Sage - The girl who started the Apocalypse 2. osa (3)

Istusin hallikas-sinakas väikeste mõõtmetega ruumis. Nihelesin tooli peal ja silmitsesin teist nelja vaimuhaiget, kes istusid minuga praegu samas ruumis. Brady, Eliz, Thomas ja Luce. Brady ja Eliz paistsid väliselt normaalsed olevat, aga siiski nende ülemine korrus oli korrast ära. Thomas plõgistas närviliselt hambaid ja silmitses meid kõiki paranoilise pilguga. Luce oli rahulik ning elegantne, kuid mõtlik. Ta istus toolil ega rääkinud minuga. Ja siis veel mina. Vanemateta laps, kes on elanud terve oma elu vaimuhaigla seinte vahel ega pole kordagi välja pääsenud.
Meie kõigi ees oli vanem mees psühholoog, kes hoidis enda käes pabereid. Ta kandis valgeid riideid nagu iga inimene siin ning tumeda raamiga prille, mis lösutasid tema ninal. Psühholoogi silmad olid tumepruunid ning neist peegeldus väsimust ja kurbust, mida ta pidi igapäev nägema.
„Sage, Luce, tore et te saite meiega liituda,“ sõnas psühholoog meeldivalt tasase tooniga ja silmitses meie teraapiagruppi, mis oli kokku pandud. „Kas keegi teist sooviks alustada? Jagada enda ideesid või mõtteid teistega?“
Silmitsesin teisi. Ma teadsin, et doktor näeb meis, vaid kampa haledaid hulle, kes ei suuda oma peaga mõelda ega lahendada probleeme. Ega ma ise parem ei ole. Ma olen kõigest neist noorem, pole kunagi siit väljas käinud ja üritan selles majas mitte päris ära keerata. Vaikne, ei suhtle kellegagi, jah see olen mina.
Thomas tõstis tasakesi käe ja vaatas suurte silmadega psühholoogia, kes talle julgustavalt naeratas. „Söök,“ teatas Thomas ning ta suunurgad kerkisid üles, „ma tahan rääkida söögist.“
„Mida sa sooviksid meile siinsest söögist rääkida, Thomas?“ päris doktor üllatunult ja kergitas kulme. Ta silmitses Thomas, kes mängis oma sõrmedega ja otsis enda väljendamiseks õigeid sõnu.
„Söök mis meile jagatakse on kuidagi kuiv ja teistsugune, soolane on see ka kindlasti,“ lausus Thomas mõtlikult ja kallutas lapsikult pead.
„Kui söök on soolane, siis on kokk armunud,“ tähendas keskeale lähenev Eliz, kes kõigutas lapsikult oma jalgu, „mu ema ütles mulle kunagi nii.“
„Eliz, see ei ole nii! Kui toit on soolane, siis kokk haub kättemaksu,“ teatas Brady tusaselt ja hoidis pilgu maas.
Ja nüüd see algab. Vahetasime Lucega pilke ning hammustasin huulde. Ma vihkasin vaidlusi. Need tekitasid mulle alati tunde, et olen pisike täpp linnas, mis kohe õhku lastakse. Surusin kramplikult käed rinnale ja jälgisin vaikides vaidlust.
„Me pidime arutama söögist, mitte sellest milline on kokk, siis kui toit on üle soolatud,“ pahandas Thomas pettunult ja puuris meid kõiki oma lapsikult terava pilguga.
„Kuule söök on söök ning…“
„Lõpeta, Eliz. Palun lõpetage vaidlus või ma saadan teid kõiki tagasi oma tubadesse ja me jätkame homme lõunal,“ kostis doktor rahustava tooniga.
Nihelesin rohutult. Tundsin tohutut peavalu hoogu, mis hõlmas põhiliselt mu pea parema poole. Vist migreen. Surusin valu maha ja üritasin keskenduda teistele, kuid peavalu andis endst ikka märki.
„Sage, Luce, te olete täna vähe rääkinud. Kas sooviksite meiega oma mõtteid jagada?“ uuris psühholoog, kes oleks teelt tahtnud öelda, et visake mulle päästerõngas ja tirigi mind hullude keskelt välja.
Luce naeratas vanaemalikult ning raputas pead. „Ei, aitäh. Mul pole omalt poolt kahjuks midagi lisada. Võib-olla Sage sooviks midagi öelda.“
Silmitsesin üllatunult Luce oma nime kuuldes ja neelatasin. Segadus levis üle mu keha ning ei lasknud mul aru saada mis toimub. Mul on külm, pea valutab meeletult, kuulen ähmaselt enda nime. Ei ma olen korras, see on kõigest hullushoog. Peab olema.
„Sage, on sinuga kõik korras?“ päris vana psühholoog murelikult.
Tundsin teiste murelike silmi endal ja vastasin: „Minuga on kõik korras. Rõhk on lihtsalt muutunud.“ Mu hing jäi kinni ning hakkasin järsult köhima. Õhk mu kopsudest pahises halastamatult välja. Tõmbusin köhahoo poolt tekitatud valust kössi ja üritasin meeleheitlikult hingata. Märkasin oma kätel verd, mida olin välja köhinud ning seda oli palju. Hoog lõppes. Kukkusin hingeldama ja silmitsesin jõuetult teisi.
„Minuga on kõik korras,“ teatasin vaikselt ja ajasin ennast sirgu. See oli vale, sest järgmisel hetkel olin ma kramplikult põrandal maas ja rapsisin hullumeelselt. Kuulsin uduselt, kuidas psühholoog kutsus arste ning Luce mu kõrvale tormas.
Lapsed. Päike. Rahu. Hobused. Viis. Veri. Pimedus. Välk. Mu silme ees käis värvikas teater, mis oli äärmiselt tumeda sisuga ning andis enda mõtet meeleldi edasi. Lapsed, kes mängisid põllul päikese käes olid nii süütud ja haprad, kuid järsku kõik katkes. Muusika ja mängud lõppesid ning taevas mattus pimedusse. Neli hobust, ja nende oma#!?!#d ratsutasid ees tuues endaga kaasa hävingu, vere ja surma. Kõike juhtis olend, kes ei tohiks näha ilmavalgust.
„Sage!“ hüüatas Luce hirmunult ning raputas mind õlgadest. „Sage, tule meie juurde.“
Värisesin hirmust ja siplesin meeletult. Kuulsin ukse avanemist ning nägin sanitare, kes hakkasid mind ruumist välja vedama.
„Luce, ma nägin neid,“ sõnasin hirmunult ning sulgesin silmad.