Ta elab edasi... (4)

Istusin üksinda kaljul ning silmitsesin enda all mäslevat vett, mis peegeldas päikseloojangu ilu. Vees mänglesid värvid, mis panid vee paistma rõõmsa ning kurvana. Pealmine veekiht tantsis, laulis ja nautis elu, kuid alumised veekihid olid üksinda ning pimeduses. See vesi oli kurb, kuid paistis rõõmus.
Ohkasin raskelt ja heitsin pilgu taevasse. Päike oli vajunud juba silmapiirile ning taevas oli nagu mõne kunst#!?!# teos. Punakad, kollakad, sinakad ning lillakad toonid olid taeva värvinud omapäraselt kauniks.
Tõmbasin jalad kronksu ning pühkisin ära pisarad, mis voolasid tänu uskumatule ilule ja minu kurvale südamele. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et ta on kadunud. Ta oli ju alles nii noor, kõigest kaheksane. Mu väike blondide juustega ning siniste silmadega õde oli kadunud. Surnud. Minust eemale tiritud. Oleks ma, vaid tema käest kinni hoidnud sellel hetkel siis poleks need mehed teda sinna autosse tirinud.
„Hei, Des,“ kostis mu seljatagant mehe hääl ja silmitsesin vastutahtmist tulijat. Mees oli paar aastat noorem kui mina, aga pea kaks meetrit pikk ning kooli üks targimaid poisse. Tuul sasis tema maasika blonde juukseid ja teravad rohelised silmad olid suunatud mulle. Alex, mu kasuvend.
„Mhm,“ mõmisesin vastuseks ja pöörasin pilgu tagasi merele.
Alex istus minu kõrvale maha ning võttis maast peotäie kive. „Tead, Des, see et sa siin nutad ei too teda tagasi. Sa peaksid meenutama häid mälestusi, mis te koos läbi elasite. Ma arvan, et ta tahaks seda.“
„Ta on surnud minu pärast, Alex! Minu mitte sinu!“
„Des, see on meie mõlema süü,“ vastas Alex vaikselt ning silmitses merd. „Ma poleks pidanud sind koos temaga õue laskma.“ Ta viskas kõik kivid korraga vette. „Mäletad, kui ma tabasin teid minu asjades sorimas ja Nessi teatas, et nad otsivad tema barbi nukke, kuna mina olevat need ära võtnud?“
Turtsatasin naerda hetkeks. „Ta oli osav valetaja tõesti,“ nõustusin Alexiga. „Tegelikult sorisime su asjades, kuna tahtsime leida su tüdruku kohta rohkem informatsiooni.“
Alex pööritas silmi ja võttis maast uued kivid. „Ta oli küll kaheksane, aga siiski oli ta meist targem. Sa peaksidki mäletama teda armsa, valetava ja targa õena, kes sind armastas,“ lausus poiss ja naeratas leebelt.
„Võib-olla läks ta paremasse paika.“
„Võib-olla tõesti.“