Selline on mu elu #11 osa (2)

Ka inimene saab kord aru ,et elu on vaid üürike hetk milles on meil oma roll


Me jooksime Velkaniga läbi akna, Carl meie järel. Maandusime Velkaniga vaikselt maha. Velkan võttis mu õlgadest tugevalt kinni ja küsis: On sinuga kõik korras. Ma hakkasin nutma, esimest korda 5 aasta jooksul ja tahtsin öelda Velkanile ,et kõik pole korras kuid mind segas Carl oma ebaõnnestunud maandumisega.
Jooksin Carli juurde, Velkan minu järel ja ma küsisin Carlilt kiiresti samal ajal teda püsti aidates: On sinuga kõik korras!?
Carl tõusis ja ütles vihasel häälel: Kõik on korras? Loomulikult mitte kui mind jahivad 200 vampiiri ja 1 libahunt!
Vaatasin Carli ilmetu pilguga ja ütlesin: Tegelt nad jahivad mind! vaatasin kurvalt maha ja ütlesin: See pole võimalik ,et David libahunt on.
Carl ja Velkan vaatasin üks teisele nõutult otsa ja ignoreerisid mu küsimust. Velkan vaatas minu otsa ja ütles kindlal toonil: Me peame liikuma hakkama vaatasin Velkanile otsa ja noogutasin.
Hakkasime jooksma läbi öise metsa. Nägin jälle neid samu siniseid helendavaid tulukesi ja küsisin Carlilt joostes: Mis sinised tulukesed need seal on? ja näitasin käega vasakule poole.
Carl vaatas mulle imelukult otsa ja ütles: Mis tulukesed? Ma ei näe küll midagi.
Ohkasin ja jooksin edasi. Ütlesin mõttes endale koguaeg: Mis tulukesed need on? Kas ma hakkan hulluks minema?!
Velkan aeglustas jooksu ja ütles mulle ja Carlile: Transilvaania paistab juba!
Läksin Velkani juurde ja ütlesin talle vabandaval toonil: Aitäh ,et mu elu päästsid! Sama hästi oleksid võinud mu sinna jätta või sealt välja tulla ja tappa. Sa oleksid saanud 2000 taala võrra rikkamaks!
Velkan muigas mu lolli juttu peale ja ütles mulle: Inimesi pole vaja tappa, eriti siis kui nad erilised on. Velkani jutus oli palju tõde, mis mulle hinge läks.
Astusime metsast välja. Transilvaania oli pime, nagu see oleks maha jäätud. Aknad olid pimedad ja siin lähedal pole kuulda ühtegi hingelist. Mul käisid külmavärinad üle kogu mu keha. Ma tardusin hetkeks paigale ja vaatasin seda maha jäätud linna.
Velkan vaatas minu poole ja ütles kannatamatul häälel: Tule juba! Meil pole tervet sajandit aega siis passida!
Võtsin ennast kokku ja jooksin Velkanile järgi. Velkan jalutas sihikindlalt oma maja poole. Ta avas mulle ukse ja ütles: Palun. Läksin uksest sisse. Läksin ruttu mööda pikka koridori edasi, avasin oma ukse ja mu voodi peal istus sophie mingi väikse kottiga.
Mida sa siin teed!? ütlesin läbi hammaste Sophiele. Sophie vaatas mind ja ütles: Sul läheb vaja ihukaitsjat ka. Sophie avas oma väikese kotti ja ulatas mulle mu noa.
Pomisesin talle vastu: Aitäh ja kas sa saaksid mind korra siia jätta?! Sophie naeratas mulle ja lahkus. Vaatasin talle järgi.
Pöörasin ruttu pilgu ära ja hakkasin riideid vahetama. Vahetasin uhke kleidi oma vanade ja kulunud riiete vastu. Võtsin soengu lahti ja läksin oma buduaari juurde.
Võtsin buduaari pealt püssi mille panin oma kotti ja võtsin voodi pealt veel oma noa ja toppisin selle saapa säärde.
Tormasin toast välja välisukse poole. Vaatasin aeg ajalt vanu maale millel oli kujutatud Valdi. Oleksin soovinud ta tappa, aga kuidas?
Avasin välisukse milleni ma olin jõudnud ja vaatasin õue tõusvat päikest.
Läksin tõlla juurde mis oli välisukse lähedal ja vaatasin Velkanit kes seal mind ootas.
Velkan ütles mulle: Loodan ,et sinuga midagi ei juhtu! ma naeratasin talle vastu ja pöörasin ennast tõlla poole. Tahtsin seda avada kuid Velkan tõmbas mu tagasi ja suudles mind.