Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Libahundi needus #15 (1)

„T**a!” kuulsin tolle kuti sõimamist. Seejärel virutas ta jalaga mööda lifti ust. Jõllitasin toda kutti. Tundsin, kuidas peavalu veidi tugevamaks läks. Kutt passis vaikselt omal kohal ning oli närvis. Lift seisis siiani. „K***t, see seisab nüüd kolm tundi vähemalt,” rääkis ta omaette. „Kolm tundi?” tegin silmad suureks ja vaatasin tollele otsa. Ta pööras oma pilgu minule ja noogutas. Seejärel jõllitas ta vaikselt lifti uksi edasi. Peale kümmet minutit vaikust andis ta lõpuks alla ja toetas end seina vastu.

„Martin,” ütles ta peagi ning jõllitas mind. Vajusin vaikselt lifti seina najalt istuma ning passisin maas. „Kutsu Ray’ks,” vastasin lõpuks ning asetasin pea kätele. Martin toetas enda pea vastu lifti seina. Ta seisis siiani. „Kuhu sa suundusid siis ka?” küsis ta lõpuks ning vaatas mind. „No hetkel oli mul plaan minna enda tuppa ja peavalu ära ajada kuidagimoodi,” pomisesin talle, pea ikka kätel. „Nooojah, normaalne...” turtsatas ta mulle vastuseks, „sul suitsu ei ole?” Raputasin pead. „Ei lähe selline värk peale,” jõudsin vaid öelda, kui tundsin, et lift jälle liikuma hakkas. Tõstsin pea kätelt ja vaatasin ringi. „Lõpuks ometi,” naeris Martin vaikselt ning pööras pilgu hetkeks lifti laele, „ei läinudki kolme tundi.” Noogutasin ning ajasin end püsti, sest lifti uksed pidid peagi mu korrusel avanema. „No jah, tsaupakaa,” laususin veel vennale ning astusin liftist välja.

Lükkasin vaikselt ukse enda selja tagant kinni. Käis pisike klõpsatus. Suundusin kohe enda musta kohvri juurde ning hakkasin sealt tablette otsima. „Aaah, lõpuks!” ohkasin ja tõstsin pisikese purgikese enda ette. Võtsin sealt ühe tableti ja läksin kraanikausi juurde. Lükkasin kraanis vee jooksma ning pistsin endale tableti suhu. Purk oli mul siiani käes. Jõin kraanist otse peale ning neelasin tableti alla. Peavalu oli selle ajaga juba väiksemaks jäänud. Lükkasin kraani kinni ja vaatasin korra vaikselt purki. Jätsin selle lohakalt kraanikausi ääre peale. Vaatasin end vaikselt peeglist. „Ray Wilson, su juuksed hakkavad juba halliks minema, kui sa siin kodus niimoodi edasi passid,” rääkisin iseendaga muiates ning sõrmedega läbi juuste tõmmates. „Oeh, olgu,” ohkasin taas ning kobasin taskust enda telefoni. Aku tühi. Pistsin tollele juhtme taha ja otsustasin selle hoopiski hotelli jätta.

Lükkasin hotelli ukse lahti ning vaatasin korra taevasse. Päike paistis. Oli kohe aru saada, et suvi on alanud. Õues oli soojemaks ka läinud. Kee oli mul siiani taskus. Ja isegi raha polnud ma veel enda tagataskus puutunud. Otsustasin haiglasse emale ja Carlile külla minna. Peale paarikümneminutilist kõndimist jõudsin ma lõpuks haiglasse. Mõtlesin esimesena Carli külastada ja seejärel ema. Jalutasin vaikselt Carli palatisse. „Noh, hommik, vanamees,” naljatasin ja ronisin tema juurde. „Ära jama, ega nii palju aega ka nüüd mööda läinud pole,” muigas ta ja tõusis istukile. „Räägi kuda läheb siis ka?” küsisin ning hüppasin talle voodisse. „Ah, kudagi ikka,” vaatas ta mind ja muigas siiani, „varsti saab välja siit.” Naersin vaikselt. „Toiduga kuda lood on?” tundsin huvi, sest olen paljude käest kuulnud, et haiglatoit on vastik. „Täielik s**t on. Tõsiselt,” tegi ta mulle nägusid, „mingi vastik puder on siin.” Kukkusin ta nägude peale naerma. „Aga olgu, ma lähen lippan empsi juurde. Vaatan, kuda tal on,” ütlesin muiates ja ronisin Carli voodist ära, „saa terveks siis kähku!” „No eks ikka, tsau!” kuulsin veel enda selja tagant.

Suundusin ema palati poole. Juba kaugelt märkasin Carli ema ja isa mu ema palati juures seisvat. Miks nad sisse ei läinud? Mitmeid arste voolas uksest sisse-välja. Astusin veel paar sammu ligemale. Carli vanemad märkasid mind. Nad tulid mulle vastu. Mis siin toimub? Miks nad siin on? Miks siin nii palju arste on? Peas oli nii palju küsimusi. „Wil, kallis,” alustas Carli ema ja tiris mu palati ukse juurest ära, „sa ei tohi sinna minna.” Vaatasin korra Carli emale otsa. Tahtsin iga hinna eest ema juurde minna. Teada, et temaga on kõik korras. Tormasin palati ukse poole, kuid järgmisel hetkel tundsin, kuidas kellegi käsi mind varrukast tõmbas ja mult hoo maha võttis. „RAY!” käratas Carli isa ning hoidis siiani mu varrukast kinni. Nüüd astus ka üks arst meile ligi. „Kas naise mees või poeg on siin?” küsis ta vaikselt ning mureliku ilmega. Vaatasin talle hetkeks otsa. „Jah, mina,” ütlesin vaikselt, kui maa peale tagasi olin tulnud. „Palun, kas te saaksite minuga hetkeks kaasa tulla?” kogeles arst ning jalutas minust paar sammu eemale. Ta pilgus polnud midagi head. „William, jah?” küsis ta peagi. „Wilson,” vastasin tasasel häälel ning vaatasin arstile otsa, „mis toimub?” Arst oleks justkui enda keele alla neelanud. „Poiss, mul on tõsiselt kahju ja ma tunnen kaasa,” alustas ta ning jäi lõpuks oma lausega toppama, „ma loodan, et sa võtad seda rahulikult ja ei satu paanikasse. Wilson, su ema on surnud.”

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!