Thirst # 8.osa (2)

Kohkusin küsimuse peale. Tundsin kuidas mu sees kõik elavaks. Ma olin üks sajast vampiirist kes saab vabalt päikese käes liikuda, ei mingeid loitse, ei mingit erilist verd ega midagi säärast.
<<Day... Daywalker on olla ideaalne.>> Ütlesin ma kokutades ja vaatasin trepi poole. Nägin kuidas Ethan oma aeglase sammuga trepist alla lonkis ja ütles: <<Betty, ime sa ei rebinud teda lõhki.>> Betty muigas ja viipas käega ukse juures olevale kummutile. Nägin kuidas Ethani ilme muutus ja nägu kalgiks läks. <<17 sajandi kummut läks ka nüüd mu väikse õe peale.>> Ütles ta rahulikult. Pööritasin silmi ja tuiskasin Ethanist mööda trepist ülesse joostes. Kuulsin puust tehtud astmete kriuksumist ja pomisesin endamisi: <<Puidust on mul nädalaga kõrini saanud.>> Sain aru ,et Ethan ja Betty olid seda kuulnud ja kadusin teisele korrusele. Ma olin vist teist korda siis korrusel nädala jooksul. Vaatasin uksi mida koridor jagas kahele poole. Vaatasin esimest ust. Kui ma ei eksinud oli see wc. Avasin ukse lootes enda ees näha puust põrandat ja valget wc potti.
Kortsutasin kulmu ja sain aru ,et ruum mis mulle vastu vaatas oli oodatust erinev. See ruum ei olnud wc, see oli kabinet. See oli ainuke tuba kus ei olnud seda jälki puit põrandat. Siin ruumis oli kõik kivist. Naeratasin rahulolevalt ja astusin tuppa sisse. See tuba oli imeline. Sellel ruumil oli kaks seina mida katsid aknad. Istusin tugitoolile mis oli laua taga, tammepuust.
Vaatasin krimpsus näoga lauda ja avasin kõigekõrgema sahtli mis oli mu ees. Tundsin kuidas mu pea valutama hakkas paberitest. Olin oma elujooksul vihanud paberimajandust, selles polnud mingit süsteemi. Võtsin tüdinenult ühe paberi ja vaatasin seda. See ei olnud tavaline kirjutistega paber, see oli joonistus. Vaatasin joonistust. Esimene värv mida mu silm tabas joonistusel oli punane. Seda oli joonistusel igal pool. Kissitasin silmi ja sain eru ,et see oli operatsiooni saal. See oli joonistatud Ethani vaatenurgast ,kuidas ta oli mind näinud. See oli meie esimene kohtumine ja Ethan nägi minu surma. Voltisin paberi viieks ja pistsin selle tagataskusse. Sorteerisin pilte. Üleval pool asetsevad pildid olid minust. Kuidas ma vahin küünalt üritades teada saada mis on minu eriline anne, mu kaks silma ja need olid joonistatud keskööl. Vahtisin paberile joonistatud enda tumerohelisi silmi. Tundsin pisarat enda silma nurgas. See väike armetu pisar tuletas mulle meelde ,et ma ei vanane, ma ei saa olla kunagi normaalne. Virutasin sahtli vihaselt kinni ja lahkusin kabinetist jättes endast maha paberile joonistatud tumerohelised silmad. Jooksin inimese kiirusel akna juurde ja avasin selle kiire liigutusega. Hüppasin aknast välja maandudes vaikselt maapinnale. Jooksin kurku põletava valuga enda hõbedase mootorratta juurde mis oli pargitud maja ette. Toppisin võtme süütesse ja äratasin magava motika ning hüppasin sellele selga.
Eemaldasin motikat püstihoidva jala ja lisasin gaasi.
Tundsin kuidas õhk mu juukseid sasib ja motikas kiirust üles võtab. Lisasin vasakukäega veel gaasi ja nägin ,et spidomeeter näitab 127 km/h.
Peatasin hõbedase eluka ühe kõrvaltänaval. Tundsin vere pead pööritavat lõhna ja pigistasin huuled kokku. Toetasin motika seina vastu ja tulin sellelt maha. Sammusin vere lõhna suunas. See lõhn läks aina tugevamaks ja magusamaks. Jõudsin punkti kust tuli verelõhn. Nägin üht meest kes toetas end seina vastu ja püsides vaevu elus. Sammusin mehe juurde ja nägin ta randmel olevat haava. Ma kummardusin ,et hoida ta verist rannet, et imeda temast välja viimane eluraas. Tõstsin randme enda suu juurde ja lõin enda kihvad haava. Tundsin kuidas nõrkus hakkas mu üle võimust võtma ja veri mu suus muutus külmaks ja maitsetuks. Lasin ta randmest lahti ja kukkusin nõrkusest pikali. Tundsin kuidas mu silmad kinni vajuvad ja ma tühjusesse langesin.