Full moon: # 6.osa (3)

Chrishi vaatenurk:
Me olime jõudnud kõndida tunde, rääkida mõistlikust ja vähem mõistlikest asjadest. Vihm meie peade kohal tibutas ,aga me seda peaaegu ei märganud. Iga kord kui üritasin küsida Roselt tema perekonna kohta, eriti isa kohta kes oli surnud. Ta rohekad silmad olid tõmbunud tumedamateks ja süngemateks, blond salk tema tumedate juuste keskel oli tõmbunud heledamaks ja ta endine naerune suu oli muutunud kurvaks grimassiks mis oli katnud ta näo. Tüdrukut vaadates tundus mulle pidevalt ,et vihm polnud teda isegi puudutanud, samal ajal kui mina läbimärjana ja ligunedes jalutan.
<<Kõik korras Christian?>> Ta hääl tõi mind kuidagimoodi tagasi reaalsusesse. Ma tõstsin enda pea ülesse ja noogutasin talle. <<Kõik on korras Rose, lihtsalt ma mõtlen kas sa oled terve.>> See lause kõlas mu suust nagu kohmakus ise. Tundsin kuidas vihmapiisad mu nahka tugevamalt tungisid, need oleksid olnud nagu noaotsad või klaasikillud. Nägin kuidas Rose jäi paigale ja vaatas mind. Ta kortsutas kulmu ja ütles süngelt: <<Christian, kui sa oled jalutuskäigust väsinud, siis sa võiksid lihtsalt öelda. Ma saan aru kui mulle valetatakse, ma saan aru kui mind ei taheta.>> Ta vaatas mulle silma ja vaatas mulle silma. Ta pilk väljendas ideaalselt sõnu: "Ära saa valesti aru ,aga ma ei saa siia jääda, ma tean ,et sa võid minust hoolida ,aga lihtsalt lase mul minna." Rose pööras ennast kanna peal ümber ja kõndis läbi vihma. Oleksin talle tahtnud järgi karjuda Oota Rose, ma muretsen sinu pärast ,aga ma olen lihtsalt väsinud kõigile valetamast. Ma lihtsalt ei sa olla mina. ,aga ma ei suutnud. Mu jalad olid tuimad ja ei kavatsenud ennast liigutada, mu suu oli nagu kinni liimitud ja mu mõistus... mu mõistus kisendas mulle: Idikas jookse talle järgi!
Ma nägin kuidas ta läbi vihma kõndis metsa poole. Ta juuksed olid saanud hetkega läbimärjaks nagu ta riidedki. Mets. Ma oleksin pidanud teda vähemalt hoiatama ,et ta ei läheks metsa kui tahab ellu jääda. <<Chris sa oled tõeline #!?!#!>> Ütlesin ma endale vihaselt. Ma märkasin end jõllitamast kohta kus Rose oli ümber pööranud. Ma otsisin sealt midagi, aga mida. Seal oli vaid vihm ning midagi mis kuulus Rosele, aga mida ma otsisin? Ma jõllitasin ühte ja sama kohta kuni sain aru mida ma vaatasin silmad pärani. ma vaatasin väikest lehte mis oli kaetud seitsmeharuliste tähtedega ja kirjaga. Mulle meenus hommikune vahejuhtum ja sellega mulle meenus ka paber. Jalutasin paberi juurde ja kummardusin seda ülesse võtma. Kui puudutasin paberit tundsin selle kummalist kuivust. Panin lehe enda jaki taskusse ja ajasin ennast sirgu. Vaadates sinisesse taevasse tundub kõik algul korras ,aga kui ma nägin täiskuu valget ranti tundsin ma seljas valu. Paari tunni pärast algab moondumine.

Ma avasin kivist maja ukse mida kutsusin koduks ja ma astusin sisse. Tirisin enda mustad kulunud ketsid jalast ning astusin tuppa. Mu silmad otsisin Masonit. Ta võis olla juba läinud, vaevalt. Kõndisin trepi juurde mis viis teisele korrusele ja jooksin sealt ülesse. Mu veidra kõlaga sammud tuletasid mulle pidevalt meelde seda ,et Rose on kuskil üksi ja kui ta liigub läbi öise metsa kuskile võib ta saada kergelt surma. Kas läbi minu või Masoni. Sammusin kiirelt Masoni toa ukse juurde ja koputasin kaks korda. Ma ei tahtnud mõelda Rose isa nimele või veel vähem kelleltki küsida: "Kuule sa tead sellist tüüpi nimega Cender Dupree? See nimi on mulle kuradi tuttav ,aga ma lihtsalt ei tea kus ma seda kuulnud olen." Peletasin selle mõte peast ja kuulsin kuidas Mason kurdistavat muusikat vaiksemaks keeras. Ta pööras ennast minu poole ja ma tabasin ennast vennale sügavalt silma vaatamas. Midagi mind häiris tema puhul. Äkki tema kadumatu ja asendamatu optimistlik tunnus.
<<Mason on sulle tuttav nimi Cander Dupree?>>
Masoni näole ilmus turtsaklik ja "kas sa oled loll" muie. <<Cender Dupree,>> Ta tegi viisakuse pausi ja jätkas: <<deemon kes suutis end tappa ja muuta hõbe libahuntide vaenlaseks.>>
See nimi oligi mulle tuttav hõbeda pärast. Ma polnud märganud ,et mu suu oli lahti vajunud ja ma suutsin kuuldavale tuua vaid: <<Aaa...>> Reaalsusesse tõi mind koputus. Tundsin enda seljast ja käest läbivat teravat valu ja sain aru ,et varsti hakkab moondumine tõenäoliselt ja Rose seisab mu ukse taga. Ma pöörasin ennast ümber ja jooksin trepist alla.