Sage - The girl who started the Apocalypse 6. osa jätk (2)

Jäin istuma külma kabelisse. Mu ümber oli vaikus ja külm õhk, mis mässisid mind endasse. Ma oleksin isegi nõud ennast unustama täna jäisele õhule, kuid mind hoidis valvsa ja terava mõistuse juures ikkagi küsimused.
Mida oli Eliz mõelnud sellega, et Luce ei ole see, kellena näib? Miks ta üldse küsis, mis moodi ta välja näeb? Ja kogu mu küsimused võttis ta kokku lausega: „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad.“ Kas ta ei arvanud, et ma soovin natukene täpsemat ja arusaadavamat vastust?
Ohkasin. Ma olin väsinud. Soovisin kogu hingest magada, kuid praegu oli see võimatu, kuna tabletid ja tee oli minu puhul täiesti välja hääletatud. Lisaks hoidis mind üleval külm ning kare õhk, mis mu keha igalt poolt näpistas. Miks ma üldse siia istuma jäin? Ma võiksin ju siit ära minna. Ei ma ei suuda. Vale. Ma ei taha. Tahan praegu siin istuda, mõelda kõige üle ning unustada ennast ja jätta keha külma meelevalda.
Mu vaatasin kõike siin kabelis. Miski meeldis mulle siin, kuid see oli väike ning koheselt tajutav. Ma võisin seda väikest asja kirjeldada nii puhta ja süütuna, kui suudab inimene ette kujutada. Ning mina suutsin. Endalegi märkamata olin ma üksinda istudes otsinud silmadega seda puhtuse sümbolid ja ma leidsin selle.
Minust kõige kaugemasse nurka oli pandud marmorist inglikuju, mis oli peaaegu märkamatu. Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt kujuni. Puudutasin sõrmeotsadega inglit ning mu näole ilmus tilluke naeratus. Marmor mu sõrmede vastas oli jääkülm, kuid tundus soojana.
Tõmbasin näpud inglist eemale ja asetasin need vastu enda paremat meelekohta. Mind tabas tuikav ja terav peavalu, mis tekitas tunde, et keegi mängib mu pea sees golfi ja pall lendab koguaeg vastu mu meelekohta. Vajusin kergelt kössi ning krimpsutasin suud. Iga uus valu pani mind keelde hammustama või silmi kissitama. Kohutav peavalu lakkas hetkeks. Suutsin end sirgu ajada ning asetada käed põskedele. Mu hingamine oli ebastabiilne ja süda tagus vastu rinnakorvi.
Veri. Ingel nuttis verd.
Taganesin sammu ega teadnud enam, mida mõelda. Kui ennem soovisin ma mõelda, siis nüüd ma tahaksin, et sellist asja poleks olemas. Ma ei oska kirjeldada, mida see vaatepilt minus tekitas. Nii palju segaseid emotsioone. Verd nuttev ingel oli mulle nii tuttav, kuid samas ma polnud seda kunagi näinud.
Peavalu ei lahkunud, ta lihtsalt oli teinud uinaku ja tuli tagasi nüüd võimsamana, kui ennem. Valu surus mu põrandale istuma. Peitsin pea põlvede vahele ning surusin hambad kokku. Silme ette sähvatasid pildid, mida oli võimatu kirjeldada. Neid pidi rohkem tunnetama.
Surusin silmad kinni ja mu keha tõmbus krampi. Nägin ikka veel oma mälestustes verd nutva ingli kuju, mida ma ei suutnud unustada. Järsku see kadus. Mu mälestus asendus tuhande erineva pildiga, mis mulle mõtteisse tulid.
Haav haavaga kokkupuutest sünnib kaos, kui ta kõnnib, koos oma vennaga. Lause turgatas mulle pähe, kuid õnneks või kahjuks lõpetas peavalu.
Tardumus võttis minu üle võimust ning laskis külmal mind paitada. Vaikus oli kõrvulukustav ja valus. Tahtsin ära siit kohast, riigist ja maailmast, aga ma olin siin ikkagi. Tõde, et ma olen siin üleskasvanud ning jään siia tegi mulle haiget.
Kuulsin ukse avanemist, kuid ei reageerinud sellele. Soovisin, et inimene, kes siia oli end ümber pööras ja mu siia jätaks. Tajusin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Mu lihased tõmbusid automaatselt krampi, kuid ikkagi suutsin heita pilgu inimesele, kes kabelisse sisenes.
Ma olin seda inimest näinud. Oma hullushoogudes.