Sage - The girl who started the Apocalypse 4. osa (4)

Ärkasin. Kogu mu keha valutas, eriti ranne ja pea. Ma ei mäetanud enam täpselt, mis juhtus, kuna kõik mu mälestused olid ühtlane udukogu. Mul oli raskusi mõista, kas ma ei suutnud meelde tuletada seda, mis juhtus või ma lihtsalt ei tahtnud.
Avasin aeglaselt silmad ning avastasin ennast avarats, väiksest ja heledast toast. Miski selle toa juures mulle ei meeldinud. See ei olnud silmaga näha, kuid oli tajutav. See häirivus oli nagu pind #!?!#s.
Ma olin kinni. See oligi pind #!?!#s. Ma ei olnud ainult kinni, lisaks oli mul seljas nii-öelda hullusärk, et ma endale viga ei teeks. Mu mälu paranes tänu hullusärgile. Üksikud pildid sähvatasid mu silme eest tuletades meelde, mis juhtunud oli. Uudishimu, veri, õmblused, arstid, tüütud palved ja muretsemine. Ilmeselgelt polnud arstidele tavapärane vaatepilt hullust, kes on oma randmed puruks lõiganud ja joonistanud oma verega seina täis.
Nihelesin ebamugavalt voodil ja tõusin püsti. Sammusin edasi-tagasi toas ringi ja otsisin silmadega kella. Leidsin. Kell seinal polnud, selline nagu see oli olnud mu vanas palatis – ma igatsesin oma vana palatit juba. Siine kell oli ehitatud seina sisse, ja näitas eredalt punaseid numbreid. Kell oli natuke neli läbi.
Ohkasin. Kas mulle tundus või veniski aeg siin ruumis. Enne viimase numbri vahetumist jõudsin kella vaadata oma viis korda uuesti. Üks minut tundus siin ruumis nagu üks tund.
Uks avanes ja tuppa astu vanem meeste rahvas, keda ma polnud ennem näinud. Tema kongus nina ja paksud hallid kulmud andsid talle vanaaegse multi#!?!#ngelase moe. Mees oli kiilakas ning ta nägu kaunistasid kortsud, mis olid ta näos olnud aasta kümneid.
„Sage Foster, hea on sinuga kohtuda. Me pole vist ennem kunagi otseselt rääkinud, sellepärast peaksin ka end tutvustama. Mina olen Peter Smith, Katoliku vaimuhaigla juhataja, kui võib nii öelda,“ lausus mees madala häälega ja köhatas. Ta istus mu voodile, mis oli sassis ning linadeta. Vaikus, mis levis üle ruumi andis mulle märku, et mees haletseb mu olukorda.
Noogutasin nõustuvalt. „Jah, mina ta olen. Mis vaja?“ küsisin tusaselt ja kallutasin pead.
„Sage, me peaksime arutama sinuga arutama asjadest, mis viimasel ajal on aset leidnud,“ lausus doktor aeglaselt. Ta kohendas oma prille ja silmitses aeglaselt üht lehte. „Sellel nädalal on sind tabanud mitu kummalist hoogu. Esimene tabas sind möödunud pühapäeval, kus sa viskusid valust maha, rapsisid, olid krampides ja su silmad olid pahupidi. Teine…“
„Mu silmad olid pahupidi?“ küsisin üllatunult. Luce polnud mulle rääkinud, et mu silmad oleksid olnud pahupidi. Mind läbis kõhedust tekitav tunne, mis jäi mu sisemust närima.
„Jah, ning see on üpriski ebatavaline hoogude juures,“ sõnas Peter aeglaselt ja surus huuled kokku. „Eilne hood oli täiesti teistsugune ja sellist pole siin haiglas kunagi esinenud. Ükski patsient pole lihtsalt joonistanud heast peast seinale verega tundmatuid sümboleid,“ – õhuke raamat ilmus Peteri lehtede vahelt välja ja ta viskas, selle hooletult minu ette – „Sage, ütle mulle, kust sa selle raamatu leidsid.“
„Puhketoa raamaturiiulist,“ pomisesin vaikselt ja vastumeelselt. Istusin ükskõikselt põrandale ja tõmbasin end kössi. „Ma olen täiesti terve mõistuse juures,“ vaidlesin pigem iseendaga, kui arstiga, kes mind mureliku pilguga silmitses. Normaalsus pole olemas ning ma kahtlen, kas isegi on olemas terve mõistus, mida ma praegu vajasin. Üks hoog veel ja ma olen tugevate rahustite ja unerohtude all. Kunagi ma oleksin nõustunud rohtudega, aga viimane nädal oli minu midagi muutnud ning see muutus soovis vabaks pääseda mu seest.
„Puhketoa raamaturiiulis pole kunagi olnud seesuguseid raamatuid,“ väitis doktor kindlalt ja ohkas. „Sage, kes sulle selle raamatu tõi?“
Mind ei kuulatud, aga see pole ime, kui olen veetnud terve oma elu siin. Vaatasin maha ja surusin endas keema hakkava raevu maha. Hambaid kokku surudes, panin enda käed rusikasse ja lugesin tasakaalu leidmiseks numbreid kümnest üheni. Kõik need abivahendid ei suutnud mind eriliselt rahustada.
„Kurat küll! See oli seal,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin raevuka ilmega Peterit, „see raamat oli seal, kui mina ta võtsin. Pole minu mure, et te ei pea oma raamatute üle korralikult arvet.“ Mu hääl enesekindel ja täis kõike tumedat, mida suutsin ette kujutada. Sõnad, mis mu suust välja olid tulnud ei kuulunud minule, vaid kellelegi pimedale ja vaikselt ärkavale minu sees.
„Hea küll, Sage, me peaksime arutama täna sinu tulevikust,“ sõnas Peter. Pingutused, mis doktor tegi, et minuga rahulikuks jääda võtsid tal edu. Ta lihtsalt eiras seda, millest me olime rääkinud ja võttis uue teema. Tõeline psühholoog.
„Mis siin rääkida, ma sündisin siin, elan ja suren ka. Kõik on väga lihtne. Lühidalt öeldes mul pole tuleviku ja selle jama keerasin ma endale ise kokku,“ laususin tasase tooniga ja kraapisin küüntega põrandat. Ausalt ma ei tea, miks ma kurtsin doktorile seda kõike.
„Ma ei pidanud midagi sellist silmas,“ tähendas Peter sõbralikult. „Ma tahaksin sulle selgitada, mis juhtub siis, kui sul hakkavad tulema peale vägivaldsed hood ning kui su praegune olukord muutub hullemaks. Kui sinu olukord peaks minema hullemaks, siis parimal juhul me hoiame sind siin toas, aga halvimal peame sind siit haiglast minema toimetama rangema süsteemiga vaimuhaiglasse. Kas sa mõistad mind?“
Noogutasin nõutult. „Jah, ma saan aru.“
„See tuba on ajutine. Me tahame sind paarpäeva jälgida ennem, kui laseme sul hakata jälle teistega suhtlema.“
„Homme,“ teatasin enesekindlalt ja lõpetasin põranda kraapimise.
„Homme?“ küsis doktor huviga. „Mis homme?“
„Ma tahan homme juba teiste sekka tagasi,“ teatasin lapsikult ja tõusin püsti. „Minu hood olid ohtlikud ainult minule. Ma ei vigastanud nende käigus kedagi. Ükski minu hetkeline hullusseisund pole sisaldanud vägivalda. Hea küll viimane võimendas võib-olla mu enesetapjalike instinkte, aga muidu ma olen peaaegu terve,“ selgitasin doktorile asjaolusid ning kallutasin uudishimulikult pead, kuid ma ei oodanud Peteri reaktsiooni, vaid enda. Ma olin öelnud äsja, et olen peaaegu terve. Ma valetasin. Viimati olin ma peaaegu terve nädal tagasi, kui ma istusin mõtlemata enda vanas palatis ning vahtisin tuimalt sõnu. Praegu olen ma haige… ei see ei ole isegi õige. Katki. Täpselt, ma olin katki. Mu kindel tervik oli lagunenud, murenenud kaheks osaks, mis üks teisega pidevalt sõda pidasid ning seda ka mu tujudega väljendasid.
„Kindel, et sa soovid juba homme minna oma kaaspatsientide lähedusse? Minu arvates on see ikkagi riskantne,“ jäi Peter endale kindlaks ja vangutas pea mõtlikult.
„Ma olen kindel. Doktor, ma tean, et te arvate, et minuga ei ole kõik korras ning selles osas on teil õigus,“ sõnasin vaikset ja osutasin käega ruumile kus istusime, „ma olen hullumajas kinni, juba sünnist saati ning ausalt ma ei oska öelda, kas see oli puhas õnn või ei, et mind siia jäeti, kuna üheksateist aastat hiljem ma vaevlen järsku mingisuguste kummaliste haigushoogude käes, mis teevad teile ja mulle muret. Samas jään ma endale kindlaks, arvates, et teiste patsientidega suhtlemine aitaks mul tagasi tulla oma tavapärase olukorra juurde, kus mul pole hullushooge.“ Kõne, mida ma pidasin oli täis hoolega valitud sõnu, sest üks libastus oleks tähendanud eluaeg seda tuba ja eraldust.
„Jah, ma nõustun, et su jutus on mõte olemas, aga me peame ennem läbi viima mõned vaimsed testid. Sobib sulle see, Sage?“ küsis Peter minu käest igaks juhuks üle.
Noogutasin nõustumise väljendamiseks ja ajasin selja sirgu. Vaatasin Peterile otsa ja andsin talle kerge naeratusega märku, et ta võib alustada.
Peter kohendas enda prille ja köhatas kurgu puhtaks. „Enne alustamist ma selgitaksin sulle veel korra üle, kuidas see vaimne uuring käib. Jah, ma tean, et sa oled juba neid teinud ning tead, kuidas need käivad, aga sellised on reeglid. Sage, mina annan sõna ja sina pead ütlema, mis sulle selle sõnaga esimesena meenus. Mõistad mind? Tore, siis võime alustada,“ lausus Peter tõsiselt ja võttis enda paljude paberite seast ühe. „Raamat.“
„ „Hamlet“,“ vastasin kõhklemata. Kohendasin enda istumist ning jäin pidama rätsepiste juurde. Hoidsin jalgadest kinni ja kõigutasin ennast mõtlikult.
Peter tegi paberile märkme ja lausus: „Hobune.“
Tardusin. Silme ette kerkisid taas pildid, mis ma olin näinud ühisteraapial. Kõik see veri ja kaos ajas mind iiveldama ning segadusse. Kas ma oleksin pidanud valetama, vastama ausalt või vajuda pikali ning väriseda hirmust, kui ma valiksin viimase oleksin selline elupäevade lõpuni.
„Valge,“ sõnasin. Hääles oli kuulda hirmunooti, mis mängis end tähtede vahele.
Doktor vaatas mind altkulmu hetke ja kirjutas midagi paberile. „Inimesed,“ ütles ta aeglaselt.
„Normaalsust pole olemas.“
„Vanemad.“
„Inimesed, keda ma ei tundnud.“
Nii see jama kestis üle poole tunni. Paljud sõnad olid minu jaoks tähtsusetud, kuid mõned mis tähendasid mulle midagi, purustasid mu seina ja lasid kõik mälestused lahti, mis olin pannud luku taha. Protseduuri lõpuks olin ma äärmiselt närviline ning nihelesin pidevalt. Mu mõistus näitas mulle üpriski võikaid pilte mida ma polnud kunagi ennem näinud.
Ja lõpuks kõlas viimane sõna Peteri poolt: „Kaos.“
Mu sisemus kisus krampi, pulss tõusis, veri tulitas mu soontes ning mõistus lakas töötamast. Sein võigaste piltide ja hullushoogude vahel oli niigi habras, kuid nüüd ma tajusin müüri kokkuvarisemist. Verdtarretavad pildid ja hetked, tulvasid mu mõttesse. Ma olin, vaid sammu kaugusel muutumaks ilastavaks kadunud mõistusega inimeseks, kes on vajunud kängu kusagil nurgas ega suuda mõelda.
Surusin käed rusikasse ja üritasin tugevaks jääda. „Veri,“ sõnasin tasaselt. Pildid kadusid. Järsult oli kõik kristall selge ning ma tundsin end taas iseendana. „Ma olen korras,“ kinnitasin pigem iseendale, kui doktorile.
„Jah vist küll,“ kostis doktor minuga nõustuvalt, taipamata, et viimane lause polnud mõeldud temale. „Ma arvan, et sa peaksid puhkama, Sage, kui tahad homme teistega kohtuda. Uni teeb sulle praegu ainult head,“ tähendas mees rahulikult ja korrastas oma paberid. Ta tõusis püsti ja kõndis minuni. Peter kükitas minu juurde ja otsis enda taskutest paar tableti.
„Need peaksid sul aitama paremini uinuda,“ sõnas ta ametlikul toonil ja võttis mu käe. Ta asetas mu peapessa kaks sinist tabletti. Peter surus mu peapesa rusikasse ja tõusis püsti. „Ma külastan sind homme jälle.“
„Tänan,“ pomisesin nõrgalt ja neelasin tabletid alla.