Sage - The girl who started the Apocalypse 13. osa (6)

Pea valutas, ranne ja kael tuikasid. Avasin vaikselt silmad ega suutnud arvata, kus ma olen. Hallikad kivist seinad, mis lagunesid. Seina ääres, vanal puust laual, mille jalad logisesid, asetsesid küünlad, mis valgustasid ruumi. Laual oli veel midagi. Palju erinevates suurustes nugasid, mis ei olnud terasest, vaid pigem puhtast rauast. Peale nugade leidus laual veel kolme erisorti pudeleid. Mõned neist sisaldasid mingeid vedelike, kuid teised tahkeid aineid.
Hingamine muutust raskeks ja vaevaliseks. Hakkasin rabelema, kuid mu käed, jalad, kael ja kõht olid rihmadega kinnitatud mingisuguse laua külge. Olin lootusetult kinni ega saanud põgeneda. Ma kardan. See hirm erines sellest, kui ma olin üritanud ära joosta deemoni eest. Pragune hirm oli ebareaalselt inimlik ja kurnav.
Mu pilk püsis nugadel ja muudel asjadel, mis olid laual. Olin üpriski kindel selles, et need noad olid siin väikses ruumis minu pärast. Ning sama moodi ka muud asjad. Kuid mina? Mille pärast mina siin toas kinni olin? Minu viimased mälestused olid tugevast haardest randmel ja survest kõrile. Arst Peter, ei ta oli Azazel. Mu mälu trikitab minuga, aga vähemalt ei kuulnud ma häälekest enda peas enam.
Uks mu selja taga avanes ning sulgus koheselt. Üritasin vaadata sisenejat, kuid tänu rihmadele oli see rohkem, kui võimatu. Sammud lähenesid ning peagi ilmus välja Peter või Azazel, üldnimetusega arst. Ta muigas rahulolevalt.
„Lõpuks oled sa ärkvel,“ sõnas ta ning lasi vilet. „Ma olen oodanud seda pikalt ja kogu see aeg, mil sa olid audis, mõtlesin ma, et alustaksin ilma sinuta. Õnneks ma seda ei teinud, sest siis oleks mul vähem lõbu olnud.“ Arst kehitas õlgu ja läks laua juurde. Ta võttis laualt keskmise suurusega noa ja tõmbas õrnalt nimetissõrmega üle noaselja.
„Mida kuradit ma siin teen? Sa tead, et mind hakatakse otsima. Ma pole sulle midagi teinud.“ Viha, raev ja küsimused erinevates lausetes, kuid moodustasid terviku. Millegi pärast mind isegi enam ei hirmutanud see, mille pärast ma siin olen, vaid pigem näris mu hinge küsimus, kus ma olen. Vaimuhaiglas olin ma vähese tõenäolisega, kuna olin seal kõik kohad läbi käinud.
„Sage, sa ei tea isegi, mida sa oled mulle teinud ning ütled, et sa pole mulle #!?!#agi korraldanud. Kas sul häbi ei ole?“ uuris arst ja turtsatas naerda hetkeks. „Sind ei hakata otsima. Ma hoo#!?!#esin selle eest. Ja sinu siin oleku põhjus on lihtne. Ma vajan kõigest natukene informatsiooni sinult.“ Ta naeratas leebelt ja mängis noaga oma käes. „Viimast me võime teha ilma valuta kui ka valuga. Sinu valik. Või soovid sa kohe alustada piinamisega? Sa paistad just olevat sellise inimesena, kellele võiksid meeldida sellised asjad.“
Surusin huuled pahaselt kokku. „Aitäh komplimendi eest,“ pomisesin rahutult ja kissitasin silmi. „Ja sina paistad täpselt sellise inimesena või deemonina, kes vajaks hädasti kohta hullarisse. Piinata inimest, kes ei tea midagi, on üpriski arutu.“
„Tead, et valetamine on üks pattudest, Sage?“ uuris arst, silmi pööritades ja astus minule sammu lähemale. „Kuula seda häälekest peas. Tema teab päris palju.“ Ta näitas mulle lähedalt nuga, millega oli mänginud.
„Ma ei kuule teda praegu eks! Ta on vait, sest ma võtsin mingit tableti enne ära vajumist ning see vaigistas hääle. Isegi, kui tema teab midagi siis ma ei tahaks, et ta sulle seda räägiks, kuna tagajärgedega pean mina pärast tegelema,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin Peterile või Azazelile silma. Hetkeks võisin vanduda, et tema silmad olid mustad, kuid lugesin selle mõistuse trikkide alla. Kui mu mõistus trikke mängib, siis äkki ei olegi ma siin, vaid hoopis haiglas koomas? Ma loodan seda.
„Ma olen sind siin kaks päeva kinni hoidnud. Selle ajaga peaksid sa teda juba kuulma,“ sõnas arst ja keerutas nuga enda käes. „Mul on tunne, et pean ikkagi kõik sinust välja lõikama.“ Ta tegi mu vasaku käe randmele väikse sisselõike, kuid piirduski esialgu ainult sellega.
Ma poleks osanud oodata valu, mis väiksest haavast võib tulla. Haav põletas vastikult mu kätt ning sundis mind küsima: „Hea küll. Mida kuradit sa tahad? Ma ei saa sulle vastata, kui ma ei tea, millele vastata! Ma ei ole päris loll, sest midagi olen ma isegi kuulnud.“
„Tore, ma ootasingi sinu poolt meeldivat koostööd. Paistab, et sa polegi selline tüdruk, kellele meeldivad piinamised. Ma tunnen end tavaliselt hullemini, kui keegi mind sellise asjaga tükeldab.“ lausus Azazel lõbusalt ja võttis noa minust eemale. „Hea küll, esiteks ma tahaksin teada, mida Chaos siin kohas teeb?“
„Kust mina peaks teadma, mida teeb üks kuradi langenud ingel sellises haledas kohas? Ta võib siin olla sajal erineval põhjusel! Miks sa pidid mind röövima? Luce või Billi käest saaksid sa palju rohkem teada!“ teatasin pahaselt ja vaatasin arsti altkulmu. „Ausalt ma ei tea miks Chaos siin on.“ Lõpeta ära sa, idikas. Sa tead, miks ta siin on, aga jah Azazelile valetamiseks peab olema kas geenius või hull. Sinu puhul pigem hull, Sage. Raisk. Kõige halvem ajastu, kui hääleke mu peas rääkima hakkab.
„Sage, Sage, Sage,“ pomises Azazel ja laksutas keelt, „ja mina veel arvasin, et sa ei ole tüdruk, kes armastab piinamist.“ Ta kõndis aeglaselt laua juurde ja avas ühe pudeli. Azazel vahetas enda noa suurema vastu, mida katsid erinevad märgid ja sümbolid. Ta kallas pudeli sisu noale ja jalutas minu juurde tagasi.
Uus nuga pani mind väriseva ja rapsima. Üritasin meeleheitlikult saada vabaks rihmadest, kuid ebaõnnestusin taas. Vaatasin Azazelit anuvalt ja üritasin talle öelda, et ta ei teeks seda, kuid suutsin, vaid kuuldavale tuua midagi, mis pidi sarnanema nuuksele.
Nuga lõikas mu kõhtu. Sekundi vältel ei tundnud ma valu, kuid siis saabus valu kolme kordselt. Haav kipitas, põletas ja pani tõmblema. Surusin hambas kokku ja silmad kinni. Kui järele mõelda, siis pole ma elus sees sellist valu pidanud kannatama.
„Lõpeta!“ kriiskasin ebainimlikult ja avasin silmad. Mu silmadest valgusid välja pisarad, mis näitasid mind nõrgana. Vasta Azazelile, kuid mitte nii palju, et asi muutub ohtlikuks. Selline taktika aitab sul kaua elus püsida ning piinamisest pääseda. Azazel on piinamise alal tõeline meister. See mis sa praegu oled tundnud pole isegi tema jaoks mitte soojendus. Mu silme ette välgatas pilt verisest laibast, millel puudusid paljud kehaosad ja mida katsid sajad lõikehaavad. See on tema jaoks soojendus, Sage.
„Kas ma kuulsin vastust küsimusele, miks Chaos on siin?“ küsis Azazel ja pani nao kõrvale. Ta ristitas käed rinnale ja kallutas uudishimulikult pead.
„Tal on siin vaenlasi, keda ta kutsub #!?!#deks. Chaos tahab nad vist äratappa, kuna ta jättis sõnumi verega. Loogiline järeldus. Oleme ausad, kui sa natukene tahaksid, siis suudaksid sa ka ise välja uurida, miks Chaos siin on,“ vastasin ülbelt ja üritasin hingamist paika saada, kuid igakord kui ma juhtusin vaatama oma rannet või verist kõhtu, hakkas mul paha ja hingamine muutus ebaühtlaseks.
„Igati mõistlik,“ sõnas Azazel ja istus laua nurgale, mille küljes ma kinni olin. „Ega sina ei kuulu juhuslikult nende alla, keda Chaos peab #!?!#deks? Peteri märkmete järgi olid sul imelikud hullushood, mis olid seotud religiooniga ning ise olin ma tunnistajaks sellele, kui sa vihastasid ja lasid oma emotsioonidega õhku lambipirni. See oli alles vaatepilt kuna sina, Sage, väidad end olevat täiesti tavaline inimene, kes ei tea millestki mitte midagi, kuid ometi peale väikest piinamist tunnistad sa üles kõik, mida ma vajalikuks pean. Kas sa mitte ei sarnane nende inglitega, kes reetsid Chaose? Süütu lambuke, kes püüab pugeda mõlema poole külje alla. Reetur Sage, kõlab hästi.“
„Ole vait,“ sisistasin vihaselt ja raputasin vaevaliselt pead. „Ma ei üritaks iialgi sinult eeskostet või kaitset otsida! Tead mine õige põrgusse oma #!?!#like arvamustega.“ Tundsin, kuidas raev mu lahtiseid haavu põletas ning mu sees möllas.
Azazel pööritas silmi ja lõikas äkiliselt mu paremat reit. Karjatus, mille kuuldavale tõin oli kile. Mu jalg põles meeletult, kuid leeke ega kuumust ei olnud. Hetkeks kaalusin Azazelile kõige ülestunnistamist, et pääseda tema soojendus piinamisringist.
„Teeme nii, et ülbus ja käsutamine on, vaid mulle lubatud, Sage,“ lausus Azazel tüdinult ja ohkas. „Tead, ma olen praegu olnud väga armuline. Oodanud, et su sisemine hääl ärkaks ning tänu sellele olen ma olnud nõus taluma su uhkust, kuid kui sa ei lõpeta, siis ei hoolima enam sellest, kas sa tead midagi või ei, või saad hoopis haiget. Ma lihtsalt põletan, lõikan ja mürgitan sinust vastused välja.
Põrgust olen ma juba läbi käinud, kuid kahjuks mitte oma koos #!?!#like mõtetega. Sulle aga, Sage, võiks põrgus isegi meeldida, kuid ma kardan, et kallid inglikesed ei jätaks mind siis rahule,“ kostis Azazel ja tõusis püsti. „Kurk kuivab? Tore.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja irvitas vaikselt. Ühe kiire liigutusega tegi ta mul suu lahti ja valas mingit vedeliku suhu.
Hakkasin läkastama ning hingata oli veelgi raskem. Nagu haavade põlemistundest oli vähe, põles nüüd ka mu kurk ja suu. Võisin olla küll kõrgema valulävega, kui tavaline inimene, kuid isegi minu keha ei suutnud taluda sellist piinamist.
„Hea küll, Sage, järgmine on millionni dollari küsimus. Kes on Bill?“ päris Azazel ja pani pudeli põrandale. „Kui sa ei tea või ei taha vastata, siis alustame lõpuks su sõrmede maha lõikamisega.“ Ta hoidis nuga ohtlikult lähedal mu kaelale ning muigas õelalt.
„Õel #!?!#, kes on isekas ja valelik. Algul võtab sõbraks ja üritab sind kaitsta tõde varjates,“ vastasin pahuralt ja sain väikese haava osaliseks kaelal. Krigistasin hambaid ja ütlesin vihaselt: „Ma ei tea rohkem, ausalt. Ennem kui ta hullarisse tuli olin ma teda näinud, vaid paar korda oma hoogudes ja see on kõik!“ Sa võikene #!?!#! Mis ma ütlesin sulle selle koha pealt, et ära räägi Azazelile midagi, mis võiks kedagi ohtu panna! Tajusin, kuidas mu nägi peegeldas ehtsat ehmatust ning surusin huuled pahaselt kokku.
Azazel irvitas rahulolevalt. „Lõpuks hakkas häälekene su peas rääkima,“ laulis ta lõbusalt ja koputas õrnalt vastu mu pead. „Nüüd saan ma alustada raskemate küsimustega ning tõelise piinamisega, Sage. Lõpuks.“
„Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi või?“ küsisin üllatunult ja turtsatasin. „Ta võib küll mu peas jutustada igasuguseid asju, kuid see ei tähenda seda, et ma sulle midagi ütlen.“ Hammustasin tugevasti huulde. Ma ei tohi rääkida midagi, mis on rohkem, kui hädavajalik, kuid ometi laon ma kõik kaardid rahumeeli ette. Järgmine valujutt läbis mu parema käe rannet. Veenid olid katki lõigatud, sügavalt. Teadsin, et kui ma lähima tunni jooksul abi ei saa, siis esialgu vajun ma kokku ning siis suren. Ma olin tõsises jamas.
„Mis sa arvad? Jätkame homme või ei? Ma isiklikult arvan, et hääleke su peas on homme palju abivalmim. Lisaks sa saaksid natukene oma haavu lappida. Ma ei tahaks jätkata lihtsalt homme surnud laibaga,“ kostis Azazel. Ta läks laua juurde ja pani end noa teiste juurde. Osavalt sulges ta pudelid ja jättis need sinna paika.
Püsisin vaikselt. Ma ei tahtnud vastata Azazelile, kuna kartsin, mida ma võin talle veel rääkida. Rõõmustasin nähes, et Azazel lõpetab mu piinamise. Ajutiselt, kuid siiski.
Azazel kõndis minuni ja avas rihmad. „Nagu ma ütlesin, ei taha ma homme jätkata laibaga ega otsida su hinge põrgust või taevast. See oleks üpriski tülikas minu jaoks,“ ütles ta ning andis märku, et võin püsti tõusta või mida iganes.
Ma ei tõusnud, vaid lamasin tardumusest edasi. Naljakas, kuidas üks inimlik hirm võib halvata ja võtta üle mõistuse. Naerata, homme läheb hullemaks, lausus hääl mu peas. Krimpsutasin nägu. Kui hääl oleks andnud endast märku palju hiljem, siis ei oleks ma praegu nii suures jamas.
„Homme näeme,“ sõnas Azazel ning lasi oma näole ilmuda rahumeelsel irvel. Ta silmitses hetke mind ja lahkus ruumist.
„Jumal tänatud,“ laususin endamisi ning ajasin nõrgalt end istuma. Pea valutas, nägemine tuhmus ning siis jälle läks teravaks tagasi. Oma parema käe rannet tundsin veel vaevu ja mind pani iiveldama vereloik põrandal. Raputasin pead. Ma ei tohi nüüd hakata oksendama, kuna see võib mulle elu maksta. Olen juba niigi palju vedeliku ja verd kaotanud.
Rebisin enda räbalast pluusist, mis oli kaetud vereplekkidega, kohmakalt ühe riba ja üritasin seda siduda ümber oma käe. Esimesed korrad ma ebaõnnestusin ning peale kolmandat katset võtsin ma kinnisidumiseks appi ka hambad. Ohkasin kergendunult, kui tundsin, kuidas riie peatab verejooksu mu käel.
Ma jäin ellu. Täna. See ei tähenda, et sa homme otsi ei annaks, Sage. Krigistasin hambaid. Ma ei tahtnud häälega enda peas suhelda. Lootsin, et tema eiramine toob mingisuguse vaikuse, kuid eksisin.
„Hea küll, mida sina siis soovitaksid mul teha? Ma olen kinni vanas keldris või toas, koos nugade ja mingite mürkidega,“ kostsin ma pahaselt ja surusin huuled pahaselt kokku. Ootasin vastust häälelt, kuid see jäi tulemata.
Tõusin püsti, kuid kukkusin pikali. Mu jalad olid nõrgad ega suutnud mind kanda. Roomasin tänu oma vähestele jõuvarudele nurka ja silmitsesin kõhu ja reie haava. Veri oli hakanud hüübima ning õnneks olid need, vaid pinnapealsed haavad. Mul oli vedanud.
Sulgesin silmad ja neelatasin. See oli vale samm. Mu kurku tabas põletav valuhoog ning pani mind metsikult köhima. Hingasin ebastabiilselt ja värisesin nurgas. Vajasin und, kuid kartsin uinuda, kuna mõte sellest, et Azazel võib naasta, ajas mul südame pahaks.