Ma olen teiega, igavesti ... (6)

Mu jutt ei kirjelda niivõrd lahinguid ja väejuhtide käsklusi, see on pigem nagu ühe inimese tunded, tema väike elu selles sündmustekeerises. Mul tuli kohutav inspiratsioonitulv, seepärast võib jutt olla pisult konarlik, palun ära kommenteeri, kui sa pole läbi lugenud. Btw, see ei tulnud vist erilise sõja-masenduse-kurbuse meeleoluga, see pigem shiiuke, ah ma ei teaa.... Sorri, et lühike. Aitäh lugejatele.



Kallis, ma tean, et kui sa seda loed, siis mind enam pole. Tahtsin, et sa teaksid, kui väga ma siin armastan, selleks pole mul küll piisavalt sõnu. Mul on ainult 10 süütut minutit veel, siis saabub uus aasta, 1888, ilus arv, kas pole? Tegelikult olekski, aga 10 minuti pärast on see laastav sõda kestnud juba 100 aastat.
Ära pane pahaks, et mu käsi väriseb, ma tunnen hingematvat põnevust üle kogu keha, täna on see päev, mil ma lähen ja pussitan surnuks Prantsusmaa igavese reeturi ja altvedaja, sa tead isegi, kes ta on. Ma tean, et see on õige, palun, usalda mind. Ma olen näinud kõike seda, ma sündisin selle laastava surma keskel. Kui ma veel 8-aastane oli tapeti mu isa mu endi silmade ees. Ma istusin peidus, ma tundsin end nii süüdi, aga see oli tema ainuke soov, ta käskis mul peitu pugeda. Mina olin see, kes paljaste kätega külmunud maapinda kaevas, et ta surnukeha sinna sängitada. Ta oli alati soovinud puhata kodumaa mullas. Ma ei nutnud ega tundnud igatsust, kuna minus ei olnud enam midagi järgi. Ma olin... tundetu.
Juba 18-aastaselt osalesin ma otsustavas Pariisi Lahingus, me kaotasime selle, süütute veri voolas tänaval, ma ei tea, mis õnne läbi ma sealt küll põgenema sain. Ilmselt on jumal andnud mulle oma õnnistuse.
Ma olen ikka veel tagaotsitav, terve Saksamaa otsib mind taga. Ja millised aurahad mu leidjale! Sellepärast ma sul siia tulla käskisingi, ma tahtsin, et sa selle raha saad ja meie lapsed ilusti üles kasvatad. Ütle Nicholasele, et ta ikka pea püsti püsiks, ja Elizabethile, et ta ei kardaks oma unistusi täita. Las Peter näitab oma vaprust tervele Prantsusmaale ja Juliet võidelgu oma armastuse eest nii nagu kord ja kohus. Ütle neile, et ma armastan neid väga-väga palju. Ma olen alati teiega, nagu jumal oli minuga. Ma olen oma elu üle uhke, John, ma täitsin oma eesmärgi. MA võitlesin Prantsusmaa eest nagu ma lubasin oma ema haual ning surmasin kõik reeturid nagu ma tõotasin isale. Ainult üks proovilepanek veel. Mul on kahju, et ma ei näe Saksamaa kunginga nägu, kui ta leiab oma armukese surnuna, ma tean, et ta on rase. Ehk jumal mulle andestab tõe läbi, et ta on sohilaps.
Ära lase kellegil Ristmäe kalmistule minna, saksa sõdurid poosid seal naisi ja lapsi üles ja torkasid pärast kõigi nende pead lõbu pärast odade otsa. Teate sellest mässajate pealikule ehk jõuab nad veel enne Jumalakoja lahingut mulda sängitada. Ma olin seal kallis, nad teevad kõik selleks, et me alla annaksime.
Ja veel viimane saladus, mis ma sulle usaldada tahtsin... Kui ma 25. aastaseks sain, tapeti sakslaste väejuht ning sõda pöördus ootamatult Prantsusmaa kasuks. Mina tegin seda. Pärast seda, kui ta mu emal oli keset väljakut pea maha raiunud, et hoiatada hirmunud kodanikke vastuhaku eest, kes majade vahelt piilusid. Ta oli tugev ja iseseisev naine. Ma hakkasin esimest korda 17 aasta jooksul lahinal nutma, ma nutsin kuni hiliste õhtutundideni ja ma teadsin, et nii see enam kesta ei saa. Ma võtsin kogu oma julguse ja ausa südame ning hiilisin keskööl ta majja ning lämmatasin padjaga surnuks. Ma läksin tuppa katuse pealt, akna kaudu. Öine vahtkond on puruloll, nad ei näe oma ninastki kaugemale.
Ma ei tea, miks ma sinusse armusid. Olen ilmselt Prantsusmaa kõige verisem naine. Mu käed on määritud reeturite verega. Mu elu on olnud üks suur sõda. Ma ei jõudnud küll kunagi oma kirjani.kuks unistuseni, milleks sina mulle tohutu inspiratsiooni ning motivatsiooni kinkisid. Armastusromaan... . Ja ära lase pea norgu, kui me selle sõja kaotame, me oleme südames tugev rahvas, sakslased on auahned. Aga nagu juht nii ka alamad. Kui Charles XVI poleks kunagi Saksamaal troonile saanud ning sõda alustanud, ei ujuks me praegu selle vere keskel, ta on julm ja halastamatu mõrtsukas, aga ega kellegi meist elu igavene pole.
Mul on veel paar minutit.. Aa jaa, lapsed läksid preestrer Louisiga kiriku salakäikudesse, sealt neid ei leita, kui kirja oled üles leidnud mine neile järele. Nüüd ma lõpetan, kallis, hoia ennast.
Sinu Lauren

Ma surusin oma huuled veel viimast korda vastu kirja ning vaatasin kella poole, tänavalt kostis karjeid ja röökeid, sakslased olid linna sisse tunginud, maha raiutud pead vihisesid õhus, maju pandi põlema. Ma võtsin sahtlist noa ning surusin kapuutsi tugevamini pähe. Ma olin pannud Johni lemmikkleidi selga, ta oli seda alati jumaldanud. Me ei õppinud teineteist küll põhjalikult tundma, kõiki meie hingesaladusi, sellepärast ma kirja kirjutasingi. Ma surusin paberi keebi tasku, John on piisavalt nutikas, et seda sealt otsida, ma olin talle alati lubanud, et ma ei sure ilma hüvastijätuta. Kalliskivi noapidemel kiiskas leekide valguses. Ma astusin koridori, pimedusse.
Leedi Maria tuba teadsin ma pimesi. Seda teadis iga viimne kui mässuline. Tema reetis Prantsusmaa ja kuninga asukoha, tema müüs meid au ja hiilguse nimel maha ning põhjendas seda kui ''rahvahüvangut''. Surusin veelgi tugevamini käed rusikasse. Ukse juurde jõudes katsusin ma linki. See polnud lukus, see polnud kunagi. Ma kõndisin Maria baldahhiin-voodi juurde ning vaatasin tema rahulikku ilmet. Magas seal süütu näoga. Ma tõstsin noa kõrgele õhku ning hoidsin seda tugevalt kahe käega, ma pigistasin silmad täiest jõust kinni. Ere kuuvalgus tungis tuppa ning jälgis mind oma elutargal pilgul. Järgmisel hetkel ma surusin tapariista Prantsusmaa häbipleki südamesse. Jumalaga, reetur. Ma kuulsin veel ta kiledat karjatust ning seejärel tormasid valvurid tuppa. Ma tundsin sooja verd valgumas mu kätele.
Sõdurid, kes sisse olid tormanud vaatasid mind kohkunult. Ma nägin nende silmis midagi uut, oli see siis lootus, viha või võidurõõm, igatahes seda seal ennem polnud... .
Ma lasin noal kukkuda ning anusin:
„Tapke siis mind juba kiiremini, mida te veel ootate?“ Suured pisarad voolasid mööda mu põski. See oli kõik, enam ei ähvardanud mu armsat kodumaad ükski äraostmise katse. Mehed vahtisid mind endiselt üllatunult. Üks neist võttis aeglaslet kiivri peast ning astus ette poole..
„John,“ pobisesin ma, „mida sa.. mida sa-sa siin teed? Sa-sa peaksid praegu võitlema Prantsusmaa nimel, oma Isamaa nimel.. ." „Anna andeks, kallis, ma tõesti armastasin sind, aga tõde ja õiglus ei jää alati püsima,“ sõnas ta ning surus külma tera mulle rindu. See oli nagu välk selgest taevast, aga ma olin alati sügavas hingesopis teadnud, et nii läheb.
Surm oli lihtne, rahulik, elu oli aga lõpmatu piinaderada, see on täis mõttetuid katsumusi ja valusaid kogemusi. Inimesed on tapamasinad, mitte ükski teine loom ei tapa oma liigikaaslast, mitte keegi peale inimese. Sellepärast pole elu kunagi õiglane, pole kunagi olnud, ega kunagi saagi.

Hiljem kuulutasid Prantsusmaa mässulised Laureni oma pühakuks. Sõja võitis küll Saksamaa, kuid tema võim jäi Prantsusmaale lühikeseks ajaks. Laureni surnukeha sängitasid ta oma lapsed mulda. Nad leidsid küll kirja, kuid nad ei tapnud oma isa, kuna nad elasid oma ema phimtete järgi. John oli küll südames hea mees, kuid ta oli kerge saak ahnuse lõksu langema.. . vot nii

Autori kommentaar »