Legends of the land: 1.osa (10)

Thea

Naljakas, kuidas mu pea tundus mulle suure musta auguna. Ma lamasin kuskil pehmel asemel ja lagi kuhu ma vaatasin oli sinine ja kaetud valgete pilvedega. naeratasin ja uurisin lage. Mida rohkem ma uurisin lage seda kiiremini ma taipasin, et lael või minu silmanägemisega on midagi valesti. Äkitselt taipasin, et see ei olnud mitte lagi, vaid see oli ehtne taevas mu kohal.
Mu hingamine kiirenes.
"Kuvi len?" lausus kergelt mees.
Oli kuulda ohet ja sellele järgnevat juttu: "Lie i tordess.
Keel mida rääkisid vanem meesterahvas ja noor praktikant jäi mulle arusaamatuks. Mulle ei meenunud, et olin seda kuulnud kunagi või see sarnaneks idamaa keeltega. Ei hoopis jäi see keel mulle mõistatuseks.
"Te gordu se. Pare!" seekord kõlas mehe hääl kärsitult. Kuulsin samme ja nägin enda kohale kummardunut minu vanust tüdrukut.
"Sa oled ärkvel." teatas ta rõõmsalt. "Ja oli ka aeg, ausalt öeldes." Praktikandi hõbedased silmad uurisid mind. Ta tõmbas enda märkmiku välja ja avas selle.
"Su nimi?" küsis ta varjatud elevusega. Tüdruk toksis märkmikud mingi pliiatsiga rahutult.
"Minu nimi..." Jäin mõttesse, selle kohapeal oli mu mälus pikk lünk. Oigasin. "Ma ei mäleta oma nime." laususin allaandvalt. Kuidas sai juhtuda selline asi, et ma ei mäleta oma nime.
Praktikant kritseldas kiirelt midagi paberile ning pomises sama keelt mida ta oli rääkinud võõraga.
"Mis keel see on?" Sai mu uudishimu võitu minust. Praktikant lõpetas hoopit kritseldamise ja pomisemise. Ta tõstis pilgu oma märkmikult.
Praktikant silmitses mind ja lausus: "Iidne keel, üks asjadest mida peavad oskama ravitsejad ülikoolis." Ta naeratas lõbusalt.
Ajasin ennast kohmakalt istuma ja tundsin kuidas valu läbis teravalt mu kätt. "Ma olen ülikoolis?" küsisin üllatusega. Muigasin kergelt. Ma teadsin nüüd kus ma olen lõpuks, kuid siiski uskusin seda vaevu. Mu peakohal oli siiski erksinine pilvedega taevas.
Praktikant tegi käega ebamäärase liigutuse ja taevas muutus luitunud valgeks laeks.
"Jah me oleme ülikooli ravitsejate osakonnas," ta naeratas ja pööras pilgu mu sidemes käele. "Oki aja ennast püsti ma näitan sulle ülikooli." sõnas ta elavalt aktsentiga.
Kortsutasin kulmu. "Ülikooli ei tohi ju võõrad tulla," ütlesin vastu. Kummaline see on ainuke asi, mis mulle pähe lõi praegu mu suurest mustast august.
Praktikant kehitas õlgu ning märkis: "Asklepios palus mul värvata haigeid oli kooli astuma, ravitsejatest hakkab puudu jääma ülikoolis," Praktikant pani märkmiku enda õhulise jaki taskusse, "ja mina täidan käsku."
Tõusin püsti. Mu ilme oli juba reetnud mu küsimuse praktikandile, mille plaanisin esitada siis alles kui olen saavutanud tasakaalu.
"Jah vana ise, tervisejumal ja iidse keele armastaja." Ta naeratas õnnelikult ja hakkas liikuma. "Mana hõikas ta üle väikse saali.

Olime liikunud aeglaselt (nii nagu minu keha lubas). Tegime pidevalt peatusi ja kuulasin asju mida praktikant minu värbamiseks rääkis. Praktikant rääkis palju meistrist kes valdas seda või teist ülikooli osa. Mind hämmastasin asjad mida ma sain teada ja mis tundusid mulle väga tuttavad.
Liikusime mööda sillutatud teed väikse areeni poole, mis meenutas mulle suurt kaunistatud paleed millel puudus ainult katus ja kindlalt puudus sellel ka marmor põrand.
Areenil mängisid kahevõitlust läbi noor ja vanem mees. Vanem mees põikles osavalt noorema läbimõtlematute rünnakute eest kõrvale. Tal õnnestus tihti lüüa noorem pikali maha küünarnukiga või anda mõõgaga ta kilbile nii tugev hoop, et noorem lendas ise pikali.
Praktikant osutas sõrmega vanema mehe poole. "Tema on Mars, annab nii loenguid kui ka mõõga võitlusi. Ma ei saa aru miks mehi tõmbab alati mõõk ja kilp, kui nad ise teavad, et saavad Marsilt kõigest sekundiga pähe." Praktikant pööritas silmi.
Hakkasin vaikselt itsitama, oli naljakas kuulda praktikandi hädaldamist selle üle "kuidas mõõk ja kilp suudavad mõistuse tappa"
"Ma ei soovita sul kiinduda väga sellesse vaatemängu ega hakata kaaluma lähiajal sõja ja sõjastrateegiate õppimisele, sest kui sa kavatsed ülikooli astuda ei luba mina sul kuni järgmise semesterini tegeleda füüsiliselt koormavate harjutustega." Praktikant naeratas, "Asklepios tõmbaks füüsilisele koormusele aastaks kriipsu peale sul."
Turtsatasin naerda. Mind mattis tunne sellest, et olen koduses kohas ja isegi praktikant ei olnud mulle enam vastu meelne, pigem võtsin teda kui lobisevat sõpra.
"Millal järgmine semester hakkab?" küsisin rutakalt.
Praktikandi näole ilmus õnnelik ilme. "Nädala pärast," Ta mõõtis mind pilguga üle, jalgadest peani. "Tead igal ülikooli astujal peab olema nimi, isegi sinusugustel kes on mälu kaotanud." Praktikant toetas end vastu areeni reelingut. "Sinu nimeks on nüüdsest Thea."


Hinnake, kommentaare.
ITõlge on autori kommentaarides

Autori kommentaar »