Selline on siis mu elu: #1 osa (11)

Kuulsin järsku kolme lasku! Üks neist tabas mu paremat kätt, teine kuul läks minust napilt mööda ja kolmas läks mul läbi kere ,südame lähedalt, ma kukkusin maha.
Viimase asjana kuulisin Vald-i häält mis ütles "Kohtume põrgus Victoria!"
ja järsku oli kõik pime.


30 minutit varem!

David tõmbas mind oma vastu ja suudeles mind. Ta lõpetas suudluse ja ütles: Victoria palun jää terveks! .
David ütles seda lauset mulle alati kui oli koletis lähedal ja mina vastasin talle alati: Ma ei luba midagi David ja ära hiline palun!
Ma jooksin teisse koridori tooma haava puu oda kuid mind takistas Cherry.
kuhu minek Vic? Kas lähed haava puu odale järgi?
Üritasin Cherrist mõõda joosta kuid ta oli minust kiirem.
Sellest alatust katsest järeldan ,et sa lähed ikkagi haava puust oda järele!
ja kui lähengi??
Siis läheb sul pahatsi Victoria!
Cherry haaras mu kõrist, ta tõstis mind 2 meetri kõrgusele ja viskas mind vastu lossi seina.
Victoria mu isand on kohe siin ,sul pole mõttet võidelda!
Cherry hakkas minu poole liikuma. Võtsin oma viimased jõu varud kokku tõusin püsti, läksin Cherry juurde ja vastasin talle vaikse häälega: Ma loodan ,et sa eled põrgus hästi! tegutsesin edasi kiirelt, võttsin saapa säärest hõbe noa ja torkasin selle Cherry südamesse.
Ma olin seda küll mitmeid kordi näinud kuidas vampiirid surnuks põlevad ,aga see kord oli midagi teist moodi ma tuntsin valu.
Ma läksin väikse kirstu juurde avasin selle ja ütlesin: Oh see ongi see 1456 aasta haava puu oda mille Vald ise valmistas!
Ma pöörasin ümber oda ikka minu käes kuid kuulsin midagi.
Kuulsin järsku kolme lasku! Üks neist tabas mu paremat kätt, teine kuul läks minust napilt mööda ja kolmas läks mul läbi kere ,südame lähedalt, ma kukkusin maha.
Viimase asjana kuulisin Vald-i häält mis ütles "Kohtume põrgus Victoria!"
ja järsku oli kõik pime.

Jätkub arvatavasti.

Autori kommentaar »