Libahundi needus #5 (5)

"Wilson..." karjus Carl.
"Mid..." jõudsin veel öelda ning olin hetke pärast pikali, Carl mu kõrval. Auto lisas aga kiirust juurde...
"Mis sul on?! Tahad auto alla jääda?! Täiesti napakas! Millest sa küll mõtlesid, et seda autot tulemas ei näinud?!" röökis Carl.
Vaatasin teda jahmunult. Ma ei saanud midagi aru, millest ta rääkis. Istusin siiani maas ning hingeldasin. Mul oli korraga nii imelik olla. Tundsin, kuidas pea hakkas jälle valutama. Vaatasin enda pükse. Need olid põlvede kohast täitsa katki. Mu pluus oli must ning käed... Need olid puha marraskil ja verised. Alles nüüd taipasin, mis juhtunud oli.

K****i noored... Peavad nad siis keset päeva end täis jooma ja autodega ringi sõitma hakkama... Ausõna, get a life... Hull mõte on ka päeval juua. Aaaaiii mu pea. Mis sellega nüüd lahti on... Mida k*****t toimub siin minuga? Mingi "Tapke Wilson, olete lahedamad" hooaeg? Aaaaiii...

Tõusin püsti ning võtsin peast kinni. Carl oli lõpuks selle röökimise lõpetanud. Ta tuli mu kõrvale ja pani oma käe mu õlale.
"On kõik korras, Wil?"
"Jah, on küll. Kõigest paar kriimu."
"Kindel? Su pea on verine..."
"On? Aa, ei, see pole peast... See mu kätelt.. Näe, käed on verised," ütlesin talle ning näitasin enda veriseid käsi.
"Aa, okei. Mis su peaga on? Äkki ikkagi said millegiga vastu pead?"
"Eiei, lihtsalt valutab... Hommikust valutas juba ju... Ma ütlesin ju sulle. Sa ei mäleta?"
"Ee, ei?"
"Hea mees. Kuldkalamälugajee... Kuda sul endal on? Kõik korras?"
"Ikka jah. Paar kriimu kõigest, nagu sulgi," vastas ta ning naeratas.
"Segane mees... Oeh, see oli ikka napikas..." raputasin pead, andsin talle müksu vastu õlga ning naeratasin. Otsisin kuskilt põõsast enda koti ülesse ning tatsusin Carli juurde tagasi.

"Noh, kus su kott on?" küsisin imestusega.
"Ee... Seal..." sain Carlilt vastuseks. Ta osutas näpuga ühe pisikese puu poole. Pidin naeru kätte ära surema. Istusin maha ning kukkusin kõva häälega naerma. Carl vaatas mind korra imelikult ning naeris siis koos minuga. Ta tiris mind püsti ning me läksime selle sama puu juurde. Panin käed puusa, vaatasin Carlile veel otsa ning turtsatasin korra.

"K****i j**u," tuli mulle Carli suust veel selliseid sõnu. Vaatasin, kuidas ta oiates puu otsa ronib. See oli ikka tõesti hea vaatepilt. Naersin veel tükk aega kuni ta lõpuks oma koolikotiga alla jõudis. Andsin talle taas müksu vastu õlga ning hakkasin liikuma. Ta jäi seal veel midagi sättima. Varsti jooksis ta mulle juba järgi ja pakkus pudelist vett. Loomulikult võtsin vastu. Kes ei võtaks? Võtsin paar lonksu ning keerasin korgi uuesti peale, viskasin pudeli Carlile ja vaatasin taevasse.

"Vihma hakkab sadama," ütlesin Carlile.
"Taevas puha selge ju, kuskohast sul siin vihma tuleb?" ei uskunud ta mind.
"Tõesti, aga 10min pärast on padukas siinsamas..."
"Midaiganes," oli Carlil ükskõik.

Täpselt 9min pärast hakkas ilget padukat sadama. Carl vaatas mind korra "Kuidas sa seda teadsid?" pilguga ning kõndis siis edasi. Vaatasin talle otsa ja kehitasin õlgu.

10min pärast...

Autori kommentaar »