“Ma tõestan, et juutide vana usund oligi see klassikaline sünkretistliku P A G A N A -religiooni versioon, mis võistles Alumises Maaosas teisega ehk Ülemise osa keltidega, mistõttu oli vana ja keskajal kaks Orienti – üks Vahemere-äärne Levant ja teine Läänemere ehk külmunud Ookeanini ulatuv Eastland ehk ka Livonia! Mõlemad olid klassikalised-võistlevad globaalsele preesterkonna keskustele pretendeerivad ja nende keskpunktis seisis Püha Reptiil nii Näkina kui ka lendava ehk Tulimaona!” paistis korratus kiirkirjas kaustikulehelt, mis oli kilekaante vahele hoolikalt pistetud. Psühhiaater tõstis silmad paberilehelt ja vaatas uurivalt avatud kabinetiukse poole aimdusega, et patsient oli tema ettevõtmisest jälle teadlikuks saanud.
“Pole mingi juhus, et kreeklaste-roomlaste Apolloni kui meditsiinikunsti eesseisja ja Hermese sümbol on Caduceuse-laadne sau, mis kordub sküütidelt laenatud fallilise konstruktsioonina Dionysose kultuses. See on see sama juutide nechâshim serâphim ja meie veel Kraasnaski tuntud humalast ronitud sau aiakolmnurgas! Enamgi, seraphim on see sama sõna, millest on tuletatud seerav kui teise astme kõrgem ingel pärast Loojat ennast, mis tuleb puhtalt vanemusest nagu titaanid enne jumalaid, mis väljendab lihtsalt kultusvanemust ja uuendusi, mis paganluses oli omaksvõetud ja loomulik nähtus. Meie päevini! Sõnasõnalt on kõrbes prohvet Moosese uus kultus ehk reptiil vaia otsas nechâshim serâphim “tuli-vaskuss”! Kusjuures tuli funktsioneerib selles ettekujutuses samamoodi nagu Eesti para-päär või puuk. Vaskuss peab edasiandma arusaama, et need lendvad taevas ehk draakonid, keda austatakse pole mürgised vaid vasturohi Maisele mürgile, mis lähtub maapinnast, kus eestlased usuvad näkilisi elavat. Naga-rahva (Nāga) uskumust tunneb ka hinduism ja kardab hirmasti. Nad usuvad, et see rahvas elab hübriidina ka maa peal. Kõige suuremate viikingite esiemasid peeti Põhjalas näkkide lasteks ja nad üritasid rännakute käigus asuda jõgede äärde, kus nad uskusid selliseid olendeid elavat! Eesti näkk on see sama anglo-germaanlaste snake. Kui maine mürk haavab inimlapsi, siis taevane pidi neid ravima ja aitama” oli paberilt raskesti loetav.
Kabinetti sisenes arstitudeng. Küsival ilmel. “Ma ei leia, et meie patsient oleks lootusetu juhtum!” teatas ta residendile dotseerivalt. “Tal võib olla viitamisega probleeme, ent kolleegide hoole ja abiga võib ta selle isegi artiklina vormistada mõnes folkloristika ajakirjas!” jätkas Psühhiaater. “Te ei tohiks kiirustada, doktor, vaadake ka teisi lehti seda “Emajõe nimelugu”, see võib tal olla kaval kate” nõjatus prakatikategija käsi risti asetades ukse kõrval seinale.
“Vananemine tegi talle haiget. Katkematu vilin kuulmetorudes oli ta teinud esmalt agressiivseks, nii et mitte ainult inimesed ei hoidnud veepiirist eemale vaid ka ülemjooksu siuglevad näkilised. Siiski toodi väikesele, st suure palavusega laotud kivialtarile veepiiril endiselt ande – hõbevalget ja näkihambale kohast toitu. Ta oli algul võidelnud paremate olengu ja kalastuspaikade pärast koos teiste näkilistega jões inimeste vastu, kes loopisid jõest pea väljapistjaid kividega. Väikese kivi obadus oli valus, ent tema õpetas neid üles korjama ja vastu virutama, seda enam et näkkide kämblad ja käed olid kordades tugevamad kui inimviletsusel, kes teiste kalu tahtis kõiki võrkudesse siduda ja veest välja vedada. Nemad lõhkusid võrke ja mõnikord tõmbasid purjus kalureid vette, et neid omaenda püünistest liigikaaslased üles korjaksid. See oli neile lubatud – võidelda toidu nimel. Ent mitte vihast üldse ujujaid rünnata, kui nad võisid mingi ootamatu särtsatuse tõttu vajuda pimedasse järve mudasse ja orientatsiooni kaotades üldse enam mitte veepinda, kus mõned siiski pidid õhku võtma, leida. Kunagi olid nad selles maanurgas, küll kilomeetreid soolase vee poole, inimestega isegi ühisriiki teinud, mis Vahemerelt suuri laevu toonud mutter-vaterdajaid oli nurjanud hõivata paremaid kauplemiskohti mere idaosas. Näkid lõid laevade põhjadesse auke või rannale lähenevaid väiksemaid paate pöörasid lihtsalt ümber, nii et suure sõudelaeva paksust põhjast polnud kasu, sest niikuinii rannikuni jõuda polnud ka väiksema seltskonnaga võimalik. Ent see liit ei jäänud püsima, sest näkid olid kannibalid. Nad ei söönud mitte ainult enda lapsi, kui need nende arvates debiilsed ja kõlbmatud olid vaid vedasid nälja korral vette eineks ka inimlapsi saartelt. Rannikurahvas leidis, et neile pole seda enam vaja, kui jumala neile metsas jälle Lolli tegi! Näkid ei teadnud mitte ainult minevikku hästi, nad suutsid oma mõtteid ja tundeid edastada neile, kelle veres oli näklust ehk hübriididele. Tulevikuilmumeidki leidus nende seas nii palju, et inimesed lootusetu tulevikuna oma pimeolekult neile võisid tunduda. Kuiva maaga kauplemist oli ka näkkidel vaja, kelle päralt oli kõik veepõhja kukkunud ka uppunud kaubad. Veinist nad lugu ei pidanud. See oli nagu uriin, mille tegemise pärast nad võisid elumuutva hoiatuse ujujatele teha. Nad tapsid ka suuri põdramuliikaid, kui tabasid neid ojadesse ja jõgdesse kusimiselt! Munejatena, kes oma asja kaasas kandsid kuid, tundus neile üldiselt et naise üsa on haisev kott, mida nemad ennast kaasas kandmas alaliselt ette ei kujutanud. Siiski näis see olevat ka kadedus. Sest nad teadsid, et pörast Üleujutust oli kasutatud nende verd uus-Inimese disainimiseks, mis tegi neist kord kuus fertiilvõimelisteks, mis on kalasarnasus, mitte imetajatele omane hooajaline pulmategemine. Omaaegne veretegimine võimaldas näkkidel edasigi proovida kuivamaameestega. Kui ei läinud korda, siis panid nahka, kui aga laps kiiresti arenes, siis pandi ta maal teenima. Vanem riietus võis neid prostituute küll reeta ja sellise äratundmise korral võisid mehed neid tappa, ent ema Näkk polnud kunagi kaugel ja kuulas. Alati leiti selline kallalekippuja kasvõi aastaid hiljem kui mitte koha uppununa, sest veeteid polnud neil aegadel võimalik vältida, kõik pidid neil liiklema ja hilisel ajal purjutamine oli lihtne saatus! Üle suure ookeani, soojades vetes, kus päike otse kaevu paistis igapäevaselt, elasid nad suurte polistena kuni 100 süllases vees ja 200 aastased matroonid tulid hõbedaga meestelt laevades seksi ostma, sest oma liiki nad enam vähese väleduse tõttu seksile sundida ei saanud. Kõik näipuudutatud poisid-mehed said küll väikse lisavõime aga ka seksuaalpuude tunda huvi teiste meeste vastu!
Vilin kuulmetorudes muutus valusaks ja piinavaks. Ta tahtis iga veepinda puutujat neil agadel hammustada, ehk ka enesetapp olnuks väljapääs. Selle asemel nägi ta ennast kuskil mujal kauplemas järgmise kehastumise pärast. “Kas te ei mäleta, kes ma olin?” küsis ta enne lahkumist ja valikut minna trahviringile, kust polnud võimalik enam tagasi inimeste sekka tulla. Mis ta siis valesti oli öelnud? Pidanuks ütlema ja õpetama, et üks kord elus on lubatud vähemalt lubatud suguühenduslaadis olla ehk ka preestritel, enne kui tsölibaadi valivad!? Mitte et jätta mulje, et eksida seksuaalsuhtes on kord elus lubatud, mis avas tee perverssustele ja sodomitismile! “Sa ei teinud seda üksinda, sa tead küll, mida vägi tähendab neil puhkudel, ehk sind aidati!” oli talle kinnitatud, et tal pole pääsu karistsuest proovida teed, kust ei naasta!
Ent temalt ei võtnud animaalsusse sukeldumine ära halastusvõimet. Väikelaps, tüdruk kukkus pahatahtlikkusest vette ja tema ulatas selle välja, kui rahvas sinna päästma ei julgenud minna. Oli küll pime, ent inimesed said aru et tema aitas neid päästa kuningliku vereliini. See printsess lahkus Läände ja sai kuningliku abielu. Tüdruk trotsis tema läbi Intriigi ja asendamist. Teised näkid tahtsid teda tappa selle eest. Ent nähes lepitustoiminguid ja et neid mõnes kohas rahule jäeti, sest seal toidu pärast heitlemine ehk püüdmisest loobuti nägid läbikäimise mõttekust. Sest üldiselt kui näkk kinni püüti, elavana, siis mindi talle kas järgi liigitruuduse ja solidaarsusega, või lõhuti nii palju, et püütu tagasi toodi või vette lasti, sest ka nemad tegid vees omi matuseriitusi. Ta lamas seal üksi olles kõiki ära ajanud. Ta teadis, et ta oli juba surnud pärast neid kolme sajandit ema-isakeelsetest ümberasuvatest inimestest, kui lapsed tulid teda katma. Ja oli väga kaugel, teisal, kui inimesed ikka veel arvasid, et ta seal edasi elab. Sedavõrd et inimlikus maailmas pettunud Kuninganna tagasi vaadates nägi, et isetult oli teda elus aidanud vaid see sama Näkk, va Huune, kes ta veest maale tagasi ulatas, kuna kõik teda vaid ära kasutada tahtsid. Viimase tahteavaldusena lasi ta endale teha haua ehk veematuse mitte kaugel sellest kohast, kust ta oli päästetud. Ta maeti väärismetallide, rohke hõbedaga, mis vee läbipaistvust altpoolt parandas nende silmale nagu silmarohi, ja ehetega. Tema viga oli tema legendist teadmine mutter-vaterdajate keskel, kes tahtsid kõike seda, mis nad talle isiklikuks tarbeks olid kinkinud veelkord tagasi. Sajandeid hiljem riisusidki nad tema hauda!”
“Selline jutt muidugi muudab asja!!” ohkas Psühhiaater raskelt välja.