Full moon: # 2.osa (4)

Mured


Chrisi vaatenurk:
Mu pilk uitas mööda tuba. Uks, aken, voodi, kõik oli oma endisel kohal väljaarvatud mu mõistus. Ma teadsin ,et kui mu mõistus mind alt veab läheb mul sama hullusti nagu Masonil paar aastat tagasi kui ta suutis tappa linnaäärses majas elava perekonna. Ta kirjeldas mulle seda olukorda nii nagu oleks see olnud samal ajal tekkiv süütunne ja kirg mida veri talle andis. Mõistus oli ainuke asi täiskuu ajal peale hõbedast kettide mis mind sundis mind paigale jääma, aga võib-olla tänu Rosele ei suuda ma kainet mõistust säilitada. Arvatavasti ma eksin. Ajasin ennast püsti. Nägin enda hallikas-mustal pusal pepsi plekki ja tõmbasin jaki seljast. See oli tüütu, igakord kui mõõtesse jään juhtub midagi. Viskasin pusa voodil asetseva koolikoti kõrvale. Ringutasin ennast. Tundsin kuidas iga mu lihas pingul tõmbus korraks ja see järel taas normaalseks muutus.
Masoni toast kostev muusika oli vaikses jäänud, isegi kummaliselt vaikseks. Astusin ukse juurde ja lükkasin vahe ukse ja enda vahel suuremaks ,et mahuksin välja. Ust enda järel sulgudes kuulsin vaid ,et muusikast mis ennem kriiskas ja ajusid purustas oli saanud vaikse meloodiaga heli. Sammusin Masoni ukse juurde ja avasin selle. Nägin kuidas Mason istus valgel diivanil mis oli akna juures. Ta istus sellel ja vaatas aknast välja. Ma polnud kunagi näinud oma venda istumas mõtlikult akna juures. See lihtsalt polnud tema moodi.
<<Kõik korras Mason?>> Küsisin ja astusin tuppa. Nägin kuidas ta raputas pead peaaegu märkamatult ja turtsatas naerda. <<Ma sõnastaksin sinu lause ümber Chris. Minu ümber sõnastatud lause kõlaks umbes nii: Kulla vend kas sinuga on kõik korras. Homme on täiskuu ja sinu mõtted keerlevad mingi kanepit tõmbava tüdruku ümber kes su meeled on vallutanud.>> Kuulsin Masonit ütlemas. Tundsin kuidas viha minus kerkis ja üritasin öelda viha maha surudes: <<Ma üritan temast lihtsalt sotti saada.>> Ma polnud ise aru saanud kuidas ma olin hambaid krigistanud ,aga Mason juhtis sellele märkamatult minu tähelepanu. Mason tõusis kiirelt püsti ja vaatas mulle otsa. Kuulsin kuidas ta suust kostis üks väike lihtlause: <<Seda kindlast, vennas.>>


[i]Rose vaatenurk:
<<Roselie, kas pärast oma ise surma tunned sa end masendunult või sa oled aru saanud ,et sa oled endassetõmbunud.>>
Kuulsin kuidas hariliku süsi selle küsimuse all katki läks. Turtsatasin vihaselt. Mu pea valutas, psühhiaatri meeleolu üritas minusse tungida. Ta meeleolu ei olnud rahulik või tavaline, see oli pigem kannatamatu ja "millal kurat ma koju magama saan?"
Sirutasin käe laual oleva pliiatsiteritaja poole. Teritaja külm metall puudutas mu nahka. Tundsin kuidas üle mu selja jooksevad kümned väiksed külmavärinad. Hakkasin uuesti sodima valgele paberile seitsmeharulisi tähti. Ma ei teadnud kui kaua ma suudan olla vait ja kindel eesmärgis ,et ma ei vasta tüübile. Iga seitsmeharuline täht meenutas mulle ajalootunnis saadud pilku Christianilt või hoopis seda ,et mu isa on surnud. Ohkasin. Mu pea oli täis pulki. Me i tahtnud või ei suutnud mõelda arsti küsimusele. Nägin kuidas ta kiikas mu soditud tähti ,kuid pööras pilgu kohe minule tuues mind tagasi reaalsusesse: <<Roselie? On kõik korras?>> Naeratasin võimalikult usutavalt ja noogutasin. <<Lihtsalt, ma olen väsinud. Ma olen peale isa surma teistsugune.>> Jah seda ma tegin, ma purustasin oma eesmärgi tühise valega.
<<Näiteks?>> Kuulsin arsti häält küsimas. Ta ei teadnud vist kui teadlik ma olen ta viha ja kannatamatusest. Kirjutasin enda soditud paberile tühise lause:
Nähes kõrguvaid torne...
<<Ma ei kanna enam roosat ja kontsad vahetasin välja tanksaabasteks.>> Psühhiaater turtsatas tüdimusest. <<Kas te tarbite alkoholi või midagi muud sarnast?>> Küsis ta. See küsimus tabas mind nagu välk selgest taevast ja ma vaevusin paberile kirjutama kaks uut lauset:
...kõrgumas peakohal taevasse,
võid lüüa araks...
<<Ei.>> Ütlesin ma selgelt ja kortsutasin ridadega paberi ära. Silmitsesin korraks prügikasti laua juures kuid ikkagi panin paberi ikkagi oma tanksaabaste taskusse. Ajasin ennast püsti ja haarasin enda õlakoti laualt. asetasin selle üle parema õla ja laususin: <<Ma pean minema, kell saab kahe minuti pärast viis ja mul pole soovi ,et te raiskaksite järgmise patsiendi ajast minule aega. Head aega.>> Sammusin ukse poole ja vajutasin käega ukselingile niiet see avanes. Kuulsin endale järgi tulemas heli mis ütles: <<Ja, jah nägemiseni.>> Naeratasin rahul olevalt ja sammusin uksest välja.