mehe hea sõber, ta teadis seda sünget saldust pealiskaudselt.
"Hayley, ütle, mida sa näed," palus kapten ja haaras ta kätest.
"Ma... ma näen sünget paika, seal keskel on sild, kitsas ja rauast tehtud. Mööda seda sammub Xafford, mingisuguse valguse suunas, see oleks nagu mingi energia või vägi..." pobises Hayley unesegaselt.
"Mida ta selle väega teeb?" kapten kummardus tüdrukule lähemale.
"Ta nagu võtaks sealt energiat või midagi." Mälestus Hayley peas kustus. Ta raputas hirmunult pead:
"See koht tundus, nagu mälestus kunagisest ammusest ajast, sinna saab...." tüdruk vakatas. Ka meeskond pööras päid, nad kuulsid kolistamist ja kiireid samme.
"Ruttu, lahkume siit," ärgitas komandör meeskonda, "nad on siiapoole teel."

---------------------------------
Suurimad tänud pastakate eest. Ma sooviks saada kriitikat juttu kohta, mitte vormistamise ega muu sellise /ma ei vihjanud kellelegi/. Veel kord tänan kõiki lugejaid. : )

Hayley komberdas püsti, teiste järel tormasid nad väljapääsu suunas. Oli kuulda lähenevaid Xafforite samme. Meeskond hingeldas, kapten nägi kurja vaeva nuppude sõrmitsemisega.
"Kähku!" halises Deana Swan, ehkki ta häälest oli veel kuulda vapruse kõlavaid noote.
Veel viimane uks, mõtles Hayley.
"Kiiruga, kosmoselaeva!" kamandas doktor tõsisel toonil.
Nii ka tehti. Niipea, kui kõik olid käigust end välja upitanud, joosti kosmoselaeva suunas. Miss Clark polnud veel kunagi end nii hästi tundnud seda masinat nähes. Kui kapten sulges ukse ja alustas ülestõusuga päris Deana:
"Kus on Jonathan Norris?"
Komandöri läbis ilmselge võpatus.
"Kas ta ei tulnud mitte viimasena käigust välja?" pomises Brian Clump, ise näost surmkahvatu.
"Ta sörkis minu järel," alustas Hayley Clark, "kuhu ta võis jääda...."
Kapten vaatas aknast välja ning muutus lubivalgeks. Deana ühines temaga ning ehmus jubedalt:
"Xafforidd......."
Patrick Hanks hingas sügavalt sisse ja ohkas vaevukuuldavalt.
"Ta oli väärt mees," sõnas ta tasa.
Hayley langes sügavasse mõttemaailma. Algul ohvitser, nüüd Jonathan... kuidas me kavatseme siit eluga pääseda? Endiselt välkusid tal silme ees koletise mälestused, kuigi need olid üsna hägused ega andnud mingit selget pilti. Taas kord libises ta meelteis kujutluspilt pimedast sügavikust ja kummalisest energia kerast. Kui see oleks energia, kas siis selle tühjaksimemisel häviks ka kogu Xhalmana. See kinnitaks eduka lõpu missioonile, kui sealt saaks vaid eluga pääseda.
"Kas te kavatsete suunduda üle linna, kapten?" küsis Deana Swan. Ta silmis peegeldus tunnete virrvarr, Hayley ei osanud sealt välja lugeda tema hetke-emotsioone.
"Me ei saa muud moodi, ringiga minnes jääksime ajahätta ja suurendaksime mõtetult riske. Otse üle linna minnes aga....." Patrick ei lõpetanud lauset, temas oli tajuda meeleheitliku tühjust.
"KUIDAS?! Üle linna minnes pommitatakse meid vältimatult, kas te kavatsete kogu meeskonna hukka saata?" protestis Deana, endal kabuhirm.
Doktor George Petersn, kes oli siiani vaikinud lisas omakorda:
"Me oleme nii või naa ohus, üle linna lennates saame kiiremini..."
Deana patseeris närviliselt mööda väikest ruumi edasi-tagasi. Doktor vaikis ja kapten vahtis tühjusesse. Hayley keerutas sõrmede vahel oma juuksesalke ja mõtiskles omaette. Komandör istus üksinda laeva pimedamas nurgas, ega näidanud nägu.
Järsku lõi laev kõikuma, Deana lendas vastu seina, doktor paiskus põrandale ja kapten hoidis kramplikult käepidemest kinni ja suundus hetk hiljem juhikabiini.
"ME langesime rünnaku alla, suunduge palun oma kohtadele ja kinnitage kaitsevööd. Doktor Peterson ja Miss Swan tekitage laeva ümber kaitsekilp, sääste võimalikult palju energiat," käsutas kapten Hanksi hääl kõlarist. Öeldud tehtud. Kohe oli ka märgata värelevat kesta laeva ümber. Hayley südas oleks tahtnud rinnust välja hüpata. Doktor ja Deana olid näost õige ära vajunud.
Tuli ka veel teine pauk, seekord õige kõva. Hayley nägi tapvat oranžjat leeki ümber laeva kesta, energia oli otsa lõppenud, laev kukkus alla.
Kõik on läbi, mõtles Hayley. TA surus küüned tooli ja pigistas silmad kinni. Tüdruk tundis tapvat palavust ja seejärel mattus kõik pimedusse.
"Hayley! Deana! George! Brian!" kostis hõikav hääl. Miss Clark ei jaksanud silmi lahti teha, see oleks olnud liiga väsitav. Igat liigutust tehas tundis ta kõrvetavat valu oma kehas.
"Deana, oh ei...." hääl vaikis hetke, "HAYLEY! Vasta mulle!" Tüdruk paotas suu ja püüdis häält endast välja suruda, kuid tulutult.
Sammud lähenesid, sellel planeedil oli täpselt samasugune gravitatsioonijõud nagu Maalgi. Kostis veel paar kolksatust, nagu oleks midagi liigutatud.
"Siin sa oledki..." tüdruk tundis midagi oma rinnale vajuvat, see tekitas järjekordse valusa torke. "Sa oled elus! Su süda töötab, palun ava oma silmad, Hayley....." Seejärel tundis ta oma jalgu millegist raskest vabanevat. Miss Clark paotas oma lauge, mis võttis talt tüki energiat ära. Alles nüüd sai ta aru, tüdruku ribi oli murdunud... või mitu. Soe käsi paitas Hayley Clarki põske: "Ohh..."

Varsti kirjutan edasi, siia samasse ; )

Autori kommentaar »