Libahundi needus #3 (15)

David koperdas teiselt korruselt alla ja jõi klaasi mahla. Ta käitus nagu oleks iga tavaline päev. Sarah vaatas tükk aega Davidit imestunult ning tegi seejärel toidu soojaks.
„Kallis, kas sa üldse tead mis eile juhtus?” küsis Sarah.
„Mis siis?” küsis David, rüübates tassist kohvi ja lugedes ajalehest, et 10 aastane poiss suri kummalisel kombel. Arvatakse, et hundid olevat ta lõhki rebinud.
„Kallis sa tulid koju, üleni verine. Kas sa tõesti ei mäleta?”
„Ei” vastas David, Sarah´le imelikult otsa vaadates.
„Ohhjumal..”
„Sarah kallis, äkki sa nägid und?”
„Ei. Ei see ei saanud võimalik olla.. ma ju..”
„Kallis, sa nägid und. Pealegi, kus Wilson on? Buss sõitis just minema.” Küsis David.
„Issand küll, ma unustasin Wilsoni üles äratada.”
„Wilson! Ärka üles, sa hilined kooli!” Hüüdis David.
Natukese aja pärast kostus ülevalt suur kolin ja lõpuks oli ka Wilson koos oma koolikotiga all. Ta võttis laualt võileiva ja jõi klaasitäie piima.
„Wilson pojuke, palun tee kiiremini. Ma viin su täna kooli ära.” Ütles Sarah.
Kui nad mõlemad olid õueriietes, läksid nad välja. Hetk hiljem karjus Sarah midagi.
„David, kus mu auto on?” oli Sarah vihane.

- - - - -
Kus Sarah-i auto on? Loe järgmist osa :)