Selline on siis mu elu: #2 osa (5)

Kui vaid surm lahendaks kõik mu probleemid oleks mu maine ju puhas.

2 kuud hiljem: Rooma Vaba Müürlaste klooster (Vatikanis)

Ärkasin ülesse lõpuks. Nägin ,et olin kusikl valges vanas toas. Mu must, vana, ribateks tõmmatud kaabu ja mu hõbe nuga olid vanal tammest tehtud öökapil.
Järsku avanes uks ja sisse astusid 2 nunna ja üks preester.
Tõusin püsti ja ütlesin viisakalt: Tere austatud nunnad ja ka tere austatud Preester.
Preester ütles: Tere Victoria ,ma juba lootsingi sind lõpuks jälle näha!
Vastasin kiirelt kuna olin viimasestt kohtumisest preestrile võlgu 130 taale: Teid ka on tore näha preester. silmitsesin kuuli haava mille olin just enda kehalt leidnud.
Preester vaatab mind murelikult, ja lausus: Victoria mul on sulle pakkumine!?
Milline on pakkumine? ja hakkasin oma hõbe npaga mängima.
Preester taganes sammu võrra ja ütles: Meil oleks vaja ordusse ühte koletistekütti ja ma mõtlesin ,et äkki sooviksid liituda.
Ma mõtlen selle pakkumise üle ,aga igatahes aitäh hoo#!?!#use eest ja peavarju eest! .
Panin oma noa saapa säärde, päevi näinud kaabu pähe, võtsin nagist oma musta keebi ja püstoli mis sisaldas tavalisi ja hõbekuule ning ütlesin: Head päeva jätku preetser ja teile ka nunnad head päeva jätku!
Ma astusin toa uksest välja, edasi läks vaid pikk hall koridor.
Sammusin mõõda koridori mis viis uksest välja vanasse roosiaeda.
Nunnad kes olid roosiaias vaatasid mulle järele.
Jõudisn lõpuks välja siit kloostrist.
Ees oli mul vana Rooma linn oma pikkade ja kitsaste tänavatega.
Sammusin mõõda üht põik tänavat ühe baari suunas. Vaatasin seintele kuid nägin plakatit.
Tagaotsitav Victoria Van!
Leidjale 2000 taala ,pole vahet ka Van on elus või surnud!
Sülitasin maha ning rebisin plakati seinalt maha, kortsutasin selle ära, rebisin tükkideks ja panin taskusse.
Võtsin taskust salli ja sidusin selle näo ette ,et keegi mind ära ei tunneks.
Astusin põik tänava baari sisse. Baaris kaklesid kaks vanemat meeste rahvast, kolm naist kõid koos ja rääkisid, üks väike laps käis rikkamatelt raha küsimas.
Istusin letti taha ja küsisin müüjalt: Kas ühte viskit saaks!
Müüja noogutas ja valas mulle klaasi sisse viskit.
Hakkasin viskit jooma kui keegi segas mind.
Tere taga otsitud! ütles naerune naise hääl.
Vaatasin naist kui mulle meenus kesse on: Anna sa tagasi!
Mina alati tagasi tulnud sa ju tead. ja Anna naeratab.
Jõin oma klaasi tühjaks vaatasin klaasi põhja ja laususin: Anna saad teene teha?!
Anna vaatas rõõmsalt minu poole ja vastas: Millist teenet ma teha saan?
Naeratasin ikka klaasi põhja vaadates ja ütlesin: Uuri kas Rooma Vaba Müürlaste kloostri ordul on hõbe kuule.
Anna vaatas minu poole ja noogutas.
Tore siis ,aga ma pean lahkuma ,sest ma ei taha ennast täis juua!
Tõusin püsti ja lahkusin baarist. Väljas oli juba pime, täiskuu oli taevas.
Võtsin keebi vöö küljest enda püstoli ja olin ründe valmis. Kuni keegi hüppas mu ette.
Vaatasin libahundile silma ja ootasin. Libahunt hakkas mind ründama, laadisin oma püstoli ära ja tulistasin otse südamesse ja libahunt langes maha.
Läksin libahundi juurde kes nüüdseks oli muutunud inimeseks ja suri.
Victoria oht on iga nurga taga! naeratas surev mees ning sülitas mu keebile.
Olgu su elu ilus seal kaugel. ning sulgesin mehe silmad.
Jooksin mõõda põik tänavat ja pöörasin suvalisele kõrval tänavale kuni kuulsin: Olgu neetud sa vana mõrtsukas Victoria! karjus keegi.
Liikusin edasi rahulikumalt müüride vahel kuni nägin ........ .