See vana kiik ... (8)

Jutt on väljamõeldud. Kokku pandud tunnedest ja meeleolumuutustest.

Kas teate seda vana kiiku, mis asub suure kivi juures mere ääres, millel kulub värv maha tükkidena, millele on peale soditud tohutult nimesid ja südamekesi?
Ma lähen sinna alati, kui ma tunnen, et minu sees mu süda nutab. Kiik kriuksub, ta nagu tunneks mulle kaasa. Teeb oigavat häält, ta lihtsalt on, tema ülesanne ongi naerda ja poetada pisaraid koos teistega.
Täna oli teistmoodi, seal polnud enam kedagi, juba pikemat aega.
MA vaatasin merd, ta tantsis ja kiikus. Vahune seeliku äär piilus sinise laine vahelt välja, meri oli üksik, tuul ulgus ja undas. Ainsatki jälge polnud liival, üksnes vihmapiisad. Ma kartsin, ma olin murtud, kuigi mu süda hüppas tavalisest kiiremini, ta tegi seda pidevalt viimasel ajal.
Hetk hiljem nägin pärlendavat pisarat oma ripsmetel, ma olin niivõrd haavatud, et ei suutnud oma emotsioone enam üldse kinni hoida. Vesi peksis meeleheitlikult vastu kive, ta püüdis mu tähelepanu. Me olime ühesugused: kurvad ja läbikukkunud. Ma tõukasin jalgadega aeglaselt kiigu liikuma. Kõhus oli see imelik tunne, see sama, mida ma lapsena tajusin, kui siin käisin. Hoog muutus suuremaks, see surus maha mu piinad. Ma sulgesin silmad. Hallid pilvemassid tantsisid taevavõlvil oma rahutut tantsu ning hakkasid vihma kallama. See mõjus joovastavalt teistmoodi. Järsku tundsin ennast suurena ja tugevana, midagi uut tärkas minus: oli see siis usk, lootus või valgus lihtsalt minust pettumus välja. Ma ei tahtnudki enam oma silmi avada ja piinelda reaalsuse käte vahel. Ma olin nagu maailma süda, me tuksusime ühes rütmis.
Just siis nägin su silmi, seal pimeduses, need samad, mis mind heldimusega vaatasid, need samad, mis piidlesid mind ega kunagi järele ei tulnud. Nagu murtud tiivaga ingel, ma kukkusin, vihisesin läbi õhu, justkui aegluubis. Mu keha puutus külma ja märga maapinda, mu pea kumises, loom mu sees oigas valust. Ma oli lennanud kalda äärde, maha. Meri tõusis, tema külmad lained, mis jõudsid kohutava kiirusega minu juurde, paitasid mu kätt, mul oli hea. See rahustas mind, ei tahtnud püsti tõusta. Vesi mässis mind endasse, oma hälli, tundsin ta loori oma näol. Ma olin üks osa temast. Nii oli hea, ma ei igatsenud enam midagi, et tahtnud. Ei pettumust ega võltse naeratusi, ainult mina ja lõputu ookean ühes, hingame ühes rütmis. Aga sin, kallis, ma armastasin, päriselt ....

See on üks lõputu ootamine ..

Autori kommentaar »