Libahundi needus #9 (3)

Libastusin korra ja kohver kukkus mu käest. See lendas otse trepist alla ja vastu seina. Kõik asjad olid laiali. Mul õnnestus kuidagi veel kuskilt kinni krabada ja õnneks või mitte jäin ma terveks. Ainult jalg valutas veidi.
„No mida on,” kirusin ning läksin trepist alla asju tagasi kokku korjama. Seal oli peamiselt kõike. Ema käib vist liiga tihti reisimas. Kui peaaegu kõik kohvrisse tagasi olin toppinud, avastasin, et ema mingisugune vaas oli katki läinud. Korjasin ka need killud üles ning viskasin kohvrisse. Taksojuht ei viitsinud enam kaua oodata, seega hakkasin kohe liikuma. Paar sammu edasi astudes, leidsin mingisuguse kaelakee või midagi sarnast. Pael seal otsas oli katki läinud. Võtsin selle kätte ja jäin mõtlema.
„Tulete juba või mitte?” muutus taksojuht juba närviliseks.
„Jah, tulen juba,” vastasin ning otsustasin keed hiljem lähemalt uurida. Toppisin kee taskusse ja läksin panin viimase kohvri takso pagas#!?!#sse. Istusin taksosse.
„Niisiis, kuhu me lähme?” küsis taksojuht, kui sõitma hakkasime.
„Mm, kuskile normaalsesse hotelli paluks,” ütlesin ma ning vajusin mõttesse.

Lõpuks jõudsime kohale ning takso jäi seisma. „Me oleme kohal. Loodan, et teile sobib see hotell. Kui ei, siis ma sõidan siit veidi eemale teise hotelli,” kukkus taksojuht kohe rääkima. Päris jutukas taksojuht peaks ütlema. „Eiei, see sobib perfektselt ma arvan,” vastasin. „Tore. Aga 155 krooni siis palun,” ütles taksojuht ja naeratas korra. Võtsin oma taskust raha ning maksin ära. Avasin ukse ja astusin välja. Hoidsin veel ust lahti. „Äkki te oleksite palun nii hea ja aitaksite mind veidi kohvritega? Noh, tee äärde panemisest aitab vast küll. Saate jootraha,” palusin abi ja lootsin, et too mind aitab. „No pole probleemi, ega see mult tükki küljest võta,” naeratas ta taas ning astus samuti välja. Asusime mõlemad kohvreid autost välja tõstma.

Peagi olid kõik kohvrid taksost väljas ning ma andsin taksojuhile 100 krooni. Taksojuht tänas mind, istus autosse ja sõitis minema. Seisin kohvrite kõrval ja jäin hotelli vaatama. I’ve got only one problem... Muigasin. Kobasin taskust telefoni ja helistasin ema juurde haiglasse. „Um, hei emps,” ütlesin ma ning lõin enda ees olevat pisikest kivi jalaga, „mul on väike probleem.”
„Hei Wil, mis probleem?” küsis ema ja oli rõõmsas tujus, et ma talle helistasin.
„Hotelliprobleem,” vastasin talle.
„Ahsoo, jajah. Sa oled seal Shelbyvärgis hotellis eks?”
„Mhm.”
„Aga kuule, mine ütle enda ja minu nimi sinna. Ma helistasin neile juba,” ütles ema ja soovis mulle head ööd.
„Mm, okei, head ööd siis,” vastasin talle samaga ning lõpetasin kõne.

Astusin hotelli sisse, läksin rääkisin veidi ja imetlesin hotelli seestpoolt. Kena hotell. Võtsin võtmed ja lasin kohvrid enda tuppa tassida. Käisin ka korra enda tuba uurimas ja avastasin, et mul polegi enam kõht tühi. Ometigi ei viitsinud ma siin hotellis istuda ja otsustasin kuskile õue jalutama minna. Võtsin oma pusa ja panin selga, mille ma vahepeal seljast ära võtnud olin ja läksin välja. Lukustasin ukse ja väljusin hotellist. Pimedaks oli juba läinud. Vaatasin kella. Misasja? Kell on juba 23.38? Kuulsin, kuidas keegi midagi karjus. Kuna oli pime, siis ma ei näinud kedagi.

„Eeeeiiiiiiiiii!”

Autori kommentaar »