Ära usalda kedagi 5.osa Miks just mina! (4)

Eii ,palun jätta mind rahule! hakkasin oma pead vastu garderoobi seina taguma ja loomulikult tuli just sellel hetkel avanes garderoobi uks.
Uksel seisis Robert ja vaatas mind imelikult.
Mis sa vahid!! karjusin ma talle vastu.
Robert vaatas mind imelikult ja lõpuks ütles: Kiku ma tõin su asjad tule läheme.
Lõpetasin pea tagumise vastu seina, avasin silmad ja läksin garderoobist välja ja ütlesin: Läheme!


10 minutit hiljem
Olime parki jõudnud Robertiga. Ta käis suhteliselt kiire tempoga, ta vaatas taevasse mitte maha ja ta nagu ei tunneks muret ,et kas minuga on kõik hästi.
Otsustasin juttu alustada: Robert kas see teeb mind hulluks kui ma näen oma õe vaimu ja kuulen teda?
Robert tardus täiesti. Ta vaatas täna esimest korda maha, raputas pead ja vastas kiiresi: Võibolla.
Mis sul hakkas? Miks sa tardusid? mulle oli juba väiksena öeldud ,et ma uurija.
Mõlemale küsimusele on vastus sama "ootamatu küsimus". ja hakkas uuesti liikuma.
Järgnesin Robertile. Kõndisime terve tee ühtegi sõna vahetamata.
Jõudsime mu kodu ette ja lõppuks avas ta suu: Vabandust minu käitumise pärast pargis ,aga jah sa oled suht normaalne.
Robert ulatas mulle midagi taskust sellel oli kirjas Ava toas!
Tahtsin Robertilt küsida mis asi see on kuid ta oli juba kadunud.
Otsustasin minna surnuaeda.
Läksin surnuaeda nr 14 bussiga kuni mingi peatuseni. Sealt edasi kõndisin 1 km ja lõpuks jõutsin surnuaeda.
Surnuaed oli pime, arvatavasti koristati seda 10 aastat tagasi, surnuaed hakkas metsistuma.
Astusin surnuaia väravast sisse mis kriuksus kohutavalt.
Esimese asjana kuulsin ma Oh mis sa siin teed eksisid ära ja kas sa koolis ei peaks olema!
Siis ütles mingi noore mehe hääl Teeb kindlalt poppi!
Ma ei suutnud seda kuulata kuidas mingid hääled minust rääkisid, kuidas mingid varjud must mööda käisid. Mu närv ütles ülesse ja ma karjusin: Mis ma teile teinud olen ,krt millega ma selle ära teenisin! ja minestasin.


Jätkub!