Valikud: 14 osa (6)

Ärkasin kellegi õhu ahmimise peale ja ajasin ennast istuma. Vaatasin tuba ja nägin diivanil lamavat Kate kes õhku ahmis. Tõusin voodist püsti ja üritasin Kate juurde liikuda. Iga samm andis aina rohkem tunda ,et mu jalad on krampis. Kate juurde jõudes istusin tema kõrvale diivanile. Vaatasin teda murelikult ja küsisin: <<On sinuga kõik korras Kate.>>
Ta tõstis pea ülesse ja ma nägin ta nutust punaseid silmi. Ta raputas pead ja ütles: <<Miski pole korras! See oli liiga reaalne unenägu.>> Kuulsin paari vaikset nuuksatust ja see järel pominat: <<Palun vabandust.>>
Naeratasin ja kallistasin Kate öeldes: <<Kõik saab korda.>> Kui palju ma ise seda lauset uskusin? Ta ohkas ja ütles: <<Kui see oleks vaid nii lihtne.>> Tõusin püsti ja ütlesin: <<Ma lähen raamatukogusse ja loodan ,et leian sealt infot tunnetajate kohta.>> Kate kortsutas kulmu ja küsis: <<Tead ikka kus Oilass raamatukogu asub?>>
Kehitasin õlgu ja ütlesin: <<Ma arvan ,et mäletan.>> Jalutasin ukse poole ja avasin selle. Astusin koridorri. Koridor oli puust, seinad olid palkseinad, treppi käsipuu oli lakkiga paarpäeva tagasi ületehtud ja ma sain aru ,et me oleme Aguli võõrastemajas. Aguli võõrastemaja polnud kunagi olnud mu eriline lemmik. Hommikul ja lõunal olid siin alati talupojad või muud töölised ning õhtul oli siin elu. Õhtul olid siin muusikud kes esitasid oma mõeldud laule ja väiksed lapsed kes tantsisid lihtsamaid tantse.
Asutsin treppi esimesele astmele ülevaltpoolt. Aste kriuksus meeletult mis reetis ,et treppi pole juba aastaid korda tehtud. Jalutasin trepist alla kriuksuva muusika saatel. Nägin kuidas kõrtsmik klaase puhastades mind vaatas ja ütles: <<Tere homikust, preili.>> Naeratasin ja ütlesin: <<Tere homikust.>> Läksin üle kõrtsi põranda ukse poole. Avasin ukse ja nägin kuidas inimesed siblisid keskväljakul.
Jooksin üle keskväljaku. Pöörasin paremale väiksesse tänavasse. Peatusin ühe kahekorrulise maja juures mille ukse kohale oli kirjutatud kõverate tähtedega: Raamatukogu. Ohkasin ja avasin raamatukogu ukse. Raamatukogu esimene korrus oli väike, enamus pinna võtsid enda alla raamaturiiulid. Seinad olid võõbatud helepruuniks ja seintel ripusid looduslikud pildid. Astusin esimese riiuli juurde mida nägin. Valgel sildil olid kirjas: Õpikud ja esmaabi kirjandus.
Ohkasin ja liikusin tahapoole, lugedes ikka ja jälle valgeid silte. Mu pilk peatus sildil millest võis lugeda: Legendid, müüdid ja midagi see sugust. Ma pöörasin end selle siiuli poole hakkates otsima raamatut mis rääkisid tunnetajatest. Tundsin ennast väikse lapsena kes on mänguväljakule oma ämbri või oma lemmik liivavormi ära kaotanud. Vaatasin raamatute silte ja pomisesin endamisi neid ette: <<Müüt või tegelikus?, Verelegendid., Deemonlikud olendid., Müüte Tunnetajatest...>>
Haarasin riiulilt raamatu: Müüte Tunnetajatest. Tundsin kuidas elevus minus kasvas ja ma jalutasin õnnelikult raamatukogu hoidja juurde kes istus oma laua taga lugedes raamatut. Asetasin raamatu lauale ja ütlesin viisakalt: <<Tere, ma sooviksin seda raamatut laenutada.>>
Raamatukogu hoida vaatas mind ükskõikselt altkulmu ja ütles tuimalt: <<Me ei laenuta seda raamatut välja.>>
Tundsin kuidas pettumuse ja viha segu minusse kogunes. Kuulsin õues tuule iile mis paitasid mu kõrvu. Otsustasin valetada. <<Mis mõttes te ei laenuta seda välja? Mu sõbrannale te laenutasite selle välja. Meil on koolis vaja teha müstiliste olendite kohta refraat.>>

Autori kommentaar »