Boris Sobolev on terve 21.sajandi teise kümnendi pead murdnud, kuidas aidata kaasa Venemaa kõrgema hariduse puhastamisele šarlatanidest. Mitme-osalises projektis На дне знаний on ta hulgaliselt vahelevõtnudakadeemilisi prostituute alates alamametnikest kuni dekaanide ja rektoriteni. 1991.aastal oli Nõukogude Liidus kokku ca 600 kõrgemat asutust, neist 300+ olid vene föderatiivterritooriumil. 2012.aastaks oli neist saanud-võrsunud 3000 ülikooli-akadeemia-instituudi akrediteeringut. Vaatamata demograafilisele augule, mis Venemaal regiooniti on radikaalsemgi kui Eestis, on 1991 2, 5 miljoni tudengi asemel tudengisoodustusrahvast nüüd 7 miljonit! Paljudele on kõrgema õppeasutuse hingekiri samaaluseline nagu nõukogudeestlastele – tüdrukud otsivad elukaaslasi ja noormehed väldivad armeed. Siiski kõigile piisavalt teenistus ei jätku, või pigem on vene elu nii küüniline, et raha on väga palju vaja! Seega mitmed koolid on tervikuna või osaliselt ainult finantsmahhinatsioonide peal väljas: pestakse diplomeid ja riigieelarvelisi kohti transformeeritakse rahapakkideks (kui “vabanenud” kohtadele rahapakiga kahemehi võetakse). Sobolev juristide, majanduskoolide ja sotsiaalteaduste pärast väga südant ei valuta. Ta on rünnanud meditsiini, toidutehnoloogia või ehituskõrgkoolide (inseneri erialade) korruptante – sest ilmselt keegi ei taha, kui tema laps sureks seetõttu et pediaater ei suuda määrata sarlakeid vmt. Prantsusmaal sureb valediagnooside tõttu 3%, USA-s 4% patsientidest, kuna vene statistika on morgide arvepidamise alusel ainuüksi kordades kõrgem!
Suured rahad on privatiseeritud kõrgkoolides ka üsna halastamatu võimuvõitluse ülevõtmistega tekitanud. Kommunismi langemise järel väheseksikas Moskva Leninismi-Marksismi Instituut sattus Žukovite perekonna kätte, mis tegid suure potentsiaaliga kinnisvara projektist taas kõrgharidusbusinessi suurkonkurendi. Rektor Žukov hoidis ihukaitsjate pealt kokku ja investeeris valesse käsitulirelva, mistõttu keskkaalus molkus ta kurikaga tänaval päevavalguses sandiks tagus. Seejärel tühistati tema laste doktorikraadid ja naise kabinet visati samuti tänavale. Uus kergejõustiku taustaga pikasääreline rektor alustas agressiivse turustamisega ja nõnda varjatud kaamera võttis ametnikke vahele tudengite ülevõtmisskeemidega. Seaduse järgi astutakse kõrgematesse koolidesse sisseastumistestidega. Need on tehtud nii, et igaüks, kellel on raha, saaks edasi maksta! Kõrgema kooli Venemaal lõpetavad ka need inimesed, kes ei suuda omandada vene ortograafiat. Enamgi, vene filoloogia lõpetanute vastused töövestlusel teevad siinkirjutaja veneaegsest põhikooliharidusest kõva sõna, sest kõik need teemad, millele vastamisega venekeele õpetajadiplomiga inimesed võlgu jäid, sain ma selgeks enne gümnaasiumit! Nimetage Tamme gümnaasium otsekohe kolledžiks! Artur Tsõganov sealt läbi ei saanud! Üldiselt vene hinnad on soodsad 20 000 euro eest saab prestiižikate ülikoolide hingekirja nii, et ka lõpetamine on kindlustatud. 130 000 euro eest saab osta endale kohe arstidiplomi! Luureorganisatsioonidele pole see suur raha, et sokutada velskriharidusega juhtmeotsi kuskile III maailma armeearstide töökohtadele!
Kas keppida üliõpilast või mitte?
See pole Venemaal üldse mingi teema! Pool koha peal tõendiga vahelevõetutest juhtumitest lõpetatakse. Kui ka inimene vallandatakse ühest koolist võib ta dekaanina jätkata seejärel teisest. Seega Venemaal nomenklatuuri põhimõte leiab endiselt jätkamist. Vaid neljandik hariduskorruptantidest, kes on 200 eurost edasi+ ainepunkte vmt müünud saavad trahvi. 20% määratakse tingimisi karistus ja 100 akadeemilise prostituudi kohta vaid 5 istuvad lühikesi ajavahemikke vanglas.
Boris Sobolev on süsteemipettusi paljastanud varemgi. Dokumentaalis Коронованные особи (2013) üritab ta korrektselt teha seda, mis jäi lammutamata veel Sacha Baron Coheni Brüno-saagast. Viimati olnud ausapoolne Miss-missis Moskva valimine Venemaal 1988.aastal. Pärast seda ja seda siiani, on süsteem aina korrumpeerunum: Ladina-Ameerika narkomaffia niiditõmbajad investeerivad pereellu muuhulgas abikaasadele rahvusvaheliste Missis etc võistluste tiitlite ostmisega. Mõnikord ei jõuta rahaülekandmisega organisaatoritele tähtajaks valmis, ja siis võib vähema summa pakkujagi saada algselt 300 000 eurose konkursi 25 000 dollari annetamise teel! Moskva olevat ilmtingimata vene modellinduse keskus – seal on 300 modelliagentuuri, millest 250 on tegelikult bordellivõrgustikud ja ülejäänud miinimumtasu jmt võitlevad professionaalide maandumispaigad, kus konkurss on 150-100:1-le! Mitmete iludusvõistluste finalist ja üsnagi pildistatud modell saab professionaalina vaid 1000 rubla päevas messidel voldikute jagamistööd. 11 euroga päevas Moskvas ära ei ela! Türgi miljardäri poolt spondeeritud Yelena Bondarenko sai esikoha samuti ostutehinguga – 25 000 dollarit 1999.aastal Moskvas oli soodne hind. Et pärast seiklusi Itaalias ja pornokarjääri, on naine kahe poisslapsega kurvalt ilma peal. Igasuguste rahvusvaheliste pornorežissööride galalavastajatele lisaks näitab Sobolev ka Indo-Hiina teenelisi pedofiile, kes varem nn laste missivõistlustega oskasid Venemaal äri teha, ent alaealiste vägistamiste pärast riigist lahkusid. Ja ometigi nii näruse taustaga ilu-kaubanduse puhul inimesed maksavad reaalset raha radikaalsete iluoppide eest. Ei mitte botox-süstid, vaid tüdrukud murravad jalgu ja eemaldavd ribisid nagu kellelgi oleks seal kunagi olnud teenida enamat hoora-rahast. Mingit modelli glamuuri neil punamütsikestel Moskvas varuks pole peale 2000 euroste pornopäevavõtete! Dokumentaali 78 minutil leiate missi-kandidaatide küsitluse, milles ka Artur Tsõganovi erudeeritus, uskuge mind, mõjule ei pääseks!
Eelise saamise nimel petmine või ebaaus mäng näib kõiki võimuga pärjatud inimvaldkondi puudutavat. Kõige paradoksaalsem võib inimese suhe olla kõrgema võimuga: organiseeritud, pikatraditsiooniga religioonide asemel otsitakse meeleheitel abi rasputinitelt ja kasvõi turutsõganitelt. Ekstrasensoorika st nagu okultismi Venemaal ja kohati Baltimaades nimetatakse, püsib siiani ÜLKNÜ rüpes kasvatatud põlvkondade huvi keskpunktis. Et teleshow´des asi õige pole, võib ka kõige lihtsameelsem kaasaelaja aimata, ent see nahaalsus või meedia ekspluateerimine, mida Boris Sobolevi dokumentaal Идущие к черту 2019.aastal varjatud kaameratega näitab, teeb sellest absoluutselt mõttetu lasteaiatasemel teatri, kus iga kuuelause piires vene keelt memoriseerida suutev ja olematu südametunnistusega fotogeeniline mängualdis tegelane oma osa täita suudab. Esimeses seerias avab autor üldiselt vene elu põhimõttelagedat Karmakuristikku, kus sadomaso mänguna daamid suvalistele telefoniväljapressijatele poole miljoni rubla ulatuses raha üle kannavad, end võlgadesse uputades ja laste päranduse arvelt vanavanemate kinnisvara jtm maha on sunnitud müüma. 20 rublane ikooni koopia müüakse 200 000 rubla eest ja 1000-kordne juurdehindlus kaasneb mistahes kui sisutühjade esemetega, kui ainult nn sertifitseeritud “ekstratsõgan” on seda kaetamise või kurja silma eest pääsemiseks loovutanud. Varasemal ajal, enne reformatsiooni, kui saksa jõuatel linnakodanikel olid hirmud, siis nad maksid selle raha mõne pildi või kunstiteose tellimiseks, et see oleks riputatud kabelisse või kasvõi kloostri teisejärgulisele seinale. Kogudusele üldiselt kasuks tuleva ja avalikult vaadeldava artefaktiga üritati end inglitele meenutada – aga sellest juba piisas, esimesena ingli järel vette hüppamine ravis kõige raskemaid surmahaigusi! Mulle näib, et vene inimesed ei langeks nõnda lihtsalt suvaliste petiste-sotsiopaatide ohvriks, kui neil oleks elementaarne usuharidus koolist: milliseid pühi-rituaale üldse sooritatakse, millist osa iga ese või liigutus seal mängib ja miks on vajalik preestri kohalolu! Üksikasjalikkus selles tuleb igati kasuks algkooli tasemel!
Teises seerias avatakse 13-aastase staažiga “Ektra-tsõganite tuleproovi” tagamaid – seal ei ole midagi ehtsast. Mõned osavõtjad maksavad osavõtmise eest, teised lepivad kokku, et loovutavad 80% tuleva kolme aasta sisssetulekust produktsioonifirmale. Tavapärane nn ekstratsõgani taust on alkohoilism-narkomaania korduvate pettuste või varguste kinniistumiste või sundravilesaatmistega. Ja neid ei sega pettusega tehtud nime ja au seejärel korrutada klientide petmisega nagu olnuks need meediaetteasted ehtsad ja maksjatel on lootust saada kõrgemat abi! Teine seeria algab 40 minutil ja on kõige lõbusam.
Viimases dokumentaalosas võtab autor ette piilujad ehk pimenägijad, jälle saab hirmsalt nalja lasteaia maagiaga, ning kordab veelkord üle nõukogude kõmustaaride nagu Roza Kulešova (Роза Алексеевна Кулешова (Бородина); 1940-1978) ja Niinel Kulagina (Нине́ль Серге́евна Кула́гина; 1926-1990) saatustele. Esimene oli tuntud meelelahutaja väikese augukesega silmiletõmmatud sidemes ja jäi vahele täieliku šarlatanina uurimisasutustele. Ei suutnud ta ei käelaba ega jalatallakesega midagi lugeda. Teine tegutses 1960.aastate alguses Moskvas petisena, võttis raha defitsiitsete kaupade muretsemiseks, ent mis saamata jäid olid need 19 + külmkappi ja muud eset, kuna raha läks isiklikeks kulutusteks. Ta lõpetas psühhopaatia diagnoosiga, kuna jäi vahele magnettera peitmisega sõrmede vahele, niidikeste sidumisega esemetele (telekineesi võlumiseks) ja peeglikesega seljataguste numbrite lugemisel. Mõned magnetitrikid on nii elementaarsed, et iga koolipoiss nendega algklassides vähemalt korra kaaslasi on üritanud lõbustada.
Kirel ei ole moraali, kirel on ainult psyche, kire-psühholoogia? Iga väikest anekdooti, mida kurjus-doktriin situatsioonikujundamisel Ida-Euroopas külvas, saab lisamisega modifitseerida nagu telekanalit, pannes juurde plussmärgi. Seltsimees nõukogude psühholoog kolis pärast tutvumist vähemalt pooleks kuuks elama noore alaealise Tsõganovi juurde, kelle ilmumine ENSV-sse nõudis erivajadusega unicum´ile ruumitegemist. Elamispinna, eriti paneelkorteripuuduses nõukogude ühiskonnas, kus noored pered, tudengid ja töölisnoored läbisegi, elasid üksteise otsas räämas ühikates, defitsiidi maksid kinni need, kellel oli seni “niigi teiste arvelt hästi läinud”. Kõik kodanlikud pered, mh Kütt-Eikelmannide suguvõsa, olid selleks ohverduseks ideaalsed. Keegi kolis välja, kui Lätis omasugulaste juures mitte-elada tahtev alaealine Tsõganov võõras korteris pinda tahtis saada. Ülle, Onu Ülo oli tema probleemiga hästi tuttav, tegi ruumi Eikelmannide korter 51 arvelt, kus ta enamus aja nn ex officio hakkas resideerima. Loomulikult oli minu vana pere hirmus pahane, et Tähtvere-kordus sootuks formaalselt maakonna korteri arvelt end jälle lahti mängis. Igatahes sm Psühholoogil, NLKP liikmel, ja komnoorel Tsõganovil oli väga vaja, neil põles, nad pidid II trepikojas, riigivanem Tõnissoni krundi Eerika paneelmajas 24/7 masturbeerima inimkonna progressi nimel! Revolutsioonil on alati ohvrid, ja esialgu pole selleks revolutsiooniline alkeemia vaid ilmselt kontr-revolutsiooniline element! Kokkuvõttes olgu lisatud, et kõik need jutud homode tagakiusamisest kõrvuti klassitunnuse või rahvusriikliku tegevuse alusel nõukogude okupatsioonis, on ülbe vale. Sm psühholoog olevat saanud mingisuguse valju noomituse, ent vangi noore tsõgani mehe kuritarvitamise eest ei läinud nagu näiteks kaasajal sotsdemmide ametnik Ints. Keegi ei kavatsenud karistust lisadagi Kalde ja Tsõganovi ühiste etteastete pärast Tartu Pauluse kiriku taga lasteasutuste ligiduses ja alaealiste vaateväljas. Loomulikult leidis Läti sissekirjutusega Artur Tsõganov, et talle hirmsalt ülekohut tehti sotsialistlikus ühiskonnas, kui sm Psühholoog minema aeti – see oli ju “puhas fašism”! Enamgi, sellise sekkumise eest pidi iga tubli sodomiit teda järeltulevas elus kättemaksmisega aitama! Lurjuste ühiskonnaga on üks kerge asi – te olete korrupeerunud, lõtv nagu vana kits!
Kui keegi nõukogude riigis homoseksualismi pärast vangis istus, siis ilmselt sellepärast et jällegi valesse klassi kuulus ja nn nõukogudevastaselt-autoriteeti eiravalt esines, mitte pahe iseloomu tõttu. Täiesti üksüheselt natsi-Saksamaa olukorraga, mille puhul võrdlus maailmasõjajärgse lõhestatud Saksamaaga näitab, et kinnipanemine oli sõja järel kas samas astmes või isegi enamal määral, ilma et seda keegi tõlgendaks genotsiidina. Siin on võrdluses Lääne-Saksa ja sõjaeelse Saksamaa rahvastik-pindala. DDR statistika on siiani varjatud.
Entebbe operatsioonist, kui Iisraeli armee eriüksus vabastas 100 Iisraeli kodanikku viimase tähtaja hukkamisest 4.juulil 1976, tehti ainuüksi järgneva aasta jooksul kolm mängufilmi. Esimene Hollywoodi versioon Victory at Entebbe, Kirk Douglase ja Elizabeth Tayloriga kõrvalrollis, on pantvangi perspektiivilt kõige detailiderikkam ka aastaid hiljem. Ma tunnistan, et olen neid esimesi filme juba 80.aastate alguses ENSV-s esmajoones kinos Varia vaatamas käinud, ent iga kord jäi mulje, et enamussüžeest on mujalt laenatud, mitte sellest samast seiklusest, milles mina juhuse tahtel sattusin. Viimane film (2018) on kõige ideoloogilisem ja poliitskemaatilisem justkui Uganda eluaegsel presidendil, feldmarssal ja Doktor Idi Aminil olnuks poliitiline agenda. Esimesel kohtumisel pantvangidega sealsamas terminaalis jättis ta ebaadekvaatse ehk ka narkomaani mulje, tõesti osutas ta rinnas olevale dessantüksuse märgile, et sai selle Iisraelist, kus oli väljaõppel olnud ilma füüsiliselt eksameid andmata, ent peamine oli tunnistus, kui küsiti miks ta seda teeb, et talle oli juba raha makstud selle avantüüri eest ja ta ootas õnnestumisest lisa. Seega oli ta asunud Somaalia-stiilis väljapressimispiraatluse teele kaks aastakümmet enne! Teda saatis kogu aja kohalik filmitrupp. Mitte ükski lavastus ei too välja Wilfred Böse pantvangidega vaidluse käigus väljendatud tunnistust, et tema suguvõsa haavas Preisimaa likvideerimine (Läänemere-Poola tegemine) ja seetõttu pole tal raske sümpatiseeruda Palestiinaga, mida juudiriik rõhub kõigi fašistlike vahenditega! Preili Kuhlmann ei olnud ainuke relvaga vehkiv naine seal – ka selle tõe parandamatus mõjub üllatavana.
Minu jaoks oli üllatus The Last King of Scotland lugu, sest tegelikkuses “mr Garrigani”, kes Ugandasse sattus justkui Edinburgi meditsiinikooli järel värske arstina, eksisteerinud polevatki. Et prototüüp on väga kaugelt briti leitnant Bob Astles tuleb kohe tagasi lükata. Wilson Carswell tundub liiga terve sellise kogemuse jaoks tagantjärgi, sest tõepoolest üks räsitud mees minu satsi lahkumisel Ugandast sappa pisteti. Ta oli küürus ja nägi välja nagu peksasaanud asotsiaal. Keegi märkis, et Uganda eristeenistus oli teda piinanud ja vägistanud. Amini salapolitsei tegi koostööd kohapealgi STAS-iga ja salapärane Major oli samuti just Kesk-Euroopast pärit nõunik. Ilmselt endine saksa armee kindralmajor, kes tahtis jumalaga vene ruletti mängida aga põrus justkui prints, kes ei saanud enam paleesse tagasi, kui oli kerjuse sisse vahetanud! Igatahes gloobuse keerutamine tuleb väga tuttav ette (edaspidi TTE): samuti 1971.aasta riigipöörde ajal bussi mustalt naiselt selgituse küsimine, kus ta oli koos teistega aga jäi asjatamise pärast maha, luhtunud suhtepakkumine doktoriabikaasale ja maanteel kindralirõivas musta mehega, kes käitus nagu Idi Amini teisik, ravimine. Ah kust mina, kurat, võin seda kõike teada? Et ta värises oma identiteedi paljastamise pärast: teda peeti MI6 meheks, kusjuures ta teadis, kes nende hulgast seal tegelikult oli, kuna temal oli teine organisatsioon, mis vajaski sellist viimset võimalust oma mehe väljaviimiseks maalt. Filmis on huvitav vihje, kuidas šamaan väljakutset teeb!!! Kay Amin oli suhtes olnud Dr. Mbalu Mukasa ga ja kogu rasedusekatkestamise lugu on siiani ebaselge: kes tappis naise ja kes-kuidas kokku õmbles. Kirjade järgi olnud ka eluaegse presidendi lihane ema külanõid, kuninga tütar, kes taimetarkusega ravis, millest vihje hilisemas filmis.
Järgnevalt ma mainin lühidalt filmide viisi, mis tuttav ette tuli, ehkki kohe ei ütle miks-kuidas, ning tõe huvides vehkis kogu aja relvadega sõjalise nn tiivakese esindajad palestiinlased.
Victory at Entebbe (1976) puhul TTE Araablane tsinkpurgiga, revolutsiooniline paar ei istunud salongi lõpus, vana naine noris tõesti palestiinlase koti kallal ja oli üsna valus, et nad ilmselget kahtlusalust ei otsinud läbi Ateenas, kui lennuk oli maapinnal. Mäletan lennuki seltskonnast kolme paari. Esiteks poiss-tüdruk 16 ja 18 aastast elavalt vestlemas, kelle kohta öeldi sealsamas, et vanemad korraldasid neid sinna kohtuma. Kahte matkaselli, kelle puhul noored naised nägusid tegid (ilmselt homopaar). Kolmandana kujunev sõprus Pariisi näitleja ja saksa arsti vahel.
Šokolaadipakkumine keset kaaperdamist paanikasse sattunud paarile tundus kohaolijatele siiski üle pakkumisena. Tankibrigaadi mees arutles tõesti ivriidis kaaperdajate ründamist, et nad ei jälgi WC tulijaid: tema on iisraelane ja teeb ise, kui kaasa ei tehta, ehkki vajanuks et keegi ta seljatagust valvaks. Juhtmete tõmbamine Liibüas oli tõesti just nii ja kotiga korjati reisijate dokumente. Hüsteeriline rase jooksis Benghazis vahepeatuse ajal ukseesisesse vahekoridori kui Kanada kodanik ja ootas seal kiirabi. Mina istusin ukse poole ja minul lämbe ei olnud. Tõesti algas arutelu, kuhu lennatakse, mina pakkusin lõunasse, ja kiiksuga vanatädi tõesti tegi seal eroootilise-templi nalja! 28.juunil Entebbes oli mingi sõiduauto vastas. Ka seletas keegi juudiinsener, kui ootasime salongis, et see pühendati Iisraeliga tülli minemise järel olema mälestus Adolf Hitlerile. Doktor Amin ilmus kahel korral lennujaama, teisel korral kauboimütsis. Aplodeerimine tema kõnele mõjus grotesksena, ent ma sain aru, et sellele lapsikule mehele oli see väga oluline, ta võis selliste soojusavalduste tõttu ümber mõelda ja inimestele vastu tulla! Ta tunnistas siiski, et talle on selle asja eest juba ette makstud. Kuhlmanni Kalašnikoviga ringijooksmine ei meenu. Tõesti ähvardasid, et pappkastides on lõhkeaine, mida seal polnud nagu kohe välja selgitati isekeskis. Kõiki üllatas terroriaktiks pikk ja avalik valmistumine – kohalikud teadsid lennuki tulemisest koha peal kaua aega ette. “Every Israeli citizen is a frontline soldier!” Ähmane mälestus on mingist hädisest vasak-parem poole vingujast! Samuti piinlikuvõitu protesteerimine Belgia paari poolt, et nad on mitte-Iisraeli kodanikud. Tõesti esines hüsteeriahooge naiste seas, mh punapea. Pagasis kaasavõetud asjade jagamine – küünlad ja joogid – algas varem, kui esimesed Pariisi jõudsid.
Raid on Entebbe (1977). Kuhlmann salongikoridoris nurga taha granaati ja püstolit võtmas (kuulsin mingi metalleseme kolksatust). Kõigi reisijate kokkupanemist ühte salongi ka ei mäleta. Lõhkekehade juhtmete tõmbamine tuleb tuttav ette. NN rase naine jooksis koridori ukse juurde ja istus seal siis, kui lennuk oli juba maandunud. Wilfried Böse le oli füüsiliselt-olekult kõige enam sarnane viimane osatäitja 2018.aasta filmist. Ei mäleta lennuki umbsust Ugandas.
“Now bad dream is over!”, ütles Böse Ugandas lennukivaljuhääldisse. Lihtsameelsed tundsid kergendust, ent see oli saksa sotsiopaadi võte, et koostööd panna tegema, lahkuma Prantsuse pinnalt Ugandasse! TTE: Hoopleja, et koonduslaagrite ja Iisraeli sõdadega võrreldes tühiasi. Filmigrupiga saabuv Idi Amin. Peksmisi ma ei mäleta, peamiselt tõugeldi ja lõksutati demonstratiivselt relvalukke.
Operation Thunderbolt (1977).
Iisraeli filmiversioon on olme ehk riiete ja inimtüüpide valikul kõige täpsem. Ateena lennujaam tuleb tuttav ette, samuti elektri väljalülitamine pardaleminemisel. Sõjalise poole pealt pole mul midagi lisada, sest ei viibinud kohal ja eelistan sellest dokumentaale või mälestusi tsiteerida.
Trauma?
2006.aastal Saksamaale stipendiumi-saamisel nägin ühikas unes luupainajalikku lennukisalongi, mis õhus plahvatas ja kõik verega täitis. See on ainus kord, kui ma unes olen midagi sarnast tagantjärgi n.ö kohanud. Genius loci tegi sadomaso nalja, kui keegi ütles sellele katastroofinägemusele otsa “Leo Lux nägi meest Frankfurti punases taevas!” On teada, et Kuhlmann ja Böse sepitsesid koos genossedega seda rünnakut Frankfurtis, mis on andnud nime ka neokommunistlikule valemajandusõpetusele ehitada üles võrdset, ehkki mitte-vaba industriaalühiskonda. Ja tõesti, ma kohtasin seal ka kolleeg Luksi vana girlfriendi, kes oli igakülgselt end meldinud pornobusinessi. 2018.aasta versioonist on valus teada saada, et Henry Kissinger´ile, Nixoni nõunikule, pantvangide surm paratamatuna paistis! Valeprohvet – ilmtingimata ka tema!
1939.aastal elas enne kojukutsumist Eestis 16 000 sakslast, kellest vaid 3000 ei näidanud esialgu üles märke lahkumis-soovist. Eesti tegevvägi oli samuti 16 000 meest ja reserv 100 000 vähemalt. 20 aastat varem oli 100 000 eestlast teeninud esimese maailma rinnetel ja kaotanud 10 000 teenistuskõlblikku kodanikku. Saksa võimud Saaremaal tühistasid esialgse loa kindralmajor Larkale moodustada eestlastest maakaitsevägi. Nii üks kui teine sai talle saatuslikuks, miks kolonelidest Laidonerist ja Landeswehri sõja operatiivjuht Ernst Õkva Põder´i ümber moodustati Eesti armee ja Kaitseliit. See on ilmatuma kõva sõna, et just eesti rahvale võidetud sõjaga kindraliks tehtud Põder oli nii Kaitseliidu Isa kui ka Põhja-Läti sõjategevuse arhitekt vaieldamatu tulerahuni. Sest ta võitis objektiivselt 8.armee kõige motiveeritumat südamikku Rauddiviisi (Eiserne division), mis varjatult allus endiselt hilisemale president Hindenburgi kindralstaabi luurekeskvalitsuse juhendamisele.
Eestil ei olnud veoautosid nagu Landeswehril pärast Ieriki-Ramotski kolonnide jaotust ega kogenud ässadega õhuväge, mis kogu aeg pommitas ja tulistas õhust Eesti armee kolonne, ent nende kujundlikult luust tehtud odaotstega oskas võidelda paremini kui teemantteradega varustatud päkapikkude armee.
Enamgi, asjaolu, et Võnnu lahingust kuni kuu lõpuni liikus eesti armee ka soomusjõuta ehk ka rongideta 40 km päevas, kui vastast oli kolonelleitnant Johannes Poopuu teada juba 28 000 4-aastase kogemusega palgasõdurit-riigisakslast, võib osundada kellelt üldse soomusrusika idee kapten Heinz Guderian omandas! Läänerindel saksa armee õppetunde omaks ei võtnud, küll aga eesti Blitzi järel tuli doktriin rongi liikumist simuleeriva kolonni sisenemisest Prantsusmaa territooriumile! Eesti armee murdis läbi kahest esimese maailmasõjastiilis ettevalmistatud kaevikute liinist, mis olid Läänes pannud aastateks sõja toppama, ja Skragge silla juures 1. saksa pool meeleheite tulemusena kasutas gaasimürske (milline film sellest tuleks!), 2. rünnakule saadeti täisjoodetud roode, mis oli Punaarmee kujutlusvõimetu ohvitserkorpuse ainuke moodus motiveerida!
Teiselt poolt eesti juhtkond jaotus reaalpoliitikuteks, kes lugesid ettevalmistuste keelt, ja penina isandaid kummardavateks jäljendajateks. Laidoner nägi sõjaväelasena moonavooride koondamist, sõlmpunktide mustrit ja suhestas selle 1919.aastal vasakpoolse parlamendi poolt menetlusse võetud Maaseaduseelnõude aruteludega. Baltisakslased vastasid desinformatsiooni (paruneid pekstakse ja hukatakse!), sotsialismis-äärmusvasakpoolsuses (radikalism-terrorism) süüdistuste ja terroristlike provokatsioonidega Läti elanikkonna vastu. Kohe oldi valmis andma välja rohkete vigadega revanšistlikku mälestuskirjandust. Keegi kapten Wagener (!!!) kirjutas mälestusi saksa leegionist raamatus Von der Heimat geächtet (1920) nii hõreldalt, et kerkib küsimus, kas ta eales kohal viibis. Bermondt on tal kolonel mitte kindralmajor (1918), diktaator (?) Ulmanis põgenes Eestisse (mitte ei loobunud sellest ideest lõpuks) ja inglased juhtisid Eesti vägesid Võnnus! Paljuski vastab juba selle teose retoorika natsionaalsotsialistide vaimule ja ebaoriginaalsetele kordustele. Kui keegi kahe Läänerindel sõdimise vahel sai sakslasi õpetada, siis oli see just Põderi Eesti armee! Päevase tipptempo 40 km läbida, saavutasid sakslased nendega mitte sõdida soovivate (horvaatide poolelt esialgu) Jugoslaavlaste vastu, kuna neile endile oli sellist tantsutempot varme teinud vaid Eesti armee! Või oli veel keegi enne?
Igatahes saksa armee ei soovinud Idas sõjaga väljavõidetud piirist ja aladest loobuda. Ja seetõttu Quislingi plaan naturaliseerida 400 000 saksa okupatsiooniarmee sõdurit tuli 1945.aastal jällegi kordusena. Vingerdati igatpidi aga briti rebast nad üle ei kavaldanud: riigisakslaste väeosad pidid vene-Baltimaadest lahkuma ja Ida-Preisimaale tõmbuma.
Ma olen Landeswehri sõda siin sihilikult stseenidena esitanud. Kõige dramaatilisem on kuidas Läti Vabariik sai endale armee nendest 10 000 mehest, kes Eesti värvide all võitlesid ja keda erinevalt löögirusika peast lubati lilldesajus Riiga marssida. Midagi sarnast tuli ette poolakatel Londonis 1945.aastal! Soundtrack võiks ola ikka sümfooniaorkestri poolt kokkumängitud originaalmuusika, mitte süntesaatori vile ja see ei pruugikski olla muu kui 3-tunnine muusikavideo. Kui me Eestist ülisõduriteks kvalifitseruvaid inimesi mängima leida ei suuda, siis võiks nad olla mistahes keelest, kui ainult pilt jääks vanu kaleveid väärikalt meenutama! Leppigem, et kalde-kreepside saksa aju tegi efektiivset puhastust või ka kasvatust selle rahva seas!
Ma oleksin pidanud sellest skandaalsest mälestusest alustama, kuidas naabrite hinnangul Tartus Eerika EPA paaneelmajas noort mustlasmeest seksuaalselt ära kasutati ja kuidas “vana kodanlik kasvatus” nõukogude kooriku alt välja lõi ning koerapöörirohulisi enesekeskelt kaugemale eelistas ajada!?! Kui hästi üldse ilastajate generatsioon, kes on alati partei ja KGB tutvustele lootnud, spordistatistikat tunneb: täpsuslaskureid, poksijaid ja maadlejaid! Seltsimehed teavad: on kõvad mehed, kes teevad musta tööd, aga kes neist kõige kõvem on, kui kõhu täis sööb, seda kunagi ei tea!!! Metsatööle minek pole puhkus Bodensee ääres, kui kaloririkastkoormust südamele saab lõdvendada! Puudelõhkumisrežiimi vägevust füüsilises ettevalmituses tutvustas isegi Rocky filmi seeria kõigile gaynoormeestele!
Ei ole olnud selliseid avalikke sõnelusi Tartus Eerikal sm Allikul? Tõesti? Häbi ei ole, vähimalgi määral? Sellest ajast 80.aastate algusest sattus sinna ka paljulubav füüsik Anto Unt. Pärastpoole uurisid neli aastat vanemad poisid isekeskis, kes oli see krüptilise sõnumi väike mustlane, kes “(H)UNDIGA PALLI MÄNGIS”!
Uurige spordistatistikat, tehke vähemalt kord ukemi-harjutusi ja kui soojenduseks 100 kg õlalt üles ei lähe, siis minge võimelge parem pargi all!
Pärast 1991.aastat on mõned varasemalt teravate naasklitena ja nõukogude režiimi kriitikutena silmapaistnud inimesed nagu pimedusega löödud. Mis mõnikord võib vormuda tagantjärgi kahtlustusteks, et ega nad provokaatoritena neis olukordades ringe ei kontrollinud, kui neist nüüd, sõnakaristamatuses, vähe kõlamas leiame!? Kas vene eriteenistused mürgitavad vaenulikke kodanikke? Pärast FSB alamkoloneli Aleksander Litvinenko ja GRU kolonel Sergei Skripali mürgitamist peaks selline küsimuseasetus puhtretoorilise võttena mõjuma! Enamgi, see on lihtsam kui eales varem. Haruldased ained on sentide eest kodukeemia kauplustest saadaval ja keemia on endiselt Mendelejevi rahva koolides populaarne aine! KGB läheduses elamine ENSV-s rikastas mind vähemalt korra üsna kahtlase äraminekujuhtumiga. Inseneril oli sõber. Noor lühikest kasvu mees, kes kandis konkreetsust rõhutavaid suuri prilliraame ja eelistas riietuda konservatiivselt. Mõnikord ilmus ta nii, tumedas ülikonnas, Inseneri Eerika paneelmaja 50.korteri ukse taha ja kella laskmisel ma avasin talle ukse. Kord ehmatas mind selle ukse taga sünge näoga veteran Sarve-Jaan, ent sellest teinekord.
Inseneri sõber elas noore naisega Tõraveres. Ja siis 80.aastate alguses, kui ma käisin algkoolis, ta suri saladuslikel asjaoludel. KGB salastas tema lahkamisakti. Ent nad ei mänginud seda mahavaikimiskaardile vaid sõrmeosutusena teise ohtliku tunnistaja poole, kes võrdselt võis diskrediteerida nõukogude võimu. Insener oli kindel, et tema sõber mürgitati. Just siis asus ta vastupanu sepistama ja küsitlema mind 70.aastate KGB arestiaegade, kohtade ja seal kohatud inimeste kohta. Need ei olnud kohtupingis ehk vandeall antud tunnistused. Tähtvere villa ajajärgu ütlusi ei osanud ta millegipärast õigesti krono-struktureerida. Juba toonasest reaktsioonist ilmnes, et paljuteadjatena esinejad, ka parteilased, ei teadnud oma leivaisast mittemidagi!
Leseks jäänud naine sai KGB kavatsustest aimu karistada teda mehe mürgitamise kaasuses, et ohtliku tunnistuse kõik otsad oleks seotud. Nii tuli ta pisarates endast Eerikale teatama, abi otsima omavoli vastu. Üllel polnud raske to turn a blind eye on! Ent sellistel puhkudel oli olulisem kuulmepaneeli-funktsioon!
Ärge olge lohakad, ärge tehke seda neile lihtsamaks!
90.aastate lõpus võitlesin ma pideva ajapuudusega – ühelt poolt pidin sehkendama ja leidma projektitöö-alaseid väljundeid, kui oli teada et keegi ei rahasta stuudiovarustuse omandamist, teiselt poolt edasi õppima, kui haridusministeerium oli rikkunud suure osa kodanike inimõigusi ja nende 4-aastasest stuudiumist teinud nominaalse baccalaureus´e. Vahest oleks leidunud minus ainest kiusatuseks osta vana Hollywoodi träni ja vedada see üle ookeani Euroopasse nagu tavatses ka Vanemohvitser kunagi teha? Mul on hea meel, et ma selles varus ennast ära kasutada ei lasknud. Poleks suuremat ahastust, kui jõuda jäile, et sellegagi keegi super-erootika taidetükkide paremikku unistanud jõuda. Eestist on kindlasti saanud lollide maa selles mõttes, et riigikassast jagatakse raha vaieldava tasemega akadeemilise õppetöö rahastamiseks ja koolitustellimuse on saanud koolkond porno-geeniusi, võimalik et siinkirjutaja lihtsameelsel kaasabil. Mul ei jää seetõttu muud üle, kui protesteerida avalikult ja räigelt sellise olukorra kujunemise vastu, eitada igasugust osalust Kalde-Kreeb pornoühiskonna organiseerimisel. See ei ole Kütt-Eikelmannide vaba ühiskond, mis end sellisel kombel organiseerib.
Ma pidin kirjutama isiklikest märkustest. Niisiis oli mul alaliselt vähe aega, kui MA töö ootas vormistamist. Kord olin TÜ raamatukogus ja kiirustamisest higisena sisenesis 2.korrusel uudiskirjanduse toakesse. Seal passis parajasti keskaeline vene blondiin, raamatuhoidja. Ja tegi mulle märkuse – küll ma olen närviline. Kui sa Mamaša vaid teaksid, kus on need lapsed, keda saatus pärast USA-st toomist minuga kõrvuti sellesse tallatavasse positsiooni pani. Ei, ma ei räägi hetkel sellest Taga-Kaukaasia kurdi lämbunud süütalaste kalmistust. Vaid sarnaselt vene puna-impeeriumi hiilguse nimel volitatud kohtlemisest. Peaaegu keegi neist ei suutnud end mõnel spordialal kehtestada, kõige vähem valdkondades, mida kontrollis KGB-teenindav spordklubi Dünamo. Mõni kokutab, mõni istub vaimuhaiglas elu lõpuni, mõni on enesetapu teel lahkunud. Ülima ükskõiksusega jätkab Eesti establishment end nende suhtes positsioneerimast. Kõige ülbem on KGB-suguvõsade dokumente pesta ja igasuguste parteidebiilikute esiklapsi ministriteks-saadikuteks lükata. Ilma igasuguste süümepiinadeta. Vene proletariaat võib ennast pidada kangelaseks, ent see pole individuaalne voorus, vaid põhineb asendatavusel. Ehk enne kui minusugustele kõri kallale ulatute, tuleb teil nagu Narva lahingus üle omade laipade minna!
Niisiis teeme kokkuvõtte. Ülo Matjus käis millegipärast Tähtveres võõral – Kuuba vabariigi kodaniku ja kindrali – kinnisvaral peremehetsemas, ent ilmselt sugulane ta pole ühegi eesti ohvitseriga, sest neid pidas ta erinevalt endast okupatsiooni ajal persekeeramise passiivse rolli väärilisteks. Siis käis seal tema õde Ülle, KGB Kalde abikaasa, kes määrati fiktiivse pereskeemiga Kütt-Eikelmanni ehk mind valvama, kui vanemaid suguvõsaliikmeid raskemat laadi KGB-kiusurežiim alaliselt saatis. Ja seal käis ka Artur Tsõganov ehk Bruno Mölder. Mis asja oli sinna, kui kõiki ühendab hõimuna tsõganlus, teiseks KGB ja kolmandana Läti? Mis väärikas asutus on Tartu Ülikool? Teie tähemärkide tegemine või paberimäärimine annab õigusi kutsuda miilits või armee mind tapma või? On ilmne, et punapartei- ja komsomoliveteranidel on mania grandiosa! Keegi ei tea teie väärtusest midagi Eestist väljaspool ehk üle selle valelikkuse ja enese poolt puhutud sitamulli!
Ühel päeval 1980.aasta tõmbumuses tuli naaberkorterisse miilitsatädi kui tuttav ja seletas kõva häälega, kuidas edenes Esteetiku-vastane uurimisasi: tema korteris oli tehtud läbiotsimine ja kuigi kahtlustati uurimiskoosseisu jaoks kõige väärtuslikuma osa mitte-leidmist, siis käeulatusse saadud nn esteetika-kollektsioon ajanud komsomolis karastunud naiste ihukarvad püsti kui mitte ei tarretanud eksperdiks kutsutud kaunishinge verd! “Ise veel nõukogude esteetika õppejõud, ja mina ei pea end nõrganärviliseks, aastate jooksul olen näinud selliseid tapmiste fotomaterjale, et hoia vaid alt, ent need fotod seal on homosadismi sellise värdmaitse saavutus, et see inimene peaks elulõpuni vaid kinnises asutuses istuma!”
Ma ei tea, kas menetluse lõpetamisel Esteetik ehk Ülo Matjus oma uurimismaterjali tagasi sai! Mina laiman? Kes sa selline Läti persetsõgani-sooline oled? Et veel kuidagipidi sina Pasapea Eikelmann või Kütt!? Ülo Matjus on värdjas!
Tulnud Onu Ülo nelikuga Tähtvere Küti majja, enne seda kui KGB-anaalpäkapikk teda lastetoas äratrahvis, ja kõnetas ekslikult ühte neist alaväärsena – nii jutustas keegi väiksem olend mulle maja rüvetuslugu. Arutati, et kellest alustatakse seekord. Kes on naine ja kes n.ö teeb esimesena meest. “Miks mina pean naine olema?“, küsinud kõige viisakama olekuga tegelane seltskonnalt. “Eii, sina pead naine olema, sest sinul on nüüd meie maal selline roll!”, venitas Onu Ülo sadistlikul toonil. Siis tuli õde Ülle ja ajas seltskonna minema. Mulle jäigi sellest kirjeldusest arusaamatuks, miks Melso lapsed Küti majas peremehetsemas käisid! Et Onu Ülo värdjas ja väärakas oli, sellest võis hiljem kuulda. Ka Artur Tsõganov olevat ühe rünnaku ette kandnud Kalde-Kreebsile.
Eesti asju ajavad provokaatorid, pseudo-poliitilised demokraadid, kes ei peatu enne, kui protest võtab äärmusliku vägivalla kuju! Sellise ohu tekitamisest nende võim toitubki. Sellest bolševike kujundatud sibul-ühiskonnast võrsunud riigimudelit ei saa muuta pealmise või ettelükatud poole koorimisega. Tuleb teha sisselõige, eksperimentaalselt, sest see võib aidata lahendada tulevikus suuremate saksa valeõpetuste pärast eksitatud ühiskondade juhtimist harmoonia teedele. Tuletame meelde, et Saksamaal 19.sajandi lõpus arendatud sotsiaaldemokraatia baseerus põhimõttelisele sallimatusele ehk ebatolerantsusele klassivaenlaste suhtes. Venemaal võttis see alates 1917.aastast järjekindla genotsiidi kuju. Jah, nad tahavad minusuguseid alati tappa!
Olin 2006.aasta septembris esimest nädalat Valga põhikoolis ajaloo-õpetajana tööl, kui ajalooõpetajate vaheruumi sisenes toonane direktor Raimond Luts ja laia-lõuaga-tsambu-laiates kuulutas mind maha naljamehena. Olin kõrvalklassis ja kuulsin seda. Naljakas oli, et Pavel Loskutov, 2002.aasta Euroopa kergejõustiku maratonijooksu hõbe, teda aktsepteeris treenerina, sest pärast karjääri lõpetamist 2010.aastal ei suutnud Luts talle organiseerida isegi mitte kergejõustiku spordiklassi gümnaasiumis, mis teinuks ta unikaalseks näiteks terves Euroopas. Selle asemel leidsid ajakirjanikud kurva Paveli Norras proletaarlasena betooniämbreid tassimas!
Jooksuvalu on siiski minulegi tuttav, ehkki selleks et varateismelisena alla kolme minuti 1km joosta, ei teinud ma päevagi trenni, aga spordistatistikaga ikka kursis olin: Lutsu nime ma ENSV noorterekordite hulgast leidnud pole ja ma kahtlen, kas ta eales kilomeetrit alla 3:10 sekundi suutnud läbida, ka täiskasvanuna!
Ma lõpetasin keskkooli ajal, kui PACER´test (The multi-stage fitness test (MSFT), also known as the beep test, PACER (Progressive Aerobic Cardiovascular Endurance Run), PACER test, or the 20 m Shuttle Run Test (20 m SRT)) alles rajas teed vanakooli sporditeooriasse. See ei tundunud üldsegi tõsiseltvõetav asi võrreldes staadioniringil pingutamisega, kui lõpptulemus reastus objektiivselt varasemate ajavõtmistega. Vene armee oli nii kiivas sedalaadi tulemustele, et kui igasugused hüpped Kaukaasias veel lasti statistikasse, siis päriskergejõustik pidi sellistest liialdustest olema prii ja läbipaistev. Sest see oli absolute necessity – väikese südamega mees lihtsalt ei soorita ülesannet objektiivsel põhjusel, ent sõjaolukorras, ajadefitsiidis pole sellest adumisest mingit kasu, et kellegi sugulane kuskil monitooris meetriat.
Niisiis meesõpetaja käsutas 1990.aastal Tamme gümnaasiumi A-klassipoisid korvpallisaali laudpõrandale. Oli ägeda kaubadefitsiidi aeg ja minu ketsid olid finito! Isegi need Palge jalga sattunud naelikud (ma tean, et vaid rusikahoop hammastesse lepitab mind!) poleks aidanud, mille mamma tollist läbi tõi ja minu jalga ei veel passinud, sest olidki varuga ostetud. Jooksin koos klassivenna Üllar Petersoniga seda testi paljajalu. Ta oligi viimane konkurent. Ma lõpetasin üksinda siis, kui villid jalalabadel lõhkesid ja see pidurdamise joone ees, kust ümberpöörata, põranda väga ebaesteetiliseks tegi. Seega mitte jõupuudusest vaid soovist põrandat säästa ma katkestasin. See oli kas viimane või eelviimane aste, ma ei hoolinud sellest toona, kuivõrd igasugused testikesed juba kaks aastat varem prognoosisid mind olümpiavõitjana. Sporditegemiseks on vaja hästi toituda ja mida te ei arvaks, aeroobsete spordialade köök on nõudlikum ja kallim jõualade menüüst.
Nagu kinnitatud, siis 13.juulil 2007. aastal sattusin ägeda apenditsiidiga Tartusse lõikuslauale. Ma olin veel kolm päeva varem jooksnud staadionil 1 km 3:25 ja tõmmanud 35x lõuga ca 97kg kaaluga. Pärast seda üsna ägedaloomulist hoopi polnud jooksmisest samasugust lõbu. Ma oleksin justkui õõnes olnud, sisu või mingi seletamatu tervise tuumakus oli läinud. Tegin PACER testi veel Võõrleegionis Aubagne´is, ent miski polnud endine. Kahetsesin, et ma eales põrsakoone ehk ENSV sündinud inimesi usaldanud olin.
Tartu Üikool mängib jälle avalikku asutust, ausat mängu. Minusugustele, kes maale on toodud esivanemate ehk Kütt-Eikelmannide pattude pärast, sellised töökohad pole. Enamgi, ma ei saa mingit kasu sellises osakonnas oma õpetöötükkide tegemisest: Bruno Möldril pole isegi põhiharidust ja pikk kriminaalne nimekiri pole mitte ainult temal! Mina selliste kriminaalsete ja võltsitud haridusdokumentidega inimeste juures ühtegi akadeemilist tööd kaitsmisväärseks ei pea!
Teil pole ühtegi kehtivat etteheidet siinkirjutajale peale KGB laimu! Ja seetõttu on õiglane karma teie verele, kui nahk teie seljas põlema saab! Vägivald teie vastu on õigustatud ja kiidan selle heaks!
Eesti Päevaleht on avaldanud Jaanus Riimetsa futuro-foobilise kirjatüki ehk hirmu igaveste taastulekute suhtes: tuleb välja et maailmas ikka kehtib põhjuse ja tagajärje suhe ning neil, kes on ülekohut teinud, tuleb edaspidigi viibiva vastusega arvestada. Kõigepealt on ajalooline kontekst väga ebaõnnestunud. Esimene ja Teine maailmasõda ei sepistanud nartsissistlikke või nõrgukeste põlvkondi – otse vastupidi. See ääs puhus õiglast tuld enneolematusse massi ja kui vastused olid küündimatud, siis järgnes lolli molu tegemisele veel fundamentaalsem lõhkumine. Bolševistlikul Venemaal tehti ohvritalleks kogu nn valge rahvas, Saksamaal seevastu hakati välja kitkuma üliinimlikke võimeid projitseeritud poolemiljonilist usuvähemust. Ent jõud ei tulnud pelgalt massist vaid ikka sellele ühtlaselt jaotunud oskustest – nii saksa kui vene rahva seas elas nüüd mass väljaõppinud ja karastunud kõrilõikajaid – ja tasumata arvetest või ebaõiglaselt jaotatud tunnustusest. Vääritu esiletõstmine solvab kõiki – nartsissistid ja perverdid sellest aru ei saa nagu on näidanud ajalugu alates Nerost ja lõpetades Elagabalusest. Eestis sellist massi või kihti nagu solvatud ja töökas rindesoldat-maasulane pole. Küll aga võib neid tõesti leida Iraagi või Süüria sõjapõgenike pagulaslaagritest. Mõlemas riigis on sõja tõttu kadunud miljon hinge ja keegi ei vaevle sellepärast Eesti Päevalehes või Kadriorus, nii tundub, une puuduses, sest oskustega mass pole veel jõudnud Eesti territooriumile oma arusaamisega õiglasest karmast või distributsioonist!
Ma olen juba arutlenud 5 eelneva aasta jooksul korduvalt Lõuna-Ameerikas keskajal õitsenud (Euroopa ajaarvamises) inkade impeeriumi kultuurist ja keelest. Et see võib olla üsna hiline nn maiootiline siire, isegi esoteerilise panganduse katse, ehkki selle sisu on kohe-nüüd kalkuleerivale kapitalismile arusaamatu. Kuna nende keelt tuleb vaadelda esimese õnnestumist tähistava segakeelena Euro-ameerika tsivilisatsioonide vahel. Nende süsteem ei jäänud alla kohatumusdefitsiidi vaid ilmselt kontinentaalkarantiini reeglite puudumise tõttu. Igatahes järgnev on katse näidata, et läänemeresoomlaste ehk varjaagide keel on inkadele lähedasem kui isegi hiline ungari keel.
Terve komplekt ei saa olla juhus: huk-uhk on nagu liivi ikš, iskay<<kay+ish 2 vastupidine grammatika, suqta>qus+ta 6, qanchis<<chis+qan 7, pusaq<>qa+vsu 8, isqon puhul rõhk liigutab häälikuid iqson´iks, 3, 5 ja 10 on ilmsed häälikumuutused kimsa nagu wisu koum (l>i&u), phishqa on vishqa (ph>v) 5 ja kümka ´st on saanud chunka 10 (m>n). Sellised helimutatsioonid on murrete vahelgi olnud kaunis sagedased Eesti piirides. Ynga tawa ja tšuvašši tawatta 4 jaoks indikeerivad otseselt, et kontakt on lähtunud Volga-Tanais piirkonnast.
Lätlased filmisid kolm aastat (2004-2007) viimasest iseseisvusheitlusest filmi, jällegi eestlasteta. Sellele ajal, 1919.aasta sügisel, kui EW täitis kuulekalt rahvusvahelisi kohustusi ja tõmbus Valga juurde vägedega, oli lätlastel 11 000 armee ja 9 suurtükki laskemoonaga, mida liitlasmerevägi neile ustavalt ka edasi andis. Filmijutustus on ülimalt hakitud ja jätab Läti ajaloost mitte ainult apokalüptilise vaid ka tänamatu mulje. Oleks võinud ikka ka uhkes talvepalitus Nüganeni kahe sinimustvalge soomusrongiga oktoobriks Riiga kutsuda! Mingisuguseid kelli kirikutel helistada polnud, need olid juba toimetatud itta ja valatud Venemaal ümber. Libekase sild jäi selles sõjas puutumata. Teiselt poolt saksa armee aferismi pole piisavalt viitsitud koomiliselt poolelt välja mängida. Pavel Bermondt-Avališvili (Павел Рафалович Бермон(д)т-Авалов; 1877-1973) oli Gruusias sündinud, ent Ussuuri kasakana kasvatatud mees, kes juba 1918.aastal sai kindralmajori auastme, mida koloneli-nimetusega pole just mõttekas filmis kõlatada. Tal ei saanud pärast Rauddiviisi allalastud 3.lennukit olla sellist krahvinna lossi juures laiavat lennuparki, veel vähem Riiat täpsuspommitavat nagu üritatakse kujutada. Selleks, et desarmeerimist ja maavalduste laialikandmist vältida, tegi saksa kindralstaabi luure katse saksa Landewehri ja Rauddiviisi jäänuseid reformeerida Lääne-Vene vabatahtlikuks valge-armeeks, milles vene valgeid olid vaid 10 000, ülejäänud 30 000 vabatahtliku olid need samad riigisaksa sõjasõltlased, kes olid jäänud tolknema okupeeritud Liivimaale pärast saksa 8.armee “ametlikku väljatõmbamist” piirkonnast.Jah, Eesti armee tegi endale tuleristsed keiserliku Saksamaa 8.armee purustamisega Võnnu-Cesise lahingus 1919.aasta 23.juunil, ega seisa selle poolest allpool nendest Stalingradi üksustest, kes võtsid vastu taganemisest keelatud saksa 6.armee alistumise.
Tegin lisanduvat uurimistööd neist hilisematest III Reichi vanemohvitseridest ja kindralitest, kes Rauddiviisi koosseisu Baltiriikides seiklesid ja jäi mulje unustusehõlmas saxa-ool-staars nimekirjast. Vähemalt sadakond hilisematest väljapaistvatest III Reichi vanemohvitseridest võitlesid 16 000-mehelises Rauddiviisis. Omaette huvitav uurimisteema oleks, kui palju neist natsiparteisse astusid ja kui palju häid-riiklikke soojasid kohti hõivasid. Alljärgnevast kahekordistatud lisandustenimekirjas kahtlen ma vaid kindral Epp´i tegelikus kohalviibimises sellel ajal siin, sest ta oli juba kolonel. Teiste puhul on enamvähem kindel seotus hertsogiriigi jt avantüüridega: neid polnud üks – vaid alates petlikust Soome edust seega mitu! Vaid Venemaa ja Soome sekkumine õnnestusidki neil kokkuvõttes!
23.juuni on Eesti elukorralduses riigipüha, kui tähistatakse Eesti armee võitu Võnnu (Wend/Wenden-Cesis) lahingus 1919.aastal. Landeswehr oli definitsioonilt baltisakslaste maakaitsevägi, mis kutsuti ellu üsna teadlikult Baltimaade jõukate kodanike ehk saksa aadlike+bürgerite vara kaitsmiseks pätistunud vene armee üksuste ehk bolševike vastu. Nende samade Läti küttide vastu, kelle palkamiseks Saksa keiserlik kindralstaap Piiterisse ja Moskvasse luurejuhtme kaudu valuutat saatis koos laskemoona ja logistilise abiga. Landeswehris oli ca 6000 relvakandjat, kes pidid Riiat pealinnana kaitsma, kuigi vaid 1850 neist olid kuidagipidi läti verd. Eiserne divison ehk Rauddiviis seevastu riigisakslaste vabatahtlik väeühendus (Freikorp), millele pakutud hulk 4000 ei klapi teiste hinnangutega entsüklopeediates, et seal võis leival olla kuni 16 000 saksa meest! Soomest kutsutud kindral Rüdiger von der Goltz (1865-1946) on varjutanud suurt hulka I maailmasõjas oskusi arendanud ja tiivad saanud saksa armeestaaride osalust Läti iseseisvussõjas.
Paul von Kleist oli sellel ajal ametlikult major, tulevane Wehrmachti feldmarssal, kes sai Eesti armeelt Võnnu lahingus lüüa. Bruno Loerzer ja Rudolf Berthold olid mõlemad 44 õhuvõiduga Luftwaffe ässad (eespool olid Richthofen 80 ja Udet 60 võiduga), kes moodustasid enamuse kolmelennukilisest baltisaksa õhuväest, kuna üks lennuk (milline?) olevat õhusõidukeid mitteomavate eestlaste poolt alla tulistatud! Kõige olulisem on siiski ilmnev seos natsionaal-sotsialistide ja vabakorpuste ehk ka Rauddiviisi vahel. Vaid Guderian´i ja Kleisti tuleb pidada professionaalseks raudvaraks, mis jäi teenima 4000 ohvitseridekorpusena 100 000 lubatud Saksamaa armees! Mis ongi ilmne, et ülejäänud Võnnu lahingu noormeohvitseridest luuserid on leidnud koha pigem SS-s. Bruno Loerzer oli Göringi ihusõber ja silmakirjalikult pidas “Raudne” teda oma kindralitest kõige laisemaks, ent see-eest ei pidanud ta üksi viskit ja teisi paremaid jooke luksusvillades enam ära proovima. Günther Pancke on ka hilisemast ajast paljudele tuttav nägu – 30.aastatel tegi ta endale nime kinoseansi, millega näidati patsifistlikku “Läänerinde muutusteta”, obstruktsiooniga. Läti luuser ehk hilisema saksa Töörinde juhtide sekka kuulunud gauleiter Paul Hoffmann põletas kommunistide Trotski raamatute kõrval ka patsifistlikku ilukirjandust (Remarque).
Ernst von Salomon, kes teenis saksa rahvast kuulipritsi operaatorina, kirjutas oma lahingukogemusest eestlastega 1930.aastal ilmunud raamatus Die Geächteten seitsmendas peatükis. Natside võimuletuleku järel sai temast parempoolsete kirjanike esihääli, kes kujundas mitmeti kultuuripoliitikat natsiriigis. Eestlaste sõjapidamise puhul tuli talle uuenduslikuna, et ta vastast kunagi ei näinud: anti täpset suurtükituld saksa positsioonide pihta ja kui logistika oli blokeeritud, siis saksa armee eelistas kiiresti varustuspunktidele lähemale kolida. Hiljem väljendus selline doktriin Eesti armee 300 meetri vintrelvast laskjate hulga tasemes. Saksa originaali mul näidata pole, ent ilmselt loebki rohkem inimesi inglise keeles. Selles raamatus ei ilmne midagi sellist, mis hiljem poleks luuserite valust võtnud natsiretoorika kuju. Ja kui alla on laskunud need, kes oma armeest lugu ei taha pidada, kui sellistele kuldpagunitele pärast nelja aastast treeningut koht kätte näidati vaatamata tehnoloogilisele eelisele – saklastel oli enam kuulipildujaid (300) ja suurtükke (80) ja ässad kihutasid taevas, ent ikkagi oli eestlaste kahurituli neist parem: “tulistati vasakult ja paremalt, midagi polnud enam võimalik aru saada”! Nii kurtis natsikirjanik Võnnu lahingu kohta ja sellele järgnenud pagemist.
“Kas Saturday Night Fever seansi meie Dimaga näidati Tartu kinos Ekraan?“, küsis tšekist järjekordset lehte ette võttes. “Kui Linda saali sisenes saatjatega, siis mõne kodanikud saalis mõmisesid omavahel heakskiitvalt, hakkasid seletama, et peamised liigutused meespeaosalisel on tema vana kavajärgsed tantsuliigutused, ka puusanõksud, mille tantsumees lisas iseseisvalt, kiitnud ta heaks. Filmi näitamise ajal publik elas hoogsalt kaasa, jalg tatsus, mõned inisesid kaasa laulda. Kui saal valgeks läks siis osa kodanikke tõusid püsti ja tervitasid maruliste hüüatustega väljuvat Linda E-d! Nii mulle öeldi! Mõned KGB kaastöötajad tõusnud lausa demonstratiivselt ja ettheitvalt püsti, et taltsutada väljaastumist!”, seletas blond komnoor seersandile.
“Kui nüüd kõiki teisi kinni pannakse, siis arvatakse, et mina olin pealekaebaja!“, ägas väikest kasvu noor mees KGB-seersant Kaldele, et miks tema gängi-bändi kaaslasi vangistusega karistati ja teda ometigi süüta minema lasti! Ei, ma ei viibinud sellel ajal arestialusena samas korteris, lihtsalt altkorruselt, avatud akna ja nõukogude kuulmepaneeli harmoonias kostus menetlus kõikide kuulmavaevuvate naabrite kõrvu. Seejärel pikkade rasvunud räämas juustega väike noormees kõndis heitunult mööda nn Hemingway puiesteed paneelmajast lõunasse Räni küla poole. Keegi tuli üle pärima KGB menetlusloogikat. “J. on kõige väiksem poiss, teised on suuremad, tema ei saa ära öelda, keelduda, seega jääb vastutus ikkagi siin suurematele!”, seletas saksa bolševik eetilise tooniga.
Ma olen juba jutustanud, kuidas Onu Ülo õde (või poolõde?) Üllet pussitati minu ENSV koolikohustuse alguses väidetavalt riigivanem suvila krundil elanud Kreebs-Kalde maja pimeda nurga taga ühel aastavahetuse lähedasel õhtupoolikul. Selle noahaavaga kõndis Ülle Tartu Eerika paneelmaja IV trepikotta, kus Insener talle abi kutsus, kui veel telefone polnud maja korteritesse ühendatud. Kas ma peaksin siin muutuma ülemääraselt tundeliseks? Ja mitte mäletama seda ümaraotsalise taldrikunoaga vehklejat Tartus Toomemäel, keda KGB kooli täies kainuses ja nooruses tipp-professonaalid-provokaatorid spetsiaalsete teravaks ihutud nugadega ründasid. Neid satanistliku impeeriumi väljaõppinud kõrilõikajaid oli viis ja eesti ohvitseri veri seisis kindlalt umbes praeguse Kristjan Jaak Petersoni ausamba kohal, kus suutis karistada ründajaid vaid ühe lõiketeraga, kuna KGB kursantide vahendid olid käepärased, pikemad ja kokku 3-ihutud servaga. Подставили!, jõudis üks tõmmu vennike veel muserdatult kurta, kuigi oli vähemalt ühe torke suutnud suure ahvikisa ja laienetena pealeminekutena Kindlale Seisjale alakõhtu torgata. Siis saabus mäeveerule nõukogude Tartu kiirabi, mis teatas kõigile päise päeva ajal Tartu Toomemäele sattujatele, et tegemist oli ainult etenduse ja oranži värviga riietel!
Mind ennastki rünnati 1998.aasta sügisel kesköö paiku samas kohas. Ründajaid oli kolm, samuti venekeelsed, väeteenistusealised ja üks näitas kohe ka noa ette! Just tema ka lahkus tollel hommikul Toomelt sisselõikehaavaga! Ei-ei, ärge saage valesti aru, ma olin paljakäsi!
1994.aasta 25.jaanuari õhtupoolikul tulin ma Tartu Ülikooli raamatukogust ja ilmselt kellaaeg pidi olema selline, et mingisugune kasu leidus Kaubahalli poole minemises. Kitsa tänava keskel, umbes halli maja nurga kohal, seisi keskealine naine ja hoiatas, et ärgu edasi mindagu, olevat inimesi pussitatud! Ma nägin endast eespool 30 meetri ulatuses kümmekonda inimest, aga kohe ründajaid nende seast välja selgitada ei suutnud. Selle teadaande alguses mäletasin end Runneli tuttavat kuju veel jalgul minemas, kui see treppide juures siiski maha istus. Hilisemad teated ajalehtedes ei klappinud millegipärast sündmuskohal nähtuga, mind saatis selle looga alati mingi rääkimata loo aimdus, sest nagu ikka jõudis sealgi keegi märkida midagi pederastidega arvete klaarimisest. Võimalik, et ütleja ise kuidagi suhestus ründajatega. Mul oli sellel ajal veel üsna tugev usk eesti ühiskonna isereguleerivasse jõusse ja arvamustsensuse tõetsensuuri. Poisid olevat olnud purjus ja ilma väljaõppeta. Tõesti, spordimehe või sõjaväelise olekuga inimesi seal ma ei märganud!
Fantastiliste taevaliste nähtuste nagu draakonid-tulimaod, milleks ka meteoriite muinasajal peeti, puhul on ilmne nende seos mõne paganliku või sünkretistliku jumaluse pärisnimega või järelliitega, mida puuk kindlasti on slaavi buh´ist ja selles on keelekomplekt meil arenenud rööpselt skandinaavlastega, kes samuti slaavimõjutusi pole tõrjunud. Isegi pisuhänd võib olla esiosas sellest samast ptitsa-sõnast välja-arenenud mõne avestaliku algreligiooni kujutluse tähistamiseks! Kui Veles-Viil-Võlu ja võlude seos on ilmne, siis vaielda võib kratt-kriidu-rätt etc seeria alg-Nime üle: kas on see igihaljas Kure (Core) või lääneslaavlastele tuntud Hormuz-Ohrmazd tagasipeegeldus itta Crodo kaudu! Rajamaade enamusrahvad on neelanud igasuguseid väiksemaid siirdeid – mitte ainult liivlasi-eestlasi easterlingidena vaid ka ilmselt geloneid alani-albani nime kaudu. Jäänud on vaid nõutust tekitavad Perun ja Core, millele ju albaanlastel või põhjakreeklastelgi pärisnimetusena vastab siiani Perend “jumal/god”, ehkki kristlus on enamuses indoeuroopa maades ürgnaiseliku vabadusmõiste kure-sõnaga ülekohtusemalt ümber käinud (vrd poola kurwa). Miitsu pohul olen ma kindel Zmei-algkujus. Nata, empli ja viherik on rahuldava selgituseta, ent need võivad olla ka mitte-eponüümid.
Jätame hetkeks kõrvale Islandi-Ultima Thule loodeserva Hunavatnensis comitia ja vaadelgem, kas üksikute kohakõlade veel midagi kõnetab Lääne- ja Kesk-Euroopa ajaloost kahtlemapanevalt. Kes olid barbarid keskajal? See ilmselt nihkus sajandite kaupa, ent kas see omaette teemana ei vihja konföderatiivsetele integratsioonidele? Tulen selle juurde veel peateemana tagasi. 809.aastal kohal on kahes kroonikas märge Elbe-äärsest rahvast Semeldinc´idest, kelle suur linn Connoburg juuriti või peksti välja. Teises kohas transkribeeritakse neid Smoldici-Smeldingi.
Einhardil kirjutatakse 809.aasta kohal Abodriitide vürsti Thrasko retkest idanaabrite Wilzi´de juurde. Mõlemaid peetakse lääneslaavikeelseteks hõimudeks Saksamaa minevikust. Kuna iterum-sõna näib viitavat ka sellega ühendatud pikendusest, ent esmajoones sakside huvist lähtuvalt: Smeldingite suurim civitas hävitati! Chronicon Moissiancense lisab intriigi pöördeid, kui Elbe tagant tulevad saksid (sest obodriidid elasid juba jõe idakaldal Jüüti poolsaare all), ja murdsid levinud tõlgenduse kohaselt “koos meie Hunidistega” ära Semeldinc-Connoburgi. Kuna keskaegse ladinakeele eksitavatesse konstruktsioonidesse uskujad saaksid sealt välja lugeda “ja murdsid seal koos meiega ära Hunidiste linna, mida nimetatakse Semeldinc-Connoburgiks”. Viimane harmoniseerub konstruktsiooniga “Hunidis, que appellatur Semeldinc-Connoburg” ehk Hunidistel on miski, mida nimetatakse Connoburgiks. Sest vastu ootusi tahetakse Hunidis-Hwidis sõna lugeda Wendiks, mis on seda üllatavam, et läbi keskaja ikkagi neid seoti vandaalidega ja see oli tuntud etnonüüm roomlastele. Veel põnevam on komplektide kõla lisamine ehk Smolenski seos kreevinitega ja Kiievi rööpvorm Conoburgina skandinaavlastel.
Isegi veel 20.sajandil loetleti vepsa-algelisi asustusi Äänisjärvest lõunas sajakonnana. Mis kergitab õigustatud küsimusi 1000 aastat varasemast olukorrast, kui kohastumuslikul diasporaal polnud administratiivseid piiranguid ega slaavisegmendilist konkurenti: Wisu ehk võsi-viši “hõim” udmurdi keeles võis ulatuda Kama jõe äärest Soome lahe rannaküladeni ja Biarmia põhjast Tver-Otwerini.
Madu ja siug on hästituntud sõnad eesti keeles roomajate klassi soomuseliste (snakes-serpents) seltsi kohta. Madu-sõna esineb üle Eesti, ehkki hõre tekstuur püstitab mõningase lisahüpoteesi, kuidas just nii seosesse asutakse antiiksete Xiongnu-piirkonna rahvastega. Tõsi ka inca/ynga-rahvas Lõuna-Ameerikas tunneb häälikumuutuslikult sama tüve. Suig seevastu on puhtalt Hungania-maakonna sõna, mis kõrvuti teiste põhjakeeles mitteleiduvate põhimõistete ja fonofiiliaga rõhutab tõika, et varasemal ajal rännumehed võisid seda keelt omaetteseisvana loetleda: loche pole sõnasõnalt kattuv lat+gale, kui laat-otsaga, millele sloveenipärasemast kasutusest näib vastavat po+lotsk!
Saaremaa küü-sõna “madu/serpent” puhul kiirustatakse leedu gyvates poole ja unustatakse ära udmurdi-ersa kei-kõi-gui, millest ei jää kaugele vene gad. sedavõrd aluselist märk-sõna pole kumbki laenanud balti-slaavi põhjalt, vaid ilmselt kostab sealt vana vudiinide keel. Sõrve-lähedane levik, kus rootslased alati Väinale sõudnud, peaks veelkord rõhutama, kes ja kust rändasid inglingidena goote alistama: tuletame meelde, et sõnad saarepuu ja maride sõrve on sama botaanilise osutusega.
Eesti uss omab sarnast kõla väljaspool keelkonda (kõigest liivi uška) vaid poolakate hüpoteetilise weze-kujul. Uss-ussitama annab loomuliku verbi, ent madu justkui mitte. Roomama verbile leidub nimisõnana vaid Otepää roomak (snake), mis sellisel kujul esireverteerib skandinaavlaste ormar-vormi. Kirgiisi žolandar kui türgi keelte esindaja ilmne seos via A ja I rõhukõla indogermaanlaste (saksa) schlangen tuletab meelde, kuidas eesti rahvaastronoomias tähtkuju nimega Vanad Goodid ristleb üle taevalaotuse.
ENSV-s ei võetud 70.aastatel nomenklatuuri tasemel enam tõsiselt tsõganite pretensioone, et nad kõige proletaarsemad ja kasulikumad inimesed sotsialistlikus ühiskonnas juhtuvad olema puhtpäritolulisel kaalutlusel. Neid oli õpitud tõrjuma ja vastama kaebamistuuridele parasitismi pärast kinni-istumisele või pagendusse saatmisega. Sest pärast vägivaldset Lõssenkismi ja maisikahjurlust valiti pragmaatilisem distributsiooniõpetus, sest elu ise oli näidanud nii pahede kui loomuannete visa pärilikku mustrit. Ilmnes, et Bachide musikaalsus polnud kasvatuse vili vaid geneetiline eelis ja tuletati meelde brittide koloniaalpoliitikat mõne kuritegeliku kasti väljasuretamisel, mis finaliseerus logistika paranemise ja kaubandustulude tõusuga, sest inimesed ei kadunud enam dzunglis, et aastaid hiljem välja ilmuda näiteks Pärsias, kus vanad sugulased neid kuidagi ära ei suutnud tunda, küll aga pidid järsku kontvõõraid laskma pärandivaidlustesse!
Saksa pere kasvandik ehk KGB seersant Kalde-Kreebsi arusaam sotsialismist seisnes varaühisuses. Kellegi dokumente, tiitlit, pärandit või kohta suguvõsas võis samuti ümber jaotada nagu tema natsionaliseeritud isamaja, sedavõrd kui neid oli asju väärtustena võimalik käsitada. Teil on sugulased Itaalias, Šveitsis ja USA-s – seega kuivõrd inimene on ENSV-s väljasõidu keeluga, siis on see ressurss vabanenud mujal! Ka koht kodanikuna! Saate aru! Mis muud kui panna tsõgan asemele, sest tema vastutab ENSV julgeoleku eest. Selline oli inimõiguste rikkumise tase ENSV-s, mida komsomolimolkused, kes on roninud riigiaparaati, ei taha vastutusele võtta. Ma kahtlustan, et osaluse tõttu sellistes sigadustes! Hea uudis on see, et nad on alati sitavaresed olnud – nad pole sportlased, sõdurid ja terve nende elu domineerib arguse või alatuse muusika!
Kõik esimese kursuse teoloogid ja ajaloolased teavad, mis on Satori-maagiline ruut, st palindroomne inkantatsioon ehk loits (logos) tervisekaitseks või raviks, kus sõnum peab mõnes suhtes olema peegelduses. Miroslav Marcovich on kirjutanud sellest 1988.aasta raamatus põhjalikumalt ja näidanud ladinakeelse all ka kreeka tähestikulistel ehk seega numbritele taandatavat alust. SATOR AREPO TENET OPERA ROTAS on mõlemat pidi loetav ja ladinakeelne. Mõne uurimuse kohaselt ruunide mäng, millest hunnide hõim alanud, polnud põhimõttelt erinev.
Mare Kõivu Eesti loitsudes (2019) leidub sadakond samasuguse lähenemise varianti, mis paneb meid a. otsima kirjaoskajat esoteerikut, kes külanõidadele seminare korraldas või b. varasemat usupagulaste ajast kultuuri imbuvat mõjutust, kus ladina keelsed sententsid on kombineeritud arvude ja vana eesti keelega.
Minu meelest on just Sakala antropoloogiast ilmne lõunapoolne rahvastikuline mõjutus lisaks eelmises postituses märgitud geloni-laadsetele ilmingutele. Pernau ja Fellini Eesti oli veel uusajalgi tutud kui Estonia Propria ehk Päris-Eesti, kuna ka Vrede Kurland hõlmas ilmselt soomepõhjaliste nimedega sisemaad.
Kui kõik kõnealused seitse iidolinime olnuks laenatud slaavlastelt, siis märganuks kõigi puhul Dazhbog´ile ja Stribogile omast häälikunihet koos sufiksiga ehk pigem O ja lausa E-fonofiiliat, kui et soomeliku A-varianti või I-varianti, mis siiski võib olla ka laenukeelel. Selle asemel on Perun-Pirde Jüüti poolsaare all Holsteinis Prono (Oldenburg), võimalik et Hormuz-Hors muutub Crodoks, ent Vana-Saksimaa Flyns-Flint-Vlass soomeliku Veles-Viil-Võlu asemel on kõige ilmsem vastunäide, mis paneb otsima jumalate päritolu mujalt kui geetide järeltulijate slaavlaste või indogermaanlaste hulgast. Viimasel on säilinud kolm ikonograafiat, milles jumalusel on lausa suurkaslase lõvi või leopardi pea, kui see just tema käele ei toetu. Kord tal tõrvik käes põleb, kord on kustunud ja vaid luustik nähtaval kohalolust. Kolmekordne leopard juhib mõtted Taani ja Tallinna võimusümboolikale.
Geloni-hüpoteesi jätkamiseks toon ära ka geenikaardi J2b haplogrupist (Y-DNA), mis üle esineb samuti mordvalastel (Raske “people”) kinnitusena Herodotose ivast, seda enam, et põhjakreeklastega segunenud albaanlastel on Perendi Jumala-põhimõiste ja Perun´i või Põrend´ni pole üldsegi minna. Hellespontoslaste-trauside-geloniteni pole Väina ääres raske küünitada! Sakale kerkib mitmes mõttes üles kui nii metsakreeklaste inertne kultuurpiirkond – selleks sobivad antropoloogilised andmed ja põllundus-aiandusanded, kui ka keelejäljed koos asustusmustriga, kus Pernau seostub Peruni ja Fellin ilmselt Veles-Võlu´ga.
Peruni puhul tuuakse idas tema arvuks üheksa, mis on keskne arv samuti eesti numeroloogias, kuna lääne-Prono kilbil leidub ühes versioonis täppe 12, teisesel ikoonil on ühel poolel ainuüksi 9. Folkloor peab Peruni abikaasaks Mokoši. Crodo seostub väga ebakindlalt Hormazi sümbolitega. Kindlasti vastab Ohrmazdile Jupiter taevakehana. Mecklenburgi Radegastist katkeb paralleelsus lääneslaavlaste ja idarahvaste kultusloetelu vahel.
907.aastal vandus vürst Helgi jumalate Veles ja Perun nimel, kuna seitse kümnendit hilisemast ajast märgitakse Vladimir Suure riigis ära 7 iidolit. Uusajal on see käivitanud arvukalt spekulatsioone nii jumaluste päritolu kui ka varjaagide endi tausta kohta – miks ei kohta me siin esivanemate Thor, Odin ja Frigge triaadi, kui nad olid skandinaavlased? Kas nad tõesti uskusid, et uues kohas vana rahva jumalused tervitavad neid sarnaselt vanadele ja jäävad abis ustavateks? Ladinakeelne diskursus on Velesi asemel jätnud Uslad-Vslas nime. Oskar Looritsa kaudu me teame, et Võõl või Lääne-Liivi Viil on Liivi- ja Kuramaal tulimadude ehk eesti krattide-pääride asemik. Nad varieeruvad samade draakonite ja varavedajate krattidega, kes ka eesti folklooris lehmi piimast lagedaks salamisi teevad. Pärast surma saavad võludest rahvauskumuses lehmad ehk kari, kelle kaitsejumal Kiievi jumal olnudki. Ernevalt Perunist olnud tema puuvertikaal all-linnas, kuhu lihtrahvas kauplema tuli. Ma pakun, et see jumalus oli algselt läänemeresoomlaste ja baltlaste karjakauplemise kaitsja. Lõunapoolsed liivlased ja kuralased või kriivitšid ehk kreevinid pidasid teda koos baltlastega suurjumaluseks. Velesi puu oli paju, mis võib ka tähendada, et sellenimeline iidol vooliti välja suurtest remmelg-lemberitest. (Väga oluline seos on ka keltide Halygen kui alabi-halapuu algvorm, sest kõlab indogermaanlastele nagu holy “püha”.) Loorits kindlasti eksib kui arvab, et Balti Velnias pole sama jumaluse pööratud ehk reverteeritud väärtus. Kui oletada, et tegelik süvakristaniseerumine algas alles Liivi sõja-eelselt protestantismiga, siis on pool tuhat aastatki väga suur ajavahe, rääkimata ida-tšuudide aastatuhandest kaua enne 13.sajandi orduvõimu tasalülitusi, sest kindlasti polnud kristlikud kogudused juba enne seda ajapiiri sellel maal võõrad. Karta on, et pärisnimi on sama päritoluga nagu gooti volva-vala ja vene volhv, ehkki tšuudide regioonis on hüdronüüm Volhovi jõgi kas tõlge või laen (Nygardia). Lääneslaavlaste seas leiduv Flyns-kuju viitab ilmselt tõigale, et sealt poolt jumal Itta rännanud pole. Sümbol-loomad on Võlul suured metsakiskjad. Wikke Velise jõgi on kindlasti temale pühendatud. Jaroslavlis, Merjamaal, püstitati Velese templi asemele samakõlaline Hagios Vlasios, et kogudust üle võtta, mis peaks alatiseks siinmail õpetlikuks näiteks jääma, kuidas vanu kohti ära tunda.
B. Perun-Pirde-Põrgu-Perkunas
Perunit peetakse rhos-segmendi pärisjumaluseks, kuivõrd see püstitati linnusesse, pea kaeti hõbeplaadiga ja suu tehti kullast: kõnelev jumalus? Perkunas on üldiselt tuntud baltislaavlaste pikse ja ilmastikujumalus. Prono-kuju lääneslaavlastel näitab, et sõnapõhi on ebaslaaviliku fonofiilia järgi tehtud. Lääne-Eesti piirg, Kesk-eesti peerg ja Hungania-poole põrgu seostavad sõna samuti tulega. Teadaolevalt Peruni templis hoiti tuld elavana tammepuitu põletades, samas kui iidol polnud teisest materjalist, mis teeb selle teatavas mõttes ennastohverdava müüdi! Tammepuu on siinmail kõige levinum hiie-moodustaja. Vadjapool Põhja-Tartumaal ei tunne enam tammehiiepuid ja tampu on reverteeritud väärtus “kurat”, mis objektiivselt seostub nende idapoolse hõimusüdamikuga ja kuuletumisega loodud riigile kindla kaubanduskasuga kristlikust Konstantinoopolist. Põrendi sõna kasutati Võrtsjärve läänekaldal nagu Brand-sõna “tulekahju”, mis sõnasõnalt vastab kreeka Pirkaja (vene požar). (Metsatulekahju on kindlasti põrgu.) Mis suunab mind otsima alusekandjaid vudiinide legendaarses alajaotuses gelonites, kes siin Arosia-Harju koosseisus esinesid. Gelonid olid ennast tätoveeriv rahvas ja ilmselt varjaagidelt pärineb easterlingide kaudu suurmoeks kujunenud omaaegne meremeeste tätoveerimiskultuur. Enamgi, Saaremaal kasutati sõna pirde “looja” tähenduses. Roomassaare teemat olen siin puudutanud ja pakkunud selle olevat vana kaubandushooajalise peatuspaiga kreeklastele: kreekaortodokse kirikumaa kui Roo+maa (?Romser sk k) lükkan ma siin otsustavalt tagasi. Saaremaa nn võlude elukohaks pakun seevastu Horele piirkonda, kus leiduvad Aru-nimelised kohad. Kuivõrd Nygardias, Ilmeni järvel, oli kultuslaid Perin, siis võib oletada, et ka Biarmia nimi pole teistsugust päritolu olnud. Lihtsalt Põhja-Dvina demograafia pole nii kiire dünaamikaga olnud nagu Lääne-Dvinal ehk Väina jõel, mille suudmest ei kaugele ka Pärnu. Seega ma pakun, et Pirde-Perun on vana vudiinide gelonisegmendi piksejumala nimi, mis võis siin olla ka Taaraks nimetatud rööpselt.
C. Hors-Cors-Hormuz-Ore
Ma olen otsustanud siin tulekummardjate vana uskumuse suunas minna. Dualistliku ülijumala Hormuz(-Urmas) nimi oli Kiievis Hors. Tšuudideks nimetatud rahvas kindlasti järgis dualistlikku arusaama loodust, ehkki teinekord küsis nõu vaid anonüümselt ja tumenahkselt deemonilt. Sõrmusest või täiuslikust sõõrist piisas neile eneseidenfikatsiooniks (?).
D. Baga-buuh ja puuk
Et slaavlaste jumalakesed on ka selle rahva seas liikunud näitab minu arvates sõna puuk levik rööpselt päärile (Perun) ja võlule (Veles). Enamgi. Taoline järelliide kindlasti piiritles, kellele jumalus kuulus. Pean siin tõenäoliseks Dažbogi severiaanide hõimujumalaks ja Striba´t keltide kuujumalast Triglas variandiks poljaanide-põllupidajate juures. Trigla slaavlaste juures oli kolmepealine ja sümboliseeris Kuu-kasvufaase.
E. Simurg
Avesta ehk indoiraanlaste pühapärimuse Püha Olend, kelle tiivasirutus jagab kaitset, oli Pärsia impeeriumi sassaniidide dünastia sümbol. Armeenlasi ja teisi indoiraanlasi tuli türklaste Väike-Aasia vallutades Sküütiasse juurde ja ilmselt ka keegi Rjurikute kuninglikest naistest oli alatihti nende poolt kosida antud. Mõnikord on püütud eristada Simi ja Ergli või Ringi, ent Nestori algtekst teeb asja lihtsamaks.
D.Mokoš
Pakutud ainsana naissoost jumaluseks, mis Triglast liiga kõrgelt üle vaatab. Võib vastupidiselt olla Magog´i ja Maagor nime variant. Miks hiiuraha on pruudiraha? Miks mitte polnud need algsed Volga jumalad hoopis Core´d, sõjakas hiid-amatsoonid?
Ma olen näidanud, et sama tüvisõna võib Euraasia otstes peegeldusena esineda, mille juhuslikkuse kummutab algsõnade komplektide viisi reverteerituse ilmnemine. Soome soo via türgi su ja mongoli us “water” on sama sõna. Ent kui lähestikku võib sõna täielikult ümberpööratuna esineda? Balti akmens>kamen slaavlasteni on ajalooliselt vähemgi kui vaid Visla olnud. Eesti puhul näeme pajupuu remmel vs lemmer joont Saaremaa-LõunaWikke kohalt minemas. Samasugune vabapöörlevus ilmneb sufiks -gas/-sak puhul, kui vaid helisobivus määrab järjekorra – proovige järele. Me jõuame selle geograafilise piirini taas liivi-kura Võl-Viil ehk võlu-võluma sõna puhul, mis Hiiumaal sellisena oli juba täiesti tundmatu. Mis vaid kinnitab mõningaid teooriaid Saaremaast kui muistsest mereimpeeriumi-konföderatsiooni keskusest. Sest võlud ehk eesti keeli päärid lendasid Kuramaalt alati koju Saaremaale (või mõnikord Ruhnule). Paju oli Rjurikute pagan-Venemaal Velesi ehk Võlu puu! Lember kõlab ka nagu armastama või põlema (isegi Lembituna), sõltuvalt aluskeelest.
Okupatsiooniajast jätkub nendepäevadeni inimesi, kes heidavad mulle ette, miks KGB sellised kaimukastikesed Kütt-Eikelmannide võõrandatud õiguse ehk Romero Küti (1979.aastast senimaani Rainer Kivi) ümber joonistas: miks on “ema” Ülle Karakulko, kasvatusisa Meeme Karolin ja “vend” antide lemmiknime Ivangi kandev Tartu Räni küla sovhoosnike paljulapselise pere poeg. Ma olen senini oodanud kohtuprotessi Kalju Kalde-Kreebsi kui KGB kurjategija üle. Asi pole mitte ainult eesti riigitegijate altvedamises. Sellel mittemidagitegemisel olid ilmtingimata laiemad nn implikatsioonid, mitte ainult narkodebiilik Tsõganovi ettetegemine.
Kaimu Keerak mainis, et üks vanem Kreebs oli terve II maailmasõja aja alaliselt kuskil Põhja-Eesti poolel, kus tema suguvõsa liikmed elasid. Pärast sõda ei suutnud ka tema uskuda neid superpartisani jutte sügaval III Reichi põues ja isegi Musta mere ääres. Avalik protsess ja uurimine Kalde üle võinuks lisada tublisti koomikat nõukogude poole ametlikku sõjaajalukku. Enamgi, vahest tulnuks varjust välja mitte sugugi supermees vaid eesti soost naisohvitser – kindlakäega laskur ja ronija. Ent kellele sellist tegelikkust on vaja?!
“Ardur-Pruno” üritas undercover, ehk nooremaks “äraurineeritud” vennaks Brunoks kehastudes 1993.aastast edasi loengupausidel uurida, mis tema Arizona-seiklustest ENSV-s kuulda oli ja kui suurt huvi või vastukaja need kõlakad publikumis tekitasid. 1991.aasta septembris mainis 12a klassi juhataja Paide tunnis piinlikke pikette ja paljastusi USA-s, Arizonas. Jah, kohe saadi teada! KGB superkursant Tsõganovil õnnestus silmapilkselt õõnestada rassistlikke eelarvamusi, kui muutus dekaadiks kõige legendaarsemaks haisutegijaks kogu vahistamiskäigus “emamajas” mahavõtmisest kongi toimetamiseni.
Seejärel tehti KGB superagendile IQ test, lausa korduvalt, sest ei suudetud uskuda esimese taset. US armeesse ei võeta alla IQ83 punktitasemega nekruteid absoluutse tarviduse pärast. Kaasaegses armees alla selle summa hakkama enam ei saa. Kuuldus, et selle piirjoone ümbrusse kvalifitseerunud tema katsed.
Väga kiiresti saanud selgeks, et Tsõganovil polnud narkodispanseriga asjad ühele poole saanud: ta tunnistas kõik oma pätitembud üles kui ainult leevendada aina teravnevat rahutustunnet. Muuhulgas tõsiasja, et ta valetas põhihariduse omandamise kohta ja üritas varastatud tunnistusega ehk Vanja (“Raul Kivi”) teed oma ameerika unistusele rajada. Kuuldavasti olevat Vanjale antud tema valedokumendi alusetu ilmumise pärast nimeliselt USA-sse sisenemise keeld. Ma pöördun selle teema juurde veel tagasi!
Niisiis, nagu ma olen juba kirjeldanud, siis 1986.aasta suvel jalutas varas Tõnissoni krundi Eerika paneelmaja IV trepikoja keldrikorruselt kokkupandava jalgrattaga nüüdseks suurest julgeolekusoovist ülesküntud parki, keskraja lõppu, ja kas seal lammutas ratta või igatahes maandus kõik uutest ratastest ja veel mõnest jupist olulisem põõsa alla.
Insener oli selle jalgratta nõukogude kaubapuudusest välja võlunud ja viimati, kui tehaseveerem kõverdus kummide all, muretsenud uue rehviveeremi. Tal oli sovjettide varustuslogistika peale mitte pelgalt nina vaid tema esimesi töökohti oli olnud defitsiitseid mehaanilisi juppe nõukogude avarustest üles leida.
Lammutuspaigana paljastatud kohalt pargis sai pöörata kas garaažide või riigivanem Tõnissoni vana suvekodu ehk Kalde-Kreebs elamise poole. Inseneri sensitiivses gängis leidus kohe neid, kes sellele lihtsale tõsiasjale tähelepanu juhtisid ja üks neuroloogilise klubi liige kinnitas, et oli Tsõganovit selle kuupäeva eelsel päeval psühhoneuroloogilise järelvalveasutuse juures näinud, sest progressiivne sotsialism oli “Ardurit” nakatanud narkomaaniapisikuga. Ka mina olin teda mõned päevad enne näinud 150 m eemal Raja pargi poole jõlkumas. Lahendus oleks kohe käes olnud, et isegi poleks pidanud ootama 1991.aasta Arizona asja-ajamisest teateid-tunnistusi, ent Insener läks ja küsis üle tee vanalt saksa tšekistilt, kus “Ardur-Pruno” oli. Loomulikult sakslane valetas, kardetavasti professionaalse tarvidusega, et Tsõganov oli mujal. Jalgrattaga seiklemine tegi minust raske jälgimisaluse ja lubas suhelda ka kilomeetreid eemal elavate koolivendadega. Nagu pärast ilmnes oli Veeberi tutvus üks ohtlikke juhtmeid KGB silmis!
Insener aga ei tahtnud tühja lennanud rahalise väljamineku ja jupipassimisajastusega leppida. Nii urgitses ta edasi hullumaja liini gängiga. Neile kangastus midagi lähisiirdelist, võõrassuguluse skeemist ja Insener tegi valejärelduse, et üleukse Kõlli-poiss on rattavargusega kuidagi seotud. Ta polnud ilmselt süüdi, ehkki ta võis teada seda, kes teadis sellest tunnistajana. Nii läksidki üleuksenaabrid omavahel tülli sellise valesüüdistusega, mis määrib veel aastakümneid hiljem, kui perepea EMÜ professoriks valiti.
Üllel oli varuks omakorda originaalne mõttekäik, kuidas varakaotusvalu hajutada. Ei, mitte, et tal on niikuinii etem roheline Žiguli kasutada, vaid Insener ostnud selle kokkupandava raamiga jalgratta talle ja tema seda taga ei nuta!!!!
Insener ei sõitnud kunagi rohelise Žiguliga, teda ei lastud rooli. Ka mina pole kunagi ühtegi kohta siirdunud selle rohelise nõukogude mehaanika imega, sest selle omanik pole minuga suguluses, ta ei pidanud mulle isiklikke teeneid tegema. It was a job! Another one! Ei tea, kas Ülle Karakulko sai aru, mida ma öelda tahtsin? Või on vaja iga asi konkreetse sõrmeosutusega üle õiendada? Kuidas sai Ülle Karakulko vastu võtta Eduard Eikelmanni pärandust nõukogude rahana enne 1980.aastat – mulle heideti veel aastaid hiljem seda ette pärast Ambla matust! Kuidas vaielda KGB sättimistega, kui nad muuhulgas võõra suguvõsa pinnale sisse kolivad?
Ülle ja Lampjala positsioon pole tugev. See võis isegi veel 1993.aasta sügisel olla, kui Riia maantee bussipeatustest tulemisel märkasin väikest kasvu Kaldet kahe turske mehe piiramisrõngas Kaubahalli Raekojapoolse trepi juures (kus hiljem oli rahaautomaat). Nad urineerisid teenelise tšekisti pükstele. Mehed lõpetasid ja väike Kalde suundus maja nurga taha, kus oli Bergi pangahoone parklaga, istus Moskvitši rooli ja kiirustas minema. Tema jaoks avalikku korda polnud.
Отличник´u juures, pärast mitmeid turakapartiisid, kus ka väikese blondiini kaardikäsi suurest tsõganist paremaks osutus, küsisin ma noorelt 16-aastaselt Tsõganovilt selgitust tema tugipereseikluste kohta: ta oli lasknud end KGB seersant Kalde eeskostel ümmardada mitmete ENSV suguvõsade-perede juures. Uurinud välja nende sugulussidemed siirdus ta sugulase eelisõiguse ja privileegiga kallite kaimude kaupa, teeneid või vastutulekuid välja võtma. Arvestades hiljemgi 1987-88.aasta parasiteeriva Läti NSV kodaniku kevadpuudujääki, kui võõra trepikoja rehelised kartulidki kastrulisse rändasid, siis ei piirdunud KGB varjuga loodud olukorra ärakasutamised ploomirüüste või pirnisiidriga. Esemete ja rahaga minemakõndimine tuli välja ning tekitas suurt rahulolematust. Vestlesin “Ardur-Pruno” Tsõganoviga selle teemal, kes ei saanud olukorra ebaeetilistest implikatsioonidest aru: mis mõtet on sugulusel, kui see ei väljendu sotsialistlikus varaühisuslaadsuses. Enda meelest olnud ta lausa leidlik ja andekas ressursimanager – võtab unarusse jäetud nurkadest.
See, et KGB kedagi ka sajand hiljem ei laulata ega tee temast parima tahtmise korral Windsorite troonipärijat – see ei tulnudki talle pähe. Tugiperendus ei ole pärilus, kui just pole mõnel viisil selles kokkulepitud. Sellepärast ma kordan selle üle – KGB ei tee üheski riigis pärandiõigust, kui okupatsioonivalitsus ei riisu, ent see on ka aastaid hiljem kuriteona jälitatav.
Nii küsis Endla Lõhkivi kirja teel minult pärast Saksamaalt tulemist 2006.aasta sügisel. Kas Tartu Ülikool varastas minu raha või valetas minu asjade kohta või laiendas otsustuskompetentsi kohtuväliselt? Rikkus peamisi inim- ja kodanikuõigusi? Vabariigis ikkagi punaseid palgates tegi eesti rahvas kindlasti teene neile, mitte vastupidi. Ma ei kujuta ette, kuidas see võiks nende poolt riigile ja rahvale tekkida kui ainult sõjaliste teenetega – ent iseseisvussõda ei olnud ja mina teid venelaste pihta tuld andmas ette ei suuda kujutada! Keegi ei hakka mind tapma selleks, et mõne okupatsiooniaegse lollpea ja/või KGB-tänuvõlglase puudujääke kinni mätsida. Kuuba Vabariik põdes seda sama haigust, mida paljud varaümberjaotamise usku Eesti punaorganisatsioonide liikmed – nemad on nii erilised, et ei või kukkuda, ilma et NATO ja USA peab kõigi nende vigaste otsustega leppima ja nad ära päästma! Kuuba on siiani päästmata vaatamata strateegiliselt olulisele positsioonile nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerika jaoks! Enamgi, ilmne on ka, et Endla Lõhkivi jaoks pole Läänt vaja – nõukogude aeg sobis talle väga hästi! Kas ma peaksin jagama siin ka mõningaid oma tähelepanekuid?
Tema inglise keel pole väga hea ja eesti keeles puudub väljendusrikkus. Minu arvates loeb ta siiani peamiselt (90%) venekeelset kirjandust teadusalases uurimistöös. Teadusajalooks puuduvad tal minu hinnangul eeldused, sest ajalooteadmised on nõrgad – ta ei ole ühtegi varauusaegset kroonikat või monograafiat selle kohta lugenud, et orienteeruda maailmavaates või uskumustes. Filosoofia ajaloo osas ei ole ta suuteline tegema vahet uusaegsetel ja antiiksetel õpetusvaadetel. Tema arusaam keskaja loogikast ja metafüüsikast pole pelgalt primitiivne, vaid kopeerib kahe sõnaga võitleva ateismi loosungit “pime ebausk”.
See, et mind keegi alaliselt Eesti territooriumil juuditab või kurditab, mind ei üllata. Sest võrrandi teine poolgi on ilmselge: laplastega ei maksa pahandada. Kunagi spekuleeriti, et lapp-loppe ei tule mitte sõnast lõpp “the end”, isegi mitte haruldasest lep “the blood” ((r)leb-lep||pel/ble) , vaid sõnast laps “the kid”, millest anglosaksid on tuletanud sõna naljatamise jaoks “kidding”: Silly people are kidding! Lapsikus ei tähenda, et tegemis pole rassismiga, vaid ühtlasi annab põhjuse tobedateks interpretatsioonideks, seda enam, et sm Tsõganov kasutas samasuguseid etteheiteid komnoorena, lisade ritta ka itaalia fašismi. Üldiselt tuleb inimestel ka põlvkondi hiljem abi saamist oodata neilt, kelle ees on neil teeneid, mitte pelgalt ohvritoomise jutt st masinasse visatud ohvritalled. Seda kulu ei pea võõrad välja maksma, vaid pretensioon on vastupidine!
Ma loodan, et see tohlakas koolipoisimõistusega sõnnikupealne lilleke end järgnevast ära tunneb.
Kes on suurem kui elu? Saab defineerida ka enumeratiivse kontradiktsiooniga, et kindlasti mitte see šarlatanist Rahvaluuletaja. Minul omalt poolt on pikk maa minna Lutheri kasimatu suuvärgini, rääkimata ülekohtust! Ühel puhul, kui siseluureline inff evakuatsioonikavadest (jutumärkideta) Romero Küti suurendatud tähelepanu alla asetas, siis võttis KGB seersant Kalde ette Rahvaluuletaja. Õiendamine käis parteivastaste epigrammide ja vemmalvärsside pärast. Tohlakas eitas osalemist. “Aga kes kirjutas luuletuse Kakaverest?” , küsis saksa bolševik ja tsiteeris kauni rütmiga värsse, mida rahvaluuletaja kohe ka jätkas või oli see teine luuletus enne seda? Sellel hetkel lõi temas välja kultuuritundlik teatrihuvilinegi!
Seejärel tuli õiendamine gay-teemaga: kultuur-üksusega dessant kapitalistlikku riiki viis tema jalad ühes Skandinaavia (pea?)linnas homokauplusse. “Isegi mina ei lähe sellisesse kohta end näitama!”, luges tšekist moraali. “Mind huvitasid selles kaupluses vaid raamatud, gaypoeesia!”, õigustas ennast Rahvapoeet.
Nii ütles Andres Põhjala, kui Artur Tsõganov oli võtnud välja ENSV spordikomitee määratud laagrisportlaste päevaraha ja esimesel korral ei suutnud düsgraafiat ületada. See juhtus 80.aastate keskpaiga eel Tähtvere judokaarhalli paremas taganurgas, kus oli varem hommikupoolikutel peamine avatud uks saali. Hiljem tuli sm Tsõganov ja jätkas oma gastrolli kaebusega, et näe, Mart Laar peab teda Kalde partneriks, selleks samaks paksuks Tsõganoviks. Mart Laar oli selle jutu ajal ikka veel EW peaminister, kust ta pudenes Estonia katastroofi järel. (Kui see nii oli, et venelased hoiatasid mitte jätkama illegaalseid relvavedusid ja neid toimetati edasi, siis ilmselt ei lasu vastutus parvlaeva põhjarammimisel mitte ainult Venemaa Balti mere sõjalaevastikul. ) Inimestest ülekohtuga ülelaskmisel on nii lihtsalt ettenähtavad tagajärjed! Üldiselt keelteoskus on oluline suurema lugemuse saavutamiseks, ent mitmete algsõnavarade valdamine ei mängi mingit rolli, kui inimene pole düsleksikuna võimeline a. lugema ja b. aru saama viletsa intellekti ja ettevalmistuse pärast. Tsõganov pole mingil kombelgi isegi eesti kirjandusklassikaga kursis – mis selle mõte on, miks peaks kakadeemikutele osaks saav kannikasoojus nii palju Eesti haridusele maksma! Andeks ei saa!
Filmis The Darkest Hour (2017) palub peaminister Winston USA presidendil saata laenu eest tellitud lennukid abiks õhusõjas Saksamaa vastu. Franklin vastab, et neutraalsusklausli tõttu, mis oli tema presidendikampaania sambaks, ei saa ta neid talle ametliku kaubandusaktina edasi anda. Ent kui hobused veavad valmis toodangu üle USA-Kanada piiri, siis saavad nad oma kauba kätte. Kanada oli ikka veel 1/4 maailma hõlmava Briti impeeriumi kuulekas provints kõrvuti Indiaga.
Analoogse mõttega lause tootis mulle üllatuseks üks eestikeelne kaas-Konstanzis viibija: mis oleks kui pikemata sõidaksin jalgrattaga üle Alpide ja lõpetan mahakäivate tuuridega Seikluse lõplikult! Mis tuletas mulle meelde kedagi Jean´i, kes läinud eesti kaaskondlaste teada lihtsalt igapäevasele sörkjooksule, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ja jätkas elu seal, kus ta pidigi algselt elama. Suurelt, mitte nn koduselt väikeste väljavaadetega!
Hermann Hesse Stepihundi lugejad teavad, et eksistentsiaalse suspensiooniga saab alati lõputult venitada, isegi kui see pole tegelikult eksistentsiaalne.
Miks on nii raske 1980.aasta kohta kirjutada ka ajaloo-õpikutesse, et KGB ründas vahistatud noorte isikupuutumatust? KGB karistus-pederastia ärgitas-paisutas noorte vastupanu ja meeleheitel okupatsiooniga poliitiliselt organiseerunud vanemad sugulased tegid meeleheitliku katse tõmmata Läänest abi saamiseks rahvuslik märklaud ENSV ametivõimude repressioonide ümber. Järelpõlved ei hakka mõistma seda situatsiooni, kõlvatut omavoli, et nõukogude ehk ka vene õigus on relatiivne mõiste ning ei tunnusta võimude lahusust uusaegse Euroopa filosoofia vaimus. (Mistõttu komsomol ja punapartei ei toodagi kõlblikke kandidaate filosoofiaks vähemalt Ida-Euroopas mitte! Teiesuguste seast ei tõuse ühtegi Kohtumõistjat!)
Igatahes 1980.aasta oktoobris oli ühel poisipeaga ja mitte-naiseliku dress-code´ga feministil ettevaamatust tulla Ülle juurde abi paluma: kas ei teadnud ta, et KGB peksis ta ühest silmast pimedaks, mistõttu tema teenistuskaart kuskilt kartoteegist arhiivi visati? (Inimesed räägivad ja Kütt kuulab!)
Juttu tuli ka 40 kirja projektist. Ent enne peamisest murest. Ta loetles üles kuni nomenklatuuri tipuni ettevaatamatuid lapsi, kellele KGB oli profülaktiliselt mitmekesi vägivaldselt perse teinud. Jäi mulje ka, et tüdrukuid üldsegi ei loetud seejuures!!! Saate aru?! Loomulikult karistati mõnuga, sest näiteks saksa asotsiaal Kalde-Kreebs oligi homoseksuaal! Tuli vastu hakata! Pravda kaudu tähelepanu äratada, et lapsi edasi ei sandistataks. Ülle aidata ei saanud põhimõtteliselt. Vanemohvitser Kütt võinuks, aga enne selle asja juurde minemist võiks mitmed puhtaverelised peeglisse vaadata oma sitase tšuhoonetsi lõuaga!
Niisiis enne nõukogude laste juurde taaslaskmist pidi olema tagatud, et ei tuleks välja, kus ma selle poole+ aasta jooksul olin, muuhulgas Saksamaal varjus, ning esimese asjana pidid keelejäägid olema maha pestud. Mulle väideti kord, et selle asemel olevat “griminaalkeenjus” kudunud Võnnu-legendid. Inglise keele kasutamise eest istusin Räni küla nurgataguses üksindusarestis. Ent sai ka nalja, sest juba pärast esimest alttõmbamist, kui KGB-Kalde ukse tagant sisse astus, siis hakkasin kontrollima ukse alt paistvat varju – seda esitšekist ei õppinudki märkama – ja lükkasin mõne takistuse nagu tool kapi ukse vastu, mis teisele mööbliesemele toetudes ei lasknud enam uksel avaneda. 5-aastane Kütt sai aru, et +53-aastane Kalde on piiratud vaimse võimekusega inimene! Ülle oli kavalam, tema manipuleeris minu edevusega ja see mõnu pani kulla minus voolama!
Pildike Räni külast!
Iwan läks alati sellistest blokeerimistest paanikasse, sest hapnikku seal ikkagi nappis ja sundasend tüütas. Kiusamine algas Vanja sisenemisega tuppa: Ivan istus jälle minu vastas mõnele toolile või diivanile ning küsis mõnda inglise sõna. Norimine võis kesta kuni pool tundi, ent ega ta siis minuga mängida niikuinii ei kavatsenudki! Sest tema oli kõike muud kui Kütt või Eikelmann. Keegi nimetas teda seal isegi Naaritsa poisiks! Kord kui esimese anglitsismi provotseerimise peale kohe ukse taha vaatasin ja sealt koridorist KGB majori leidsin, siis oli ta kindel et Ivan ta välja andis!!! Ma ei tea, milline karistus talle tookord määrati. Ent teinekord jälle kuulis Ülle kapist nagistamist ning lisaks Tšekistile seisis umbsemas otsas ka Iwan! Ülle ilme väljendas tookord tõelist õudust!
“Mis lõhn see siin on?”, küsis Keegi, kui pärast Esteetiku skandaalselt veristamist, Kinderstube-projektile pilgu heitis ja ruumist sekreetide lehka haistis. Ma salgasin, seda enam KGB-Kalde seda oli minult palunud, et ma ei ütleks Keegile rüvetustoimingust. Siis mind üllatati – nn laepealt, kus vaid katusealune tolm ja mõned mööblitükid restauraatoreid ootasid, astus redeliga alla nõukogude armee teenistusealine tugeva kehaehitusega mees. Heledad juuksed kuklas veel sassis, ent mitte pesemata. “Miks sa ei rääkinud, mis juhtus? Miks sa talle tõtt ei öelnud?”, küsis ta minult pahaselt. “Ma kartsin!”, vastasin ma kõhklusteta. Nii et asi pole, sm Esteet, ühe lapse alaarenenud mälus, vaid milleski enamas! Ta oli kogu selle aja seal üleval, lakapealsel, ja kuulis TRÜ punasele õppejõule nii persetegemisest kui ka tolle hilisemast siirast palvest ennast kampa võtta. Ilmselt veel enne, kui taas USA pardiprojekt avati ja siis suleti, sest ma ei soovinud oma kohalolekuga Kalde viibimist seal õigustada.
Rahvaluuletaja avas kirjutuslauale asetatud hoolikalt ehk ka vanamoeliselt pakitud käsikirja. Vanemuise kontserdimaja poolt kuuldus orkestri puhkpillide wagnerlikku tormi-imitatsiooni, kui ta luges paki keskelt peatükki “Metsavenna istmiku parkimine”, sest raamat pidi kõnetama igal hetkel olemaks trükimustavääriline, mitte ainult kopeeritud müügimehe viimistletud ilukõne sissejuhatuses+I peatükk ja akadeemikutelt laenatud žargooni kokkuvõttes: “Ma lebasin jälle Tähtveres Küti-maja pööningupealsel ja suutsin vaid mõtetele õhtusöögist keskenduda, kui pärast tudengite lahkumist neist talupoeglikumana kõlav TRÜ ajalootudeng seletas KGB osakonnajuhatajale, et Mart pole usaldusväärne, ärgu kogenud inimene seadku enda karjäärijääki löögi alla!Ohvitser asus otsemaid selgitama, milles need nõukogudevastased väljaastumised tudengite keskel seisnesid. Mart valgustab kaastudengeid SS-väeüksuste ajaloo falsifikatsioonidest – muuhulgas et Waffen SS pole kunagi sõjakuritegelikuks organisatsiooniks tunnistatud! Olin mõne kuu jooksul siiski juba piisavalt igasuguseid keelepeksmisi kuulnud, et mitte liigselt vestluse sisule keskenduda. Kõht lõi pilli ja mul oli tõsine hirm, et see muusika kostub tänavalegi! Kalde kutsus järgnevaks episoodiks välja Mardi, kes õigustas ennast kaastudengite motivatsiooni ja teadmiste kontrolliga. Mille peale KGB raudvara küsis, et kas ta teab et selline tegevus on karistatav. Ja pakkus välja lahendust, üldist praktikat, kuidas provokatiivagentuuri on õigus pidada: kuulasin pikalt paksu poisi ininat, kui ohvitser tegi ta agentuuri made-man´ik. Üheks tuhandetest. Kahetsesin seekord, et olin põhjalikult ja mitmekülgselt kere täis parkinud. Soovisin, et ka sellel ohvitserieramul oleks varusüsteem nagu Kalde eelmisel korteril, mis oli sisse seatud vanale EW armee sõjaväeluure konspiratiivkorterisse, kus veel torustik heli korruseid allapoole kindlalt kandis ja kedagi katusealuses tolmus passima ei sundinud!”
“Jälle homo-proosa!”, mõtles rahvaluuletaja ja viskas vihikujagu lehti tagasi kirjutuslauale.
Ma kirjutan seda nende jaoks, kes Tartu Tamme gümnaasiumisse (5.kk) igapäevaselt ilmudes oma ego maha surusid ja erinevate inimeste ka reljeefsete stiilidega end kohandasid, kokkuvõttes finišijoonele jõudsid ehk nõukogude hariduse viletsuskohad ära talusid. Mõned seda ei suutnud teha, muuhulgas objektiivsetel põhjustel, et 1918-40.aastal Koidutähena säranud eesti riik sigitas idaslaavi hinge kättemaksust pakatava vihkamismootori. Seega ma ei eita, et see inimeste hariduskäike segada võis. Henn Saari hariduskäik oli ENSV-s kurikuulus – ta läbis ja lõpetas nii kesk- kui kõrgemat haridust kaks korda. Lennart Meri, rääkimata “ameeriklasest Ilvesest”, perekonnal on mõni selline stigma ette näidata? Ma ei hakkas siin eesti kinoklassikat kordama!
Paadid Moskva jõe ääres
Tsõganov mängis alati nõukogude poolel, teda natsionalistide ajalootaak segada ei võinud kuidagi: ta oli pioneer, komnoor ja kraapis partei ukse taga.
Enamgi, lingvistiline argument, et hea keeleoskus on akadeemilise positsiooni esimene maksiim, ei kehtinud ka Hennu 10-keelse Linda Eikelmanni puhul. Mõne erandiga, mind ei veena keegi, et käesolevas Tartu Ülikoolis 90% humanitaarpositsioonidel neist võõrkeeli oleks paremini jaganud. SEEGA KEELEOSKUS EI OLE ARGUMENT. See on tarvidusel ettekääne! Veel enam siis, kui Roomet Jakapi, kes hoidis keskkooli lõpueksamitest kõrvale, Henn Saari peksja, tehakse filosoofia professoriks. Henn Saari ei saanud professuuri! Ja kuigi võrdlus on ilmne õpetlase ja Tola vahel, siis kolaka norimine käib endist moodi edasi! See ei juhtu nii nagu te ette kujutate, seda esiteks!
See jutt on “Ardur-Pruno” Tsõganovist. Kõigepealt oli ilmne, kui ta rääkis õhtukeskkoolis käimisest, siis ei teinud ta vahet õhtukooli viie liikmega klassi kiitusega lõpetamisel, isegi kutsekooli kiitusega läbitegemisel, ja gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamisel. Andmebaasi selle teema kohta pole ja tsõgan kasutab olukorda, otse loomulikult, ära. Teiselt poolt ükskõik millist ettekannet ma kuulsin temalt, olid need nõrgad ja kohati infantiilsed. Rousseau rongisõit sai kuulsaks, sest tunnistajaid oli nii palju. Ent 100 sellist asja, et ta ei teadnud mitu nooti on oktaavis või üldse muusikalist terminoloogiat, milles muidugi itaallastel on eelis, näitas minu jaoks, et keskkooli muusikaõpikut tema kindlasti mingis osaski lugenud polnud. Ämber alati kolises. Kuivõrd ta muutis nime, siis esialgu tema homofoobsed repliigid või naljad ei tundunud vaimuhaiguseni grotesksed. Ta oli ainus, kes algsest-kõige esimesest filosoofiaõppurite seltskonnast neid tegi, provokaatori anaalsotsioloogilise õigusega. See viimane pole sõnakõlks, vaid kuulub sellesse samasse “tääduslikku” kriminaalsotsioloogiasse, mille alusel statistiliselt GULAG-i täideti.
Siis näitas ta mulle “oma artiklit”. ENSV probleem oli suletus ja ingliskeelset kirjandust siia osta ei suudetud. Kõva sõna oli, kui Lääne kirjanduslainetused kohe tõlgetena siianurka jõudsid. Ka see oli ressurss, mida sai lollitamiseks ära kasutada. Ma ei oleks eales selle peale tulnud, et üsna kuulsat 1964.aasta US bestsellerit Milton Rokeach´i The Three Christs of Ypsilanti sõnasõnalt maha kirjutada. Ent ülal viidatud kohta ma Tsõganovi artiklivisandist lugesin. Kas ta kellelegi seda saata üritas tegelikult – KGB koolituse sotsiopaat võib esialgu vaid näivusega piirduda!
See on kõige esmasema jututegemise koht, ei midagi enamat. Kui kogu suur tarkus paistab nii läbi, lihtsalt, siis on see ilmselt kahtlane.
Toroid on sõõriku-taoline geomeetriline figuur, kus algus ja lõpp kohtuvad ja aeg lõpeb, inimkond on valmis, elab sõõriku välisküljel võrdse ja valgustatuna. Ma pean end koguma, et sellel teemal edasi targutada. Senised loogikavälised taandamis või rekonstruktsioonikatsed diagrammdena on järgmist laadi.
Protestantism arenes teatavasti Alpide konföderatsioonis ehk Šveitsis hiliskeskajal linna-dispuutidest, kuhu alati kõige õpetatumad vennad teedenõudlikuse tõttu kohale ilmuda ei saanud: maa on mägine ja liikumine seal nõuab palju kas hobuselt või nobedatelt jalgadelt. Pühad mehed aga kannatasid tihti skriptooriumite pikapäevarühmade tõttu vanemas eas erinevate terviserikete käes, mis vähese liikumisega kaasnema kippusid! Vend Huldrich Zwingli (1484-1531) võitis mitmetelt linnadispuutidel bürgerite poolehoiu, kuna konservatiivne vastane ei suutnud alati näidata kuigivõrd olemasoleva Kirikuõpetuse põhinemist Vana Testamendi või kreekakeelsete evangeeliumite ühetimõistetevatele kirjakohtadele. Ilmselt sellele loodab ka TÜ rahvussektikoguduste osakonnas juudikirjanduse antoloogia ehk Piibli eksperdiks tõstetud Roland Karo, kui väidab Eesti Ekspressis, et homoseksualism pole Piiblis oluline. Sest nii KirikuDoktor Aquino Thomas kui kirikutraditsioon ütlevad, et suured patud ei lase suurel armastusel ehk headusel võidule pääseda. On üllitatud mitmeid monograafiaid Hispaania kuningriigi Inkvisitsiooni toimetamistest, mille protokollid mõnikord üsnagi lõbusaid vahepalasid säilitavad Vahemereäärsete alamklasside lihtsameelsest vaimuilmast. Tihti seisti püha uurimise all eksituskõnelduste pärast, justkui anaalseksuaalsus oleks väike või üldsegi mitte patt. Ja karistati ka naiste ärapetmise tõttu kolmeaastaste galeeridele saatmisega!
Võib vaielda, et mis kellelegi on oluline Tammsaare lugemisel, ent pole võimalik eirata et Moosese seadusteraamat seisab kõrgemal poeetilistest ja puhtajaloolistest Piibli osadest. Soodoma patt on oluline teema ja kui tapmishimulist sugupõlve uputati Veeuputusega, siis Soodom pandi põlema! Need on erakordsed sekkumised ja loomoraal kordub seadusosades või apostlite kirjade moraliseeringutes.
Väljakutse traditsiooni ümberinterpreteerida pole sugugi uus. Hastingsi suur religioonientsüklopeedia tahab Loti hoovi kogunejatest pelgalt vabavõitlusentusiaste välja lugeda, mida loomulik keele kontekst siiskikuidagi ei võimalda. Kirjutasin sellest blogis aastal 2010.
Eesti alussemantikas on valima (murde vallima) ja meeldimine omavahel seoses. Ehk anglosakside like-modaalsust saab kohendada polügoonil vastama meeldima-modaalsusele. Mis keelepragmaatikas ka on ilmne, kui elementaarastmel tehakse vahet kohustusel-sundimisel (Eesti sundja oli 17.sajandil kohtuniku põhisõna) ja meeldimisel. Ei meeldi-meeldib – sellel pole midagi tegemist seadusest antud kohustusega järgida reegleid. Kui inimene sellega hakkama ei saa, siis ta tööd ei tee ja tasu ei pea ka saama. Raskemal puhul läheb kohtu ette ja peab vanglas teistele eeskujuks olema.
Võimalus laiendada süllogistilisi ehk keelemänge (the language game) on kõiki eetilis-modaalsusi teha-saamise ringi arvata. Väldin siin oktagooni mõistet, sest para-süstemaatilisus teeb pakutu asümmeetriliseks, ehkki see jääb endiselt süllogistiliselt mängukõlblikuks. Inglise-saksa tõlge on ligikaudne. Tundub et saama või saan-teha on unikaalne laiendus, mida sellisel kujul ei esine anglo-saksidel, sest hõlmab ka kriminaalseid, antisotsiaalseid ja asotsiaalseid tegevus või toimimisskeeme. Kõik mida siin väljapakutakse on laiendusena originaalne, vastasel korral ei vaevuks.
2020.aasta lisas Kennedy-saaga dokumentalistikasse kaheosalise NHK World Japan tellitud rekonstruktsiooni Lee Harvey Oswaldist kui CIA-loodud katte-identiteedist, kes justkui 17-aastasena armeega liitumise järel Jaapanis Atsugi sõjaväebaasis radarioperaatorina lasi end CI (counter intelligence) poolt värvata baasilitside seas KGB juhtmete leidmiseks. Seejärel sõitis ta ennetähtaegselt armeevabastuse saanuna Moskvasse, kus USA saatkonnas viskas passi lauale. Tema esinemine äratas saatkonnatöötajates kohe kahlust ja CIA kaudu üritati teda välja selgitada kui false-defector´it. Nende CI-jagude ülesanne oli osakondade süsteemis panna mutionusid (mule) kaevama CI kuuluvates-koostatud toimikutes, kuna järelpärija sattus kohe uurimise alla. Pärast kahe ja pooleaastast Minski raadiotehases töötamist sõitis ta vene naine+laps käevangus tagasi USA-sse. Ameerika elu muserdas Leed ja tegi teda erakordselt närviliseks. Pool aastat enne Kennedy visiiti Dallasesse tulistas 200 meetri tabavuse poolest sharpshooteri märgi saanud mariin ebaõnnestunult Texase parempoliitik kindral Walkerit. Dokumentalistid pakuvad, et CIA sai asjast kohe teada ning vene emigrant ja ilmse homoseskuaali de Mohrenschildti kaudu sunniti ta (samuti?) teise osakonna kasuks töötama. Vene emigrant oli omakorda vastamiskohuslane CIA ohvitser Walter Moore ees.
Kui CIA oli atentaadi ettevalmistamisega seotud, spekuleerivad dokumentalistid, siis pidid seda haldama Case Officer´id, keda üleilma oli toona 200 meest. Need koondasid igast asjast juhtmeid enda kätesse ja olid aruandekohuslased vaid CEO taseme ehk agentuuri direktori või konkreetse väeliigi ülemjuhatuse-staabi juhtme ees. Mitmete kandidaatide seast valiti välja Jacob Donald ‘Jake’ Esterline (1920-1999), kes nüüdseks on ilmselt Manala mees, kui mitte ükskõiksuseni dementne. Tema oli CIA poolelt Sigade lahe operatsiooni direktor. Kuuba emigrantide organisatsioon PRE sai lühikese aja jooksul CIA kaudu 51 000 dollarit, mis on nüüd ekvivalentne 430 000 dollariga. Vaadake tähelepanelikult fotomaterjale portreedega! Oswaldi süü osas midagi juurde ei lisata, kui ainult ei rõhutata, et 35 minutit enne Kennedy korteeži pööret kohanud must mees teda 6.korrusel passimas närviliselt ja 90 sekundit pärast 12:30, kui kõlasid esimesed lasud, oli ta II korruse puhketoas kokat joomas. Teiselt poolt tuuakse ära naistunnistaja, kes näinud 5 minutit enne poolt ühte teda esimese korrusel ukse ees passimas ja ootamas vaatepildi saabumist. 200 tunnistaja ütluste äratoomine, et 55 kuulsid laske tagantpoolt ja ca 30 eestpoolt kostumas, pole originaalne vaid varasema USA-s toodetud dokumentaalseriaali kordus.
Iirimaa ei kuulu siiani ühtegi sõjalisse blokki, seetõttu ei Külma sõja totalitaarrepressiivsete süsteemide kollaps ega sekkumine Jugoslaavia tapatalgudesse pole kuulunud põhja-keltide teenete hulka. Vastupidi. Mõlema maailmasõja ajal või eel flirtis mõni mõjukas iiri partei teljeriikidega ehk ka natsidega sedavõrd, kui see neile tasuks miljonite rõhumise palgel kontinentidel insulaarset terviklikkust pakkus! 2006.aastal saabus Eestisse ringi vaatama keegi iirlane Paul, kelle erialaks oli vene anarhism ja par excellence Bakunin. Ei, ta ei osanud vene keelt. Ta ei rääkinud ka prantsuse keelt, küll aga luges Bakunini tõlkeid suur-keltide kultuurilainel. Keele-pööre 20.sajandi illuminatsioonifilosoofias anglosakside pruukidest üle sirutuma ei suunanud ei Pauli ega Daniel Cohnitzit. Ma olen sündinud USA-s ja minu sertifikaadist raamaturiiuli kohal olid teadlikud mõned paneelmajatuttavad. Hüüatused listis ksenofoobiast olid ülbed! Mina olen end selle pahupidikeele grammatika, ajaloo ja dialektide finessidega kurssi viinud ja teinud mitmeid nn küpsuseksameid. Ometi on see hirmus rassistlik nõuda, et tsõgan põhikooli nõuetekohaselt lõpetaks! Ja loomulikult on ülekohtune, et iirlane, sakslane või britt kandideeriks akadeemilistele töökohatadele võrdselt baltivenelastega. Umbkeelsed imbetsillid, kes igal pool privileege ja erikohtlemist nõuavad, vastutavad esmajoones neomarksistide mootori toitmise eest, kui need neokolonialismi uuest tõusust vatramisega noori tänavatel jõukudena lõhkuma värbavad!
koobas.hobune.stream
Posted by studiacartesianaestonica 
