Friends forever (6)

Oma sõprades meeldib teile kindlasti see, et nad pole täiuslikud - Philip Chesterfield

Maailm pole kestev isegi juhul, kui ma seda sooviksin. Aeg muutub, inimesed tulevad, lähevad ning muutuvad koos ajaga. Kes ajaga ei muutu jääb ajale jalgu ja saab surma. See on elu tumedaim pool. Miski ei ole püsiv. Olete näinud koera, kes kuseks kümme aastat sama koha peale? Jah, mina ei ole ka seda näinud ning sellepärast usun, et miski ei kesta. Isegi mitte raudkindel sõprus, mis on kestnud aastaid.

Istusin väljas – terrassi peal – vanas kiiktoolis. Ilm oli mulle sobiv. Ei paistnud päikest ning tõenäoliselt kiskus varsti tormile. Tuul raputas hoolimatult puid, kuid paitas õrnalt minu nägi. Ma olin end tihti kujutlenud tuulena. Ma oleksin siis vaba ja saaksin joosta sinna, kuhu soovin – arvatavasti Iirimaa pubisse, koos Ediga.
Hoidsin enda värisevate käte vahel papist kohvitopsi, mis sisaldas suure suhkru ja piimakogudusega espressot – mu ema pidas mind sellepärast hulluks. Kiikusin närviliselt edasi-tagasi sinakas kiiktoolis. Kiiktool oli pärit sõjaajast, nagu meeldis öelda vanaemale ja vanaisale.
Lonksasin sõõmu kohvist ja silmitsesin ootavalt ületee asuvat naabermaja. Teadsin, et iga hetk peab ta sealt väljuma. Täna oli siiski päev, millal tema pääseb siit haletsusväärsest äärelinnast minema. Ei no õnn kaasa talle, et ta vanaema ei helistaks talle poole tee peal ning kutsuks kohviaparaati parandama, mis on jälle katki, nagu sellel iga kuine traditsioon on.
Vaatasin ikka pingsalt maja, kuulsin köögist kostuvaid vanemate ja noorema õe hääli, mis nääklesid selle üle, mis vanadekodusse tuleks onu Carl paigutada. Igati argipäevased mured, mis lõpuks moodustavad rutiini.
Mu hing jäi kinni ning vot see oli igati ebanormaalsem, kui probleem millisesse vanadekodusse paigutada onu Carl. Jõin oma kohvi põhjani ja viskasin, selle ükskõikselt terrassile. Hüppasin kriiksuvast kiiktoolist maha ja jooksin läbi hoovi väravani. Avasin värava. Libistasin end hoovist välja. Jätsin värava pärani vargaid ootama.
Jõudsin Edi juurde ja vaatasin teda uskumatu pilguga. Ta oli minust oma kolmkümmend sentimeetrit pikem, lihaseline ja kuldpruuni nahatooniga. Iga tüdruk koolis vaatas talle järele, kuid ei saanud teda. Mina olin lühike, kondibukett ja surnuvalge nahaga ning mina võisin Edi kutsuda oma parimaks sõbraks ning täielikuks vastandiks (No vähemalt välimuse poolest).
„Hei, Denna,“ tervitas Ed mind soojalt ja saatis minu poole ühe oma kuulsamatest naeratustest. Ta asetas suured kastid autole ja pühkis käed ära vastu pükse.
„Hei, Ted-Ed,“ sõnasin vastu ja vangutasin pead. „Ma ei suuda uskuda, et sa siit urkast minema saad.“
Ed kehitas õlgu ja lausus: „Ja siis kui ma olen linnapiirini jõudnud, siis juhtub sinul ning minu vanaemal mingi sugune õnnetust või sina keerad mõne erilise pa.sa kokku. Selline on ju, selle haleda äärelinna peldiku needus.“
Noogutasin nõustuvalt. Nüüd ma peaks vist selgitama. Nimelt selle haleda äärelinna peldiku (Churchwind – haha meie äärelinn ei käi kunagi kirikus, rääkimata jumalasse uskumisest. Kes kurat suutis meie äärelinnale nii naeruväärse nime välja mõelda?) needuseks kutsume me kõik, seda ebaõnne mis meid tabab, kui hakkame väljuma linnapiirest ning see on ka mõneks põhjuseks, miks siit kohast pole kõik inimesed joostes ära põgenenud.
„Ole rahulik. Mina pa.ska kaela ei tõmba endale. Ma ei suuda seda kunagi teha. Muide ma juba kaalusin võimalust, et su vanaema kohvimasin ütleb jälle üles,“ tähendasin ma naeru tagasi hoides.
Ed purskas koheselt narma. Ta hoidis autost kinni, et naerukrampidest mitte pikali kukkuda. Ed tõstis juuksed enda silme eest ära ja vaatas naerul suuga mind. Tal olid muhedad sinised silmad, mis olid sügavamad, kui meri.
„Denna, kas sa teed nalja või üritad mind tappa naermisega?“ päris Ed selga sirgu ajades. Ta silmad oli naermisest märjad.
„Ei ausalt, ma ei ürita sind hauda ajada ning nalja ma ka ei tee. Sa tead, et mu huumorisoon on sama hale, kui see peldik.“ Osutasin käega teiste majade poole ja tammusin jalalt jalale. Mul ei olnud külm, kuna õues oli rohkem, kuid kakskümmend viis kraadi sooja. Enda arust olin ma närviline ja kannatamatu inimene.
„Denna, sina oled hull pa.asa magnet. Sa sattud jamadesse kiiremini, kui mu vanaema kohvimasin katki läheb,“ turtsatas Ed lõbusalt. Ed vaatas mind hoolikalt. Ta teadis, et ei näe mind enam nii pea.
Üritasin mitte mõelda Edi lahkumisele, vaid sõnasin hoopis: „Ed, mäletad kui me oleksime peaaegu raamatukogu maha põletanud ja enne seda söötsime me mu õele unetablette sisse?“
Ed irvitas ja ma ühinesin temaga. „Peale raamatukogu peaaegu maha põletamist sain ma kaks kuud koduaresti ja hulganisti koristustöid koolis.“ Ed kortsutas kulmu. „Lisaks pidin ma uues raamatukogus töötama terve aasta. Kujutad sa ette! Terve aasta istuda raamatute keskel ja lugeda nende tuhmunud pealkirju.“ Ed jäljendas naeruväärse täpsusega raamatukoid, kes sorteerib kohustuslikus korras raamatuid.
Itsitasin. „Sa näed välja nagu onu Carl, kui seda teed,“ sõnasin irvates. Ma ei väidagi, et mul ei oleks probleeme naeru tagasi hoidmisega. Ma võin ka irvitada öö läbi, kui vaatame Ediga mingisugust eriti läiget komöödiat.
Uksest tuli välja Edi isa. Kogukas mees, kellel olid ümarad prillid ninal ja kes oli õnnelik, et saab oma laisast pojast lahti, kes on sama sugune pa.sa magnet nagu mina.
„Tere, härra Thomas,“ sõnasin kiirelt.
Edi isa vaatas mind. Ta hoidis käes kaht pappkasti, mis tuletasid mulle meelde, et Ed lahkub siit. Igaveseks.
„Oh, tere, Denna. Ma loodan, et sul on olnud ilus hommikupoolik.“ Teretamine oli Edi isa puhul täiesti normaalne. Ta oli üks neist vanakooli meestest, kes ei tundnud sõna „hei“ ja „tšau“. Edi isa pani kastid autole ja ütles: „Ed tee kiirelt. Ma käin toast läbi ja siis peame me ka minema.“
Härra Thomson lahkus ja ma keerasin pilgu maha. Me oleme olnud parimad sõbrad Ediga alates, sellest kui üks kooli tülinorija andis mulle rusikahoobi. (Jah ma olin seda väärt. Sülitasin ta kingadele.) Olin siis seitsme aastane ning Ed oli saanud just üheksa. Sellest päästmisest hakkasime üksteist pa.sa magnetiteks kutsuma ja saime parimateks sõpradeks. Praegu olen mina kuusteist ja tema kaheksateist ja läheb ülikooli. Tal veab.
Ed haaras mu karu embusesse ja kostis: „Denna, kui me ei peaks nägema, siis pea meeles, et sa oled tõeline pa.sa magnet. Jätka niimoodi. Ma mõtlen sinule oma surivoodil. Sa oled parim sõber, keda ma endale tahta saaksin.“
Tundsin pisarat oma põsele veeremas. Ma ei suutnud uskuda, et ta lahkub. Tõenäoliselt igaveseks.
Ed lasi minust lahti. Ta pani mu hooletult näo ees tolkneva juuksesalgu kõrva taha ja naeratas. „Me näeme, kannata paar kuud ära. Need kuud mööduvad kiirelt ja ma vannun oma südame nimel, et tulen vaheajaks siia.“
Avastasin enda käest pildi. Mina ja Ed. Mõlemad sinikaid täis ja verised. Me olime kakelnud, sellel päeval ja päris korralikult. Ma kaotasin teadvuse ja tema oli teadvuse kaotamise äärel. Mina olin üheksa ja tema üksteist. Me olime tülli läinud, vaid sellepärast kumb peaks saama jäätise esimesena müüja käest. Siis läksin talle kallale ja nii see juhtus. Vanematele ütlesime, et kukkusime puu otsast alla, mis ei olnud just eriti usutav. Jah me mõlemad oleme parajad lita.pojad.
Noogutasin Edile. Mu suunurgad kerkisid väikseks naeratuseks ja ma vaatasin Edile silma. „Parimad sõbrad igaveseks?“
„Parimad sõbrad igaveseks. Surm meid ei lahuta ja jamad meid ei murra,“ lõpetas Ed juba rõõmsamalt. Ta sammus auto poole. Istus sinna sisse ja vaatas aknast mind. Edi isa, kes oli meile märkamatult autosse istunud käivitas mootori ja auto ärkas ellu. Auto väljus hoovist ning Edi silmad olid ikka minule naelutatud. Mulle ei mahtunud pähe, et ta praeguseks ongi kadunud. Ma ei näe teda. Mind haaras paanika, kui auto kadus silmapiirilt. Oleksin teinud odavat dramaatikat. Juukseid kiskunud, halanud, et Ed tuleks tagasi ja nutnud, aga odav dramaatika ei olnud minu ala. Vajusin Edi koduukse juurde istuma ja silmitsesin kaugusesse. Mu pilk oli tühi ning see ei tähendanud midagi.
„Parimad sõbrad igaveseks,“ sosistasin ma nukralt.

Autori kommentaar »