Studia Cartesiana Estonica

1980.aastal käis Ülle kaemas ka Jaan Tõnissoni krundi paneelmaja esimese trepikoja pornokorteri staare. Tema tagamõtetes on tagantjärgigi keerukas selgusele jõuda, nii et kui ta märkuse tegi et lopsakas blondiin, kes meelsasti kahe tsõganiriistaga esines, alaealine juhtus olema, lisaks ka narkoprobleemiga, siis asjaosaline ise pidas seda enda isiklikku ellu sekkumiseks ilma igasuguse taluvuseta! KGB seersant Kalde maitse oli tulevikku suunatud ja nii ei valmistatud trans-kogukonnale pettumust, kui kaks riista esinesid kahe küpse daamiga, ehkki esmapilk on ära pettev. Vanemohvitser oli väga häiritud, kuivõrd ma laitmatu outfit’i tagat riistaga perverti ei osanud ära tunda – tema bioenergeetika oli minu hinnangul naise oma, nagu välimuski, ent ilmselt on selline sentiment petlik, sest munad ja riist olid tal endiselt sünnijärgses paigas!

Porno-Kalev sai regulaarselt võimaluse õigeid Kütte asendada ja kasutas seda täiel rinnal ära. Moskvast oli kodumaile väisama sattunud atleedi-ilmeline noor mees, kes käis oksad laiali mööda Tammelinna ja astus uljalt igast letiäärsest läbi. Uskudes endal olevat talenti ja SISU nagu AIDS’i-Mark, kes oli veel 1979.aastal tuttav nägu Taara puiestee raudteepoolses otsas, tuli ta USA-kontaktse juurde P R O O V I L E. Et kas showbusinessi või mõnda spordiliigasse!!! Kalev küsis tõelise ohmonitz-superpotimehe mänglevusega, kas ta teab kui palju sissetulekust peab ta nõukogude kodumaale lepingu korral jätma! Noormees sellest ei hoolinud – Oh, kui saaks kasvõi kordagi NHL jääl uisud jalga tõmmata!

Ta peatus lapsepõlvekoduses (?) Maarjamõisa haiglakompleksi-vastas asetseval tänava ääres, minu mäletamist mööda Ludwig Puusepa 17 (?) puumajas, kus ta siiski oli uus, sest ei teadnud et maja tänavapoolset ust hoiti aastaringselt tolmu jmt tõttu suletuna ja liigelda sai tagauste kaudu. Porno-Kalev oli pärast intiimtutvust elevil. Tahtis saada tema CV-st ja tervisest andmeid. Veretesti peale hakkas nurisema. KGB õpipoisid leidsid Tartu peatuspaigast põranda alt tema doosiapteegi üles. Kuivõrd ampullid olid nummerdatud, siis siseregistri kaudu kinnitati nende väljakirjutatust Moskva Dünamo hokiklubile! Ta ilmselt polnud kursis Cassius Clay elulooga, et kõige olulisemat tuleb alati endaga kaasas kanda! Mina olen siga? Kuna mina doosiga sporti tegin? Ravimid on varu, mitte stardimaterjal!

Porno-Kalev mängis järgmisena tagasilükkamise partiid. Tale oli juba ette öeldud, et sellise doosiga peaks olema ammu maailmameister. Porno-Kalev lisas, et ta saab poole aasta jooksul vähemalt munandivähi, kui nii jätkab! Seetõttu on vähetõenäoline tema läbiminek. Proovipoiss läks endast välja ja küsis, et kas ta teda ei mäleta!? Ta on juba varem käinud tema juures ja alati on tal sama mäng, seega on ta petis ja peaks sellel korral siiski tagajärgedele mõtlema. Ta ei suutnudki uskuda, et ta mängupartner oli Porno-Kalev mitte Kütt. Kalev jäi enda menu aga taga tõinama. “Ta solvas mind!” ulgus ta “Et ma olen vana!”

Mitte vana vaid arg persevahe eelkõige, kes lapsi pornoväärakatega terroriseerib!

Vanja, kas sina mäletad seda sünnimärki? Kas sa tead, milline pea oli tal 1980.aastast edasi? Miks ta noa alla pidi minema – sarnasus GRU-Ülle kui originaaliga oli eluohtlik! Minule jäi mulje, et ta tehti endiseks, mitte et ta oli algselt olnud niisugune nagu Ülle! Loomulikult olen ma kaalunud, et juba ammu suvaline, ehkki Ülle veresugulane, asotsiaal on dokumendivõltsingu teel asunud võõral kinnisvaral Emmet mängima. Ent kuidas ma seda tõestada saan? Üks asi on mäletada, et üks “Ülle-Elsa” oli sünnimärgiga, teine asi on kahtlust avaldada, et originaalile sarnased on korduvalt teise ilma saadetud! Muideks minu eest ei varjanud operatsiooni-Ülle, et ta “täiskasvanute tööstuses” teenima hakkab! Tõsi, ka sünnimärke on võimalik fake’ida, see on nüüd lihtsamgi!

Ma nägin teda isegi enne 1980.aasta pornotalguid, enne kui Tartu kesklinna Küttide korter jälle võis peremeest võõrustada. Kohale tuli päris-GRU-Ülle ja rangelt, jõu ja hoopidega ähvardamise teel, hakkas kanakuuti karjatama. Tema toon oli selline, et üks kohale tulnud mature pornstar vaatas prilliklaaside tagant uskmatul ilmel ja nimetas Türgi armee hirmu hullumeelseks mutiks. Vale-Üllet ma ei suutnud pärast lõikust isegi mitte ära tunda. Ma kahtlen siiani, kas ta on see sama Emi või Marianne jmt, kuivõrd nagu Tsõganov-Munoz kasutab erinevaid vahendeid ennast huvitavaks teha. Noormeestega seksida ta väga eelistas, ent koos elada ei söendanud, sest arvas neid tegelikult geid olevat, kes ainult nendesuguste küpsete tsõganinaiste raha tahtvat!

Porno-Kalevi kinnisvaraloa aeg sai läbi ja järgmine korterikasutaja tuli ilmselt kinnipidamisasetusest. Kui siis üks mees-staar daamiga saabus ja esialgse uksest väljaajamise järel viisaka selgitusega, mis sisaldas Kalevi mitteomanikuks ja mitte-Kütiks nimetamist, ikka visalt tagasi tuli, siis väikese jässaka keha ja sõjaväelise rindkerega võttis prooviesinemise nahaali kinnihoidmisse ja tegi teda persse! Enam malestar sinna minu kohaloleku ajal nägu ei näidanud! Mina poleks teda enne 1988.aastat samuti suutnud ära ajada kasvu ja vanuse eelise puudumise pärast, nii et sellepoolest respect!

“Ma tean, kes selle kirjutas!” kostus KGB seersandi enesekindel eksklamatsioon. Ei läinud pikalt, kui vastremonditud kabinetiasemesse toimetati rabelev ja jalataldadeni hirmunud Onu Ülo. “Sellist juttu oled ajanud selles linnas Sina!” teatas talle seersant algatuseks ja luges ette sissejuhatuse nn juutide maailmapettusesse. Onu Ülo võttis ärakirja tekstist ette ja küürselgsena nagu peksasaanud koer veeris lauseid esimeselt leheküljelt. Mida edasi, seda enam lahedamaks tema oleks läks, kuni kuuldusid allaneelatud naerunuuksatused. “Mina ei ole seda kirjutanud!” kinnitas ta vaevu tõsist ilmet säilitades. “Mina ei lange selleni, et kujutleksin ennast Näkina Emajões!” purskus ta naerma. Tõsist tšekisti see aga ei veennud. Teade Onu Ülo selgroo kohal hõljuva ohuvarjust levis siiski tunni jooksul Vana Puujalani, kes ennast tõelise eesti südikusega kohale vinnas.

Kui GRU-Melso teksti luges, siis tema tagasi ei hoidnud. “Mina küll usun seda! …. Te muretsete nüüd, et löite vale mehe maha….!” ja saksavereline tšekist tormas õhetavana kabinetist välja. Kas mainis GRU-Melso muistset ettekuulutust, mis hõljus gootide eksistentsi kohal sellest ajast, kui hellespontoslased nende esimese imperaator Hermanarichi üle kohut mõistsid, mis igaveseks ajaks muutis ühtlasi Euroopa geograafiat?

“Kas võis Ülo selle teksti kirjutada? – selles on küsimus!” edenes nende kauplemine mõne aja pärast selge küsimuseni, mida Puujalgne Piraat nõustus konstruktiivselt edasi arutama. “Te siis ei tea?!” kohmetus Melso viimaks, “Ülo on kooliskäimise algusest peale maadelnud õpiraskustega ja iseseisva tekstikirjutamise kompetentsini pole tal siiani arenenud! Ta on alati oma kirjatöid teinud suure vaevaga ja vaid filoloogide abil on suutnud kirjutisi piisava või avaldamiskõlblikkuseni arendada!”

Ka Kalde näis sellest olevat üllatunud: “Aga ta õppis ju ülikoolis eesti keelt!”

“See on tal petuga pooleks, talle tehti kooliskäimise koht minu tutvuste abiga, ta omandas eesti keelt justkui oleks ta vene koolis käinud! Ta sai stuudiumist läbi vaid selle allahindlusega!” vastas Melso asjalikult.

“Aga ta on ju eesti keskkooli lõpetanud!” turtsatas ka Kalde.

KGB-seersant ei saanud ettekannet koostada ainuüksi perekonnaliikme ütluste põhjal. Seetõttu TRÜ dotsent kutsuti ütlusi Onu Ülo õppeedukusest verifitseerima. Tõepoolest, ka tema seletas, et Ülo aspirantuurgi seisis aastaid, sest ei suutnud seal edasilükatud eesti morfoloogia kursust nõuetelevastavalt järgi vastata. “Kiitusega lõpetamisest oli tal asi kaugel!” võttis päeva lõpuks asja kokku juurdekutsutud ekspert ja raadiomees Henn.

Vanemohvitserile meeldis veel USA-s meenutada lihtsamat sorti asju, millega nõukogude proletariaat tööliskäimla tagant kuulamiselt rahvusvahelisele luuretegevusele üleminnes rutiinselt tegid. Mitte pelgalt WC ukse taga tõmblukkude sulgemine vaid hoolikale keelekursusele vaatamata lihtsamat sorti olmeharjumuste läbipaistvus. Nõukogude kasarmute ja sõjaväeline korraldus taandus kommetes ja tavades mitte pelgalt “veel ettepoole” ajaloolisest ajastust vaid puhastustuhin kõrvaldas sealt arhailise kohustuslikugi, mille alusel ametisolidaarsust vaenutegevusele vaatamat kõikjal jätkuvalt tunda võidi.

Ma ei või salata, et Brasiilia tudengi “Viktor Muller Ferreira” osutumine GRU hoolealuseks Sergei Tšerkassoviks poleks mind üllatanud. Ma vahetasin samasuguse ilmega noore mehega paar lauset Konstanzis 2006.aastal, kui teda oli eelnevalt tutvustatud brasiillasena, ka välis-venelasena. Eemalt kuulsin, et ta vene keel oli täislik, kuna inglise keel oli konarlik ja ta vabandas välja, et “portugali keelt ei oska vaid suhtleb hispaania keeles”! Brasiilia oli Portugali asumaa ja on võimatu olla riigi kodanikuks või koolikasvandikuks portugali keelt oskamata. Ta jättis tavalise tähelepanuotsija mulje, kelle legend oli liiga pealiskaudne, ja kes kodust kaugel ei soovinud olla “mõne Valgevene sitase kolhoosi” välja murdnud poeg. Ta olnud ka väga noor veel, kõigest 17-aastane, kui ilmselt paistis vanem, eespoolne isegi “tegelikust” 1985.aastast!

Et GRU nõnda lohakalt asju ette valmistab ja isegi ei lase paar kuud koha peal unepausideta vahestki 24h harjutada keele algastet, üllatab, ehk mõned asjad ongi ilmselt läbinähtavad ka Eesti tudengiorganisatsioonides, kus seersant (vahepeal ka jefreitor) Kalde poeg Ringo väga kardab Vanemohvitser Küti pojalt peksa saada!

Mis ajast kõrvalruumist saadetakse tekste edasi, kui paksude klaasidega juhmard oma abi piiramatult usaldab, ent see assistent pole kavalam, kui kõige tavalisem kontradiktsiooni- ehk muidukvant-füüsik, kes gay-klubis veel innukamalt sotsialismijaburdustele halleluujat kooris laulab!

Ma olen juba jutustanud enne kooliminemist aset leidnud Venemaa-tuurist, mis jõudis Kaukaasia Dagestani kähmluskolhoosideni, ent algselt sain tunnistuse, et GRU-Ülle tundis seltskondlikult nii näitleja Andrei Mironovit kui ka teda mõnel vähemärgataval hetkelt liibuvalt saatev Vova Putinit. Muidugi on arulage väita, et juba Moskva olümpiamängudeks oli informatsioon, et 2014.aastal algab Venemaa sõda Ukraina vastu, mis areneb 2022.aastal tankikolonnidena invasiooniks muuhulgas Kiievi suunas. Ent Vova lubas, et võtab võimalusel ette midagi selle sõja vastu. Ta kordas Andrjuša juuresolekul lubadust mitte käituda lausvägivaldselt nagu senini eriteenistustes oli ette tulnud. Miks siis see ei õnnestunud, sest ka lüüasaamine on ju ette näha olnud!? Ka protsessis peitub võit, sest nagu selgus lõpetas näiteks Saksamaa territoriaalsetel kaotustele vaatamata, rääkimata inimestest ja sandistumisindeksist, majanduslikult suurema väärtusega kõigi reparatsioonide ja pommiaukude kiuste.

“Я там и видел тебя с Жераром … будешь болеть один, меня уже не……” tõstis Andrei sõrme hoiatavalt Vova poole, kes vaatas teda esialgu kavalalt vastuseks. “Я еще не встретил его!” seletas ta siiski tagasihoidlikult vastuseks. Kas on võimalik, et ta teatas ette enda saabumisest Konstanzi ülikooli trepile pärast vestlust preili Vasega, kus ma “Viviani” suhtes kiirest tegutsemisest olin soovinud kokku leppida? Ei ole võimalik! Andrei Mironov oli ju surnud! Või kas ikka on!?

Isegi anonüümsed kommentaarid oli ettepoole kantud!!! Ärge nüüd infarkti saage! Piiteri parkides oli mõlema meelest muru rohelisem, külvamise kujund ilmselt paistis näkkimisele orienteeritutele liiga core-rahvalik!

“Sinu olek on mulle kuidagi tuttav!” ütles ta eesti keelde tõlgituna. Nõukogude ajal oli kõige raskem abiga kohale jõuda, kui erakordsete palvetega Stalini progressi kiuste suletud kirikutes altari ette palvetega tuldi. Abiga kellegini jõudmisel võis usin ametnik abitooja teel peatada kui võõra ja selles olukorras takistaja tapmine ilmselt vägivalla koormat vaid suurendanuks ajastul. Ingel võis lüüa ja kaduda sinna kust tuli, ent poodud oleks mõni õnnetu valgekaartlane, kes jalust ei saanud ju! Kuidas siis paremaks sai minna?

Seda Andrjuša vanematele abitooja seletaski – mitte ei kuuleks, kohale jõuda on raskem, sest ühiskond on sedavõrd suletud ja paranoiline. Ja ka Inimpoeg jookseb verd – olgu üle kinnitatud! Kas kapten Mironov taipas, mida ma talle ütlesin?

“.. kavalat seireprogrammi passida peale NATO-spioonide assassinatsioonikatset nõukogude tšekistidele.”! luges seersant luure-ettekannet valjult. Ja nõksatusega peatus, kopsudesse suure mahvi õhku tõmmates.

“Kuidas nad teavad seda, kui CIA siin ikkagi ei spioneeriks!” hüüdis Kalde justkui ilmutusele komistades, et tal alati vastuluureliste lõksude seadmisel õigus oli olnud. Kaugelt pealkuulamismikrofonide ruumist kostus heldelt naeru.

Pauluse kirikuplatsi snaiprilugu poleks kunagi sellise viivitusega lahti rullunud, kui kirikuvalvuriks poleks olnud palgatud või suunatud vanaldane liikumispuudega valvur, või ma eksin, kes ei saanudki lihtsalt torni ronida või katuse alusel rotte taga ajada! Seejuures väideti, et kõrvalasetseva vene koolihoone abipersonal olid korduvalt telegrafeerinud Tartu miilitsat ebatavalisest liikumisest kiriku hoone ümber – kardeti järjekordset skandaali kirikuriistade riisumise pärast, mis siiski vene kultuuris oli halva kultuurikarma varjuga tegevus, mis vaid ilmalikke ärasaatmisi tegi kaasaminejatele mõttekaks, ent see kõneles justkui sugupuutusest ja tsivilisatiivsest puudest. Et tsõganitel raha puudu võis olla, see oli nõukogude ühiskonnas enesestmõistetav olmetõde, küll aga ei soovitud et kahtlus langeks vene õpilastele. Niisiis olevat ikkagi teatatud tumedamat sorti võõraste mehikeste ebatavalisest liiklusest nädal enne veriseid sündmusi, mis viisid snaipri allakäsutamiseni tornist. Kui sellel türklasel oli perekond, kas siis Atatürki rahva väärikusse kuuluks kompensatsiooni omakäeline korjamine – näiteks minna Iskarioti kombel koguduskassat maha kruvima!? Või mis seal oodata, kui Uue Türgi Isa perekondki oli mõne kreeklase teada kaugel täiuslikkusest – ema olnud tegelikult mitte-türgi verd ja saanud sissetulekut kahtlase renomeega asutusest Salonikis! Seersant Kalde oleks ainuüksi sellepoolest teda poolelt lauselt mõistnud ju!

Mind ei veena keegi selles plaanis ümber, et Türgi laskurite ausaatkonna tulek nõukogude-Tartusse polnud enne teada! Türgi oli ka siis NATO riik ja välislähetused leidsid aset sealgi sõjaväeluure osalusel. GRU korduv kõvatamine Türgi lennujaamades mässude ajal, kuna kord oli GRU doosieriüksus tervikuna AN-lennuki pardalt maha astunud ja rügemendi jagu lennujaamas peremehetsevaid türklasi rivist välja löönud, ehk kokkuliidetuna haavatud ja surnud, keda jäi sinna rämedate haavadega vedelema hunnikuna. Lein oli siiski ka nõukogude-poolne, sest vähemalt üks türgi snaiper oli omatranspordiga positsioonile kiirustanud, äraootamata armee autobaaside korraldustoimkondade planeerimist, kui türgi luureside kinnitas uudist järjekordse “nõukogude stjuardesside ja pilootide delegatsiooni” lähetamisest. Vähemalt üks GRU eriüksuse automaator suri lasust koha peal ja teised said pardale tagasi laskehaavadega. Kas omatranspordimees tuligi Tartusse, kui süüdistas Atatürki modernismi kiuste armee-asjaajamist viivitamises ja süsteemi kaasaegsetele nõuetele mittevastamises – ametikõrgendusele järgnes armee ridadest välja astumine ja auvahekorra klaarimisele tulemine?

Miks valiti selline ebatavaline koht ja nurk laskudeks? Ühelt poolt nii Ülle kui ka tema Fake ehk Elli-Emme, kes poolteist aastatki GRU-agendi valena vastu ei pidanud nõukogude armeelinnakus, liikusid igal hommikul vastassuundades lasteealistega. Elli-Emme tuli valve-Vahetusest, oma Establishment’ist, mis olid avatud nõukogude nomenklatuuri tarbeks öistelgi aegadel, hommikutel Riia maantee äärde, et sõita kesklinnast päevaseks ajaks asjaajamistele või korterisse, kuna Ülle päevatöölisena viis esimese asjana nn lapsi kasvatusasutustesse, et siis variinstitutsioonis GRU-d edasi valgustada! Teiselt poolt kandis vähemalt Ülle selle ajal kuulikindlat vesti, sellist moodsat toppi, mida Pianist prügimehe-rolli tehes reklaamis. Seniidist sihtides ei saanud ei mina ega Vanja talle ette jääda ja ka kui, siis vest peatanuks projektiili. Ülevalt sihtides oli võimalik vältida lapsi ja tabada vesti kiuste krae vahele, kätte ja pähe katmata kohti. Tollel hommikul, kui Elli-Emme loobus, sõitsime me kolmekesi – mina, Vanja ja GRU-Ülle – kardetavasti bussiga 17 (või oli siis veel 10?) Kastani peatusse toonase Remonditehase ees, kui käis töölesõitvatest üllatussahin läbi. Vaatasin kirikuesisele platsile – Elli oli pisarates, tema Emmel jooksis villase mütsi alt rohkelt verd ja silmapistev oli tsõgani-Arturi, kes neile järgnes, ebaadekvaatne naer. Inimesed kommenteerisid nähtut silmapilkselt järjekordse debiilse episoodina ilmse käitumis- ja vaimupuudega noormehe esinemises. Vanja jooksis Ülle nõusolekul platsil asja uurima. Õhtul kuulsin ma kummalist versiooni, et Elli oli valmis osutama sõrmega kirikutorni, ent seal ei olnud kedagi, selle asemel anti tuld tsõgani-Arturi kõrvalaknast ja tema ei suutnud sinna midagi parata! Kas keegi saatis tulevikust neile sõnumeid? Kes küll oli see Jeesuse mõõtu kangelane?

Mulle siiski üritati näidata der Sieg’i – prantsuse vabariigi ID-kaarti, mis lahkelt välja kirjutati, kui kaitseminister Yvon Bourges (1921-2009) sai kinnitust lähimate kaasvõitlejate ülekaalukatele tõenditele saksa okupatsiooni-aegsest Vastupanust, kus iga loomult prantslane osales, kui ta sellel kenal ajal elama juhtus. Auvalvega liputaja lasti linnapeale tagasi, ametikõrgenduseta. Adam Franco pidavat saama talle sobival ajal oma dokumendi mõnest Prantsuse vabariigi asutusest kätte! Loomulikult ei saa olla iga Kalev Vana-Kalev. 80.aastatel näitas iga kõvade meeste organ ENSV-s, kuidas trahvida sisekoodeksi-vastaseid eksimusi. Tartu rajoonipolikliiniku medpersonal sai vaatemänguna osa KGB-asjaajamisest, kuna Vanemuise tänaval võis varemgi näha, kuidas kaks teist kolmandat Kalevit prügikastil kottisid!

Vanja Turkin oli pärast Brasiilia jujitsu algoskuste ja vöö omandamist teinud tugevat poksitrenni, ent ebatavalise stiiliga oli ta samamoodi hädas nagu Dünamo sambomatile kogunev doosijärelkasv. Poksikindad maksid rohkem kui gi-varustus 10-aastasele, rääkimata sellest et löömise eest kindlasti vangi sai panna erinevalt nn pehmetest meetoditest ehk judo tehnikatest. Vanja poksis minuga meelsasti siis, kui temal oli kasvueelis, ent mitte enam siis, kui ka mind munanditest tõusev hormoonika järele aitas puberteedina. Ta sattus alati segadusse, milline oli minu tugevam käsi, sest ma löövat eestkäega kas sama tugevalt kui tagumise ehk paremaga või isegi kõvemini. Ta oli vist selle kõrvust mööda lasknud milline käsivars mul 1977.aastal Kaukaasias läbi lasti. Ka ei tundunud tal meeles seisvat, kes kelle juurde elama tulid ja miks ta peab võõras korteris mitte-emakeelselt kõnelema, kui ka teised, välja arvatud mina, poolvenelased juhtusid olema. Digitaalkaamera oli ülemistel korrustel olemas 1980.aastal, iseasi, kas iga Andrjuša naise vormivõtmine oli väärt kaameraproovi, mida muuhulgas Cannesi-Paša’le demonstreerida. Enne 90.aastaid otsustati see lõpuks mulle edasi kinkida, ehkki vahendeid, kuidas digi-kujutisi vaadata polnud – telekas oli mustvalge, napilt 39 cm (või oli rohkem?) ja hea ilmaga oli näha isegi kolm kanalit mustvalgelt analoogis. Korteriuksele tuli aga Vanja kingitust vastu võtma. Esialgu ta mängis vennalikku jagamist, ent siis otsustas selle siiski päriskoju Räni küla nurka viia. (Sinna samma vist, kus valge pall minu jalahoope ootas!?)

Igatahes oli ta valmis kaklema omandiõiguse nimel. Minule aga aina kinnitati ülakorrustelt, et digiplaadil on perekondlik läkitus. Seda ma ei näinudki, sest Vanja asus rusikatega vehkima. Temaga võitlusse laskumine oleks aga inventuuri lõhkumisega finaliseerunud. Võõra kingitusega ta siiski minema ei saanud, sest trepikojas ootas teda pärismisjärjekorras järgmine, kes talle labaselt vastu nina lõi ja aparaadi ikkagi ära võttis. Vanja nina oli verine, ent ta kinnitas, et minu eestkäsi lõi teda tugevamini kui järgmine päriluses. Ülle Karakulko soovitas sellise fiasko peale tal minna Räni külla ööbima. Kui ta naasis, siis oli tema peas küpsenud versioon, kellele asjad ja raha kuuluvad. “Nad teevad seda sinu arvelt!” seletas ta, “See kaamera oli katki ja ei töötanud juba üleandmisel ja nad arvasid, et sinu kätes saab see uuesti imelisel kombel töökorda või hävib meie rivaliteedi pärast!”

Mina seevastu arvan, et kui ma soovinuks terve elu peegelpildis nagu Narkissos eksisteerida, siis kehastunuks vesiroosiks mõnel kunsttiigikesel, seetõttu digikaamerat iseenda jäädvustamiseks ei tulnud mul juba siis pähegi kasutada. Ja kino nägemiseks piisas vaid silmade sulgemisest, ent päikesevalge ilm pakkus mulle palju enamat. Seda siiani!

“Kapten läks hoogu. Ta oli kaotanud igasuguse ettevaatuse, et vahest hoone tühjusele vaatamata ei ole tema vestluspartner sugugi mitte saksa saadik vaid temaga sarnane isik: “Miks peaksin ma neile lojaalne olema sita peale, mida nad minust sõltumata minu iseloomust või teenetest arvavad aina laimates minu päritolu…” Ta oleks kohe pidanud tähele panema, et tema vestlusparnerist käis judin läbi sellise jahmatava tunnistuse peale…. “Sellepärast siis oligi see salatoimik nii õhuke!” luges Ohvitser pettunult notariaalset survivoodil antud testamenti, mida oli ka katoliku preestri kohalolek kinnitanud…”

Uppsala, Haapsalu, Turu (Abo) ja Obskov on kõik olnud maakondlikud kauplemiskeskused muinasajal. Seetõttu Pihkva võib olla hiliskeskajal pagendus-Thulel tõlgitud samuti kui Bósa ja Herrauðs´i saaga Glaesvöllum! Kas sellest tuleb eesti sõna petis kui apetis‘est kulumislühend? Vähemalt on häälikumäng apetisest sellise katse seisnud – selles on lihtsam olla ühel meelel!

1976.aastal viidi mind käekõrval muuhulgas Pariisis Prantsuse vabariigi kaitseministeeriumi hoonesse. Selle hoone trepp oli igatahes tänavalt varbaaia tagant vaadeldav, nii et tänaval seisja nägi valvele trepilt korraldusi andvaid vanemohvitsere või kindraleid. Vanem viis mind füüsilise asitõendina. Tema kontaktiks oli läänemere slaavi päritoluga prantsuse kolonelist lõpuks aastaid seisakus uinumise, kuivõrd tema kohal kollaboratsionismipilved II maailmasõja ajast ei hajunud, kiuste hüppe ülespoole teinud luureohvitser. Kui me väljusime, siis tuli ta ülbelt trepile ja teda passiti tänavalt. Tunti ikkagi ära!

Kas ta helistas Pihkva kontakti kaudu saksa vastuluurajana katseid teinud Kaldele?

Naise varast rikkust või koerasitast sõnikut! ütleb eesti vanasõna ja see on aus pärand! Ilmselt peab ka ülemises ilmas olema korruptsiooni nõnda palju, et disainikonkurents näkkidele maisest rõõmust nii suure rollivaliku annab, mh Eestist 20.sajandil! Mind teie mäng ei veennud juba siis, kui ma Itaaliast eluga tulema sain ja pooleks kuuks saksa tädide hoole alla sattusin. Ma muideks mäletan, et saksakeelses TV-s Itaalia supermõrvast uudis jooksis, ilma et ma saksa keelt terviklikult toona osanuks. “Ei näe täpselt, kas on sama laps!” nii palju sain aru saksa mehe kommentaarist, kui saksa tädi kahtlusenoodi tõstis. Ma viibisin vähemalt poole kuu jagu Lääne-Saksamaal Konstanzis! Kõige kõvemal käel saabus ootamatu haiguspuhk, kui GRU-šikk vana tuli oma silmaga “Väikest naljameest” üle vaatama. Mis teha, ega kõigilt inimestelt ei saa kreeka heerostele omast jumalikku vaprust oodata! Hulljulgus kõnetab samavähe nagu täielik umbkeelsus ja tummus! Peale selle ju pole tervel määral eesti verega, kui üldsegi. Pornostaariteed alustanud matsakas preili nimetas mind Tamme gümnaasiumi ujulas lausa ülemiseks hübriidiks, kui märkasin, et ta varvaste vaheline mingisugune lestanahk kloorivee kiuste värvi andma hakkas! Julgete ikka tunnistada avalikult seda, mida inimgenoomist üles leiate!?

Seega juba 1980.aastaks oli igasugune “Elsa Eikelmanni” topelt-Vale teenevarigi Kütt-Eikelmannidelt läinud, sest Pauluse kiriku juures tabamuse saanud punapää ema, kes elas lühikest aega Jaan Tõnissoni krundi paneelmajas III trepikojas ehk porno- ja Oscari-rahva vahel, oli ise loobunud. Nõukogude-Tartus teadsid komnooredki, kes oli Ülle Karakulko ja Linda Eikelmanni verega vahetusse minemine oli välistatud! Mul oli küll alaline kartus, sest mingisugune seos nende inimeste vahel n.ö vibreeris ebaehtsana, et Ülle oli Linda Eikelmanniga mingisuguses seltsinguseoses seisnud. Ülekorratuna – villase mütsi alt veritsenu oli Ülle mitte Elsa Eikelmanni Fake ning mängima ajendas teda GRU halastamatust varjust saadav eelis, mille sünge väheste reeglitega vastuollu-minejad korjati üles Tartu Hiinalinna poriloikudest, ja nende täitmise anonüümsustki garanteeriti kaklusprovokatsioonidega nädal varem, et keegi lähematest-kaugematest ei pistaks oma ninagi välja, kui keegi valgustamata ja aeglase käiguga armeemiilitsa “Willisega” põristab lompidest ööpimeduses läbi! See on teie probleem, moskoviidid, et GRU nurgakesed nii pimedad on, sest mõistuse valguseta muutuvad kõik metsloomade kombel tavalistele küttidelegi kergelt sihtimismaterjaliks. Aga eks selleks ongi inglise keeles sõna expendable!

Kas Ülle Fake ei teadnud või ei tahtnud teada? Loobuda sai ta küll ja Moskva olümpiamängude ajal teda Viru-Margiti liibuvasse varustusse seetõttu ei pühendatudki! Kas siis ei olnud kuulda punapääle neist põnevatest väljaõppe detailidest, et GRU naisagendid pidid olema suutelised grupivägistamise, kott peas, ära taluma. Seejärel kohustusid nad detailide põhjal ühe kallalekippuja ära tundma, selleks oli tavaliselt üks retsidivist, kes istus raskete kuritegude eest pidevalt tsoonis, ta koha peal vähemalt kahe lasuga tapma. Enamgi, kursusetöö seisnes anaalraipe laiba tükeldamises ja sellisel kombel Правда-paberisse pakkimises, et tavaline nõukogude kodanik ka teisel pilgul poetatud vara homokalameeste peoülejääkideks pidas!

II maailmasõjas pandi Tartu Pauluse kirik 25.augustil 1944.aastal põlema, ja ehkki juba 1946.aastal oli katus uuesti peal, siis alles 1966.aastal jätkati kirikuruumides tegevusega. Tellisseinad olid tahmast tumedad ja kirikutorni asemel oli mingisugune minimaalmansardi-laadne tornimütsike. Taara puiestee lasteaias käimine käis Kastani tänava bussipeatuse kaudu, mis oli liigutatud sellel ajal kirikuesisele platsile, kuivõrd kõrvalasetsev Reaalkoolihoone oli antud venekeelse kooli, mis hiljem üritas Puškini gümnaasiumina ennast linnaruumi põlistada, käsutusse.

GRU agendi Ülle Karakulko-Kalde tulistamine Pauluse kiriku ees oli suuremat sorti kõlakas nõukogude Tartus. Et ta eelkooliealisi lapsi võiski hommikusel-õhtusel linnas liikumisel tarvitada inimkilbina mitte ainult välismaise seikluskarma vastu, ei olnud nn teadjateringile kõige olulisem. Loomulikult kõige vastuolulisem oli Artur Tsõganovi roll selles loos. Siis ilmnes ka, et Vanja Turkin tegi omagi etteaste topeltit. Samal nädalal kui mitte lausa päeval oli ta kiriku juures olnud väljas – vaatamas juhtunut – Ülle valega, kes siiski tavatses käeotsas vedada minust aastaid vanemat juba siis fantaasiatesse uppuvat punapäiset tirtsu. Selle eluloolise seigata poleks mingit tõendidki, et Üllel oli vale (Fake inglise keeles, ehkki Vanemohvitser eelistas öelda enda omade kohta siiski False) ja Kütt-Eikelmannide poliitilist olukorda igakülgselt kuritarvitati. Ülle valet oli samuti tulistatud, tema sai väikesest kaliibrist haava pähe. Kõrvalhoonest ehk Spordimuuseumi ülemiste korruste katusealusest kakuti juba esimeselgi korral välja rabelev tšekistikandidaat Artur Tsõganov, kes riikliku ülesande täitmise nimel tegi ette teatamata põhikoolist pausi! Mõlemal korral tehti supertsõganile Griessi testi, mille alused saksa keemik oli 1859.aastal välja töötanud, ent nitritite ja nitraatide jälgede järgi kätel ja näol on võimalik kinnitada tulirelvade kasutamist, kuivõrd püssirohi neid sisaldab. Nitraadid on siiski ka vees lahustuvad ja neid saab maha pesta – seda teab iga põhikoolilogardki, ent ilmselt mitte Artur Tsõganov. Tema kätelt ja näolt leiti (mõlemal korral?) nitraatide jälgi. Ta väitis, et käis hommikupoolikul lasketiirus kätt proovimas, ent selle valega vahelejäämine maksis talle mitte ainult pesematus-kahtlustuse vaid ka koolist väljaviskamise.

Kas Artur tahtis jälle mind tabada, ent lasi mööda ja tekitas Üllele raskeid kehavigastusi? Suure suuga paljastas ta Onu kavalat seireprogrammi passida peale NATO-spioonide assassinatsioonikatset nõukogude tšekistidele. Kuidas nad teadsid, et nad just vene linlaste poolest palju käidava Puškini gümnaasumi-äärse valivad, see jäigi selgusetuks. Ja kui esimene katse oli aset leidnud, mis pani villase mütsi alt rohkelt veritseva Fake-Ülle supermängust loobuma, siis kuidas Artur teadis, et samas kohas tuleb edasi luurata!?

Pärast teist tabamustki oli mulle selge, et sihiti otse ülevalt väikeselt platvormilt, mida kirikut tasapidi taastavad koguduse liikmed akende puhastamiseks ja sisestruktuuri parandamiseks olid kasutanud. Viie-kuue-aastase Küti südametöö eripära juurde kuulub vist isegi tulise väikese tinatüki trajektoori nägemine. Ma nägin akna peegeldusest laskjat, ent ära tunda ei suutnud, ehkki võisin endale vanduda et olin seda tumedat mehikest varem ka Tartu tänaval vastutulevana märganud. Ma ei kiirustanud vastavalt enda loomusele tegema järeldust, et Vanja või Insener on vaimselt piiratud ja vähese vaatlusvõimega. Kuivõrd see oli aga olnud Arturi eriülesanne nädalase+ vaatlusajaga leida snaipripesi ebatavalise liikumise jmt noteerimisega, siis kergitas see hüpoteesi kas kaasosalisuses või vaimses alaarengus. Erinevalt neist ka Ülle jaoks oli vähe tõenäoline, et saanuks teda nii tabada Spordimuuseumi-poolsetest katusealustest piludest. Minu jaoks oli see juhtum sedavõrd lihtne, et kui pärast seda sündmust juba kaks päeva hiljem tulime Zooloogia muuseumi ja Reiniku gümnaasiumi poolsest jalgteest, siis märkasin isegi 40+ meetrit ebatavalist prahti kirikuhoone-tagusel valemurul, mis sellel ajal oli vähekõlblike võrkpiirete tõttu samahästi liidendatud koolide juurde käivate mänguplatsidega. Kirikutornis relvaga passija pidi sööma ja jooma, samuti väljutama seedetraktist läbikäinud jääke! Toidupakendeid oli ilmselt kasutatud kogutud uriini ja ka ekskrementaaži allaviskamiseks. Kui ma olin sellele viidanud, siis GRU-Ülle vile peale läksid superkeksperdid sealt tõendeid korjama ja leidsidki juba uriiniraskusest purunenud eesti piimatööstuse pakendinäite koos hästisäilunud ekskremendinäidisega. Ilmnes, et hädategija oli söönud liharikast toitu, üsna tõenäoliselt lambaliha, ja oli pigem noorepoolne mees. 30-meetrise nööriga oli lihtne ka relv kiriku tagaküljelt õhtuhämaruses kotiga alla lasta, sest koht oli igasuguse valgustuseta. Seetõttu, kui sealt lõpuks üks 60-kilone Väike-Aasia riigi sõjaväeluure käepikendus alla käsutati, siis relva ikkagi ei suudetud leida.

Insener oli minu vaatlusvõimest väga vaimustunud ja kandis Arturi ajaloo Oswaldi-poolsesse külge. Ülle aju see türkis, sest ma olin tema loomulik vaenlane – kui ma olin seer, siis pidanuks ju ka mitte-mäletamise korral ikkagi nägema mitmel korral oli ta kallale läinud relvaga inimestele, kes minust hoolima olid kohustatud, mh Emakesele, kes Itaalias elu jättis. Läänemeresoomlaste keeltes väljendatakse vibratsiooni ilmade vahel LOVE’ks, mis pole juhuslikult easterlingide sihtsaare keelega paljukõnelevas etümoloogilises suhtes. Olgu üle kinnitatud, et lapsi kuritarvitavad, neid seksuaalselt sandistavad rahvad, mis neile haigettegevaid praktikaid kommete varjuga vabandavad, kaotavad oma koha taevases kooriruumis kindlalt ja kukuvad paratamatult alati näkkide toidulauale. Selliste inimeste altari juurde ei tule Keegi, mitte ülevalt poolt!

Kas seersant Kalde (toona veel) võis oma seaduslikku abikaasat lausa märklauana väljamüüki seada, et teada saada, kes Väike-Aasia poolelt andis lennujaama heroiini aadressi neile? Mis sai luterliku kirikutornist ennast GRU kätte andnud püssimehest? Mida teie arvate?

Ühel hommikul enne Moskva olümpiamänge, mitte pärast minu mäletamist mööda, ärkas Vanja teisel pool tuba kušetil, oli ka ilmselt nädalavahetus, ja küsis, et kas see juhtus päriselt, või ta nägigi seda vaid unes: me olime neljakesi – mina, GRU-Ülle, Insener ja Vanja – Tartu linnas mitte talvisel aga ka mitte suvisel ajal väljas, kui kõrvalolevast kõrgest hoonest lasti väikesekaliibrisest relvast Ülle pihta. “Kas me olime kiriku juures?” päris Vanja edasi, kui ma kinnitasin, et see polnud unes. Ma mäletan, kuidas esimene tabamus ehmatas Üllet, seejärel märkasin kuidas verepiisk langes tema käest sillutisele. Järgmise tabamuse hetkeks oskasin juba pilgu ülespoole suunata ja märkasin, kuidas projektiil teda selja tagant krae alla tabas. “Mind tulistati ülevalt!” sõnas GRU-Ülle vaikselt ja vaoshoitult Insenerile, kes ruttas kõrvalolevasse hoonesse. Astusime hoone seina äärde, et enam varjatult ülemisest laskepositsioonist aknale vmt väljumata ei saaks allolijaid tabada. Ka eemal seisvad inimesed olid märganud juba vihisemist kuskilt ülevalt ja liikusid nagu nõiaväel kiirel sammul eemale. Kas Insener leidis kellegi tuttava hoonest, kuhu ruttas? Jah, Artur oli seal parajasti käimas. “Mina ei tulistanud!” kinnitas ta kiledal häälel kui nõukogude reservohvitser teda enda ees lükkas. “Onu käskis mind siia jälgima tulla!” hüüdis ta veel GRU-Üllele, kui Insener teda Tartu KGB-maja poole asus ajama. Ent isegi mina oma põgusa Guantanamo väljaõppega panin tähele, et relva Insener ei leidnud. Või ma ei näinud piisavalt hästi, mis tal käes oli? GRU-Üllet mindi lappima, tinatükikesed nopiti ambulatooriumis tema trapetslihasest ja õlavarrest välja, lõpuks tehti side.

Kes võis seda teha? Ma olin näinud lisaks KGB-poksiseersandi klohmimisele Veski tänaval kahte otsest konflikti, kui brünett naine üritas temaga eluruumides noavõitlust pidada, ja teist, kui minu arvates see sama “Laia tänava näidismatši-tsõgan” tuuseldas teda nagu kargudust tänaval lükates ta esialgu pikali ja siis samasuguse hooga samboheiteid ette võttes. Mida nad mõtlesid? Kindlasti polnud nad samal moel informeeritud nagu mina. Ma olin 1978.aasta eelselt kolmel korral käinud Väike-Aasias Türgi poolel. “Alati läks madistamiseks!” märkas ka keegi Vanemohvitseri noorematest saatjatest. Esimesel kahel korral, see oli kurdide poolses maa osas, ilmus lennujaama alati ka GRU-Ülle “nõukogude stjuardesside ja pilootide delegatsioonis”. Veel pardaleminemise trapikoridoris üritasid kurdid oma väikelapsi ulatada kellegi kätte, et need pagenduses saaksid lõkkelelöönud konflikti üle elada. Teised olid saanud viimased piletid ja oodates oma lende lapsed süles näpistasid neid hellalt, kui türgi sõdurid tulid sõjalises vastuhakus kahtlusaluseid reisijate seast välja selekteerima. “Vaata-vaata, vaata hoolega, jäta meelde, mis nad teevad!” sõnasid nad sülelastelegi.

Mulle jäi mulje, et GRU-Ülle oli mõned aastad Kaukaasias lausa elanud. Ent ma istusin ka liialt eemal, et kuulda millises keeles käis jutuajamine, kui türgi sõdurid marodööritsesid lennujaamas. Esimene ja teine kord olid küll radikaalsuselt erinevad, sest esimesel korral üritati ära vedada ka ülepäevitunud hispaania mehi šikkides reisiülikondades, ent teiselgi korral tariti kohalikke naisi rahvusvahelisest tsoonist eemale vägivaldseks küsitlemiseks ja ka vägistamiseks. Raha ja dokumentideta jätmine ei maksnud midagi, sest kui need olid kontrollimiseks väljaantud, siis järgmisel korral veeti nad juba dokumentide puudumise ettekäändel lennujaama territooriumilt välja!

Mulle jäi mulje, et muuhulgas GRU-Ülle oli tulnud teatud armeenlaste järele pigem. Ent Türgi armee ei tahtnud konflkti laienemist, seetõttu kinnitati nõukogude GRU-delegatsioonile, et rahvusvahelistes ootesaalides peremehetsevad türgi mundrites mehikesed “on omapead” ja neid on lubatud ära ajada, kui nad reisijate pardaleasumist takistavad. Keegi sõduritest näis olevat GRU-Ülle ära tundnud, ta osutas sõrmega tema poole ja nimetas teda prostituudiks. Ülle põrutas terve seltskonna ja rahvusvahelise avalikkuse ees suurema emotsioonita mehikesele kuuli näkku. See pages ja minu arvates lasi ka püksi seal samas! Kui veel kaks tõmblemiseks välja ilmusid said ka nemad “nõukogude väljaõppe kindlat kätt” oma nahal tunda!

Ma ei tea, mida need mittemilitaarsed inimesed ENSV-s mõtlesid, kui teda siia “mõjutama” tulid!

Artur Tsõganov raius ka pärast arestiõhtupoolikut Tartus Kompanii tänaval miilitsapuuris koos teiste nõukogude elust tüdinud huligaanide ja alkohoolikutega, et “Onu käskis Luunja pioneerilaagrisse minna”. Kuidas ja miks ta pidi võõra ehk omavoliliselt võetud GRU žetooniga pagema miilitsa eest lähedalolevasse salajasse raketiväeossa ei tundunud usutav, sest seersant Kalde viibis eemal, ilmselt Lääne-Saksamaal puhkusel ja seal polnud kontakti hoida võimalik sisereeglite olemuse tõttu. Ta märkas siiski naasta nädala jagu varem ja asus Hoolealust ehk Väikest Varandust kaitsma, mis läks talle maksma aukraadi, et ühel hetkel oli nii Suure kui ka Valel võrdselt jefreitori auaste, mis jäänudki nii 1985.aastaks. Sest nagu vanemad armeejulgeolekuohvitserid seletasid, siis võinuks Artur olla militaarspioonina kohapeal maha lastud korduva katse pärast impersoneerida GRU ohvitseri. Selle asemel hakati selgitama, et kust pärinevad üldse nende asjaolude kohta ütlused. Kaldete asja raskendas linna pealt päevasel ajal hõimuklientide ehk tsõganite saatmine pioneerilaagrisse, et seal etendada komsomoli ja kasvatajate aktiivi. Mida nad tegid seal, kui pidanuks viibima eeskirjade järgi sootuks linna piirides töökohal või ametiülesandel? Seega vanima seersandi ehk mis prantsuse armees on (allohvitseride) major asemel taandati tema au mitme astme võrra jefreitoriks! Ka Ilja võinuks talle selle aasta nääripeol õlale patsutada ja GRU-Ülle selja keeramisega lausa luuseriks pidada!

Keegi võib muretseda, et kuidas korraga kolme kogudusse (mh criwe- või eesti-gnostiline) saab kuuluda, ent ilmselt vaatab ta pühitsuse teemasse väga madalast horisondist, mis ei reeda mitte ainult tema enda päritolu vaid teeb ettevaatlikuks sugulaste keskkonna suhtes! Kui ka inimesed on kindlalt katoliiklased, siis tuleb neil arvestada alati vereliinide ehk esivanematega, millest hoolimine võib paista asjatundmatutele sünkretistlikuna. Mina olen katoliiklane Kuuba koguduse pühitsuse kaudu, ja sama kogudust jagan ma ka nende sugulastega, kes salmi-jõust täiendavaid teateid saades läksid ikkagi igaks juhuks üle uurima, kas neile omal ajal vahetult sündimise järel väärtuslikku võiet üle keha ja küllaldaselt ka kanna jaoks erinevalt Achilleusest jätkus!

Aadlikogemusest peaks ju olema küllalt, et sugulasi võib olla igasuguseid ja isegi lähedalt hargnemine ei takista võõrandumist või isegi kõige räigemat vaenulikkust. Piisab ju Esimese maailmasõja puhkemisloost, kui kolm keisrit Euroopas üksteisega poole sajandi vahemikus olid verd seganud, ent see ikkagi ühtegi lihtinimest sõttaminemisest ei säästnud!

Olen sellest jutustanud, kuidas puujala-Melso Eduard Eikelmanni mängis. Säilitasin pikka aega kahtluse, et nõukogude kord kellelegi teistpidi kasulikum võis paista valemängu korraldamiseks. Siiski aeg on selle kindlalt välistanud. Mis teeb Lõuna-Eesti Mustajõe-äärsest lihtlabase ehkki osavaks kelmiks, ja mitte ainult.

Kui puujala-Melso üritas väikesele Kaldele pojukese hingekergenduseks t a g a s i t e h a, siis oli see talle invaliidsuse tõttu raskem kui mõlemapoolse toega inimestele. Ta ei saanud väledate jalgadega nooremale sihtmärgile lihtsalt järgi joosta või maadleja kombel teda trepilt köögi valamule pea-alaspidi riputada! Ta pidi teda enamvähem samasse sundasendisse saama sättida, kui ühe tugeva atleedi käega oli saakloomast kinni saanud! Ta kasutas Kalde-söödana murde-ealist poissi, kellega tšekist tuli suvilatuppa date’ile, kui too tekk peaaegu paljal ihul kušetil uinakut võttis. Kuidas võis Melso jääda märkamatuks ja seejuures nullida vastase väledate jalgade eelist? Oma asju ta välja jätta ei saanud, need pidi ta peitma keldrikorrusele. Tal võis vahenditeks olla varjamispaik, suur-massiivne aiatool ja köis! Kui õhevil pederast oli tuppa sisenenud, siis kontrollis ta et läheduseks poleks hingelistki. Siiski mõne aja pärast reetis kääksatus kušetiäärele nõjatumist ja arvatavalt sirutas saksa Himuline käe tekiserva järele. Sellel hetkel haaraski GRU-legend voodi alt tema käest. Andis korralduse söödal teise ukse kaudu märkamatult lahkuda ning väikese rabeluse järel sidus käed-jalad kinni. Ka appi karjuda väike tšekist ei jõudnud, sest osava liigutusega fikseeris ta rätikuga super-tšekisti lõuad! Ka mina olin seal samas hoones, eesruumis köögis ootamas tagasitulijaid olengult, kuna Onu Ülo oli ennast ühte vähestest kappidest sisse seadnud, et sealt võidukalt välja astuda.

Nagu kogu progressiivne Tartu juba samal õhtul teada sai, siis Onu Ülo otsustas koheselt saksa verega loomakese vabadusse lasta! Nagu saunaline, tuliselt punetavana, tormas Kalde suvilast kruusasele tänavateele. Oli vale arvata, et sellisest tõsisest katsest pahandust ei tulnud. Puujala-Melsol tuli konfronteeruda nii vana Kalde kui ka tema vale ehk pojakesega. Kes identsete ilmetega seisid küsivate nägudega tema ees, et kas ta ei näe enam, ei suuda vahet teha! Puujalg hakkas nagu vana piraat ülbelt ja lausa rämedalt naerma, et tema neil vahet tegema ei peagi. Kalded vihastasid sedavõrd, et vanem tõotas anaalkomando võtta ja tulla talle taha tegema. Ent enne läks praalimiseks, kellel millised volitused ja rang on! Melso oli GRU allohvitser (?) ja arvas Kaldeid KGB süsteemipaariaid olevat – “teie organisatsioon minuni ei küüni!” Ent need soovitasid kangekaelselt asja üle kontrollida, seda enam, et kellelgi oli talle kätteandmiseks ja numbri kontrollimiseks GRU-žetoon ette näidata. Isegi teises ruumis viibimisest piisas, et tema jahmatust tajuda. “Kui te mulle kallale tulete,” sõnas puujalg ägedalt, “siis ma tapan väikese Küti ära ja teil tuleb ikkagi elu lõpuni persesaamisega leppida!” plahvatas ta.

Milline on teie varaseim mälestus? Mina mäletan Vanema muret kaua enne seda, kui GRU-Ülle mind aina pillas ja ma neid siiani mäletan kuuese seeriana, kuivõrd esimesed laualt veeremised-potsatused hinge kinni ei löönud ja ma ka ei vaevunud pillima, nii et see Vanem enne soovis kuidagi eluõnne tagada. Ümberlõikamise mure, mis oli 70.aastate alguses mitte ainult islami maailma või juudi praktika, vaid ka USA-s laialt veel kasutuses, nende hulka ei kuulunud. Selle asemel salviti mind hoolikalt ja paksult sisse, nii et kui ka teine tita-ealine toodi, siis tema jaoks jätkus vaid lahjendatuna salmi. Minu mäletamist mööda oli teine hoopiski tüdruk. Tuli ka pühamees, vaatas mind oma silmaga üle, tegi oma toimingu ja kiitis teda kindlalt selle asjaajamise külje poolest. Kuuldus, et vanemal ajal salvimine, mis sõna messias etümoloogiasse kuulub, tagavat mitte ainult tervise vaid tegevat ka Jõumeheks!

Pilt on illustratiivne, tervisest ja Jõust.

Millegipärast ka tolmumantli-Sepp manageeris GRU-Ülle ülesandeid ja tööpakkumisi. Üllel oli kindlasti enam kui tosin killi siis, kui tuli Luunja pioneerilaagri väravasse mind järjekordsest vahetusest ära tooma. Ta küsis tööülesandeid ka veel siis, kui oli saanud 1976.aastal Betooni ühika pesuruumis silmatrauma, mis nüüdseks hetkeks peaks tema tabamiskompetentsi taandama vaid 20 meetrile, sest kaugemal seisjat ta ära ei tunne! Ma ei näinud teda relvaga käes tulemas ainuüksi Emakese järele Itaalias, või siis “Onu Tomi Balkani-raud teel” suvalist pätti, kes jalgrajal liikujatelt raha pommis, tabamas tulirelvast, vaid ka kilesse riietatuna ühes teises situatsioonis. Esimest korda aga ühes lennujaamas, kus Türgi armee tappis varjule tulnud Kaukaasia indo-eurooplasi, kes üritasid pääsemiseks tsõganiteks kehastuda. Nad lasti siiski halastamatult seal samas seina ääres kasvõi haavades istumisel maha, lahingutsoonist tulnud naised-lastega võeti vangi. Mina olin tita-ealine Väike-Aasia külaline, heleda naha ja punakate juustega, mistõttu pääsesin kergelt itaallase pähe, ent kuninglikud inimesed, kellel vähegi Sitsiilia päikest oli külge hakanud liiga kergelt, veeti ikkagi sellest lennujaamast Türgi koonduslaagrisse. Rahvusvahelised lendurid protestisid. Välja ilmus ka “nõukogude stjuardesside ja pilootide delegatsioon”, GRU-Ülle käis teiste seas karabiin rinnal mööda ootesaale-terminaale ringi ja Türgi sõdurid pasandasid põhjanaabreid nähes ennast peaaegu täis ning üritasid mitte neile ette jääda rahvusvahelises lennujaamas, kus ilmselt Lavrovi-hõimlaste julgeoleku pärast muret oli hakatud tundma! Ent iga BestB4-aeg saab ühel päeval läbi ja isegi trahvijate karistamine pärast pesuruumi alandust ei tee naisvõitlejate karjääri seksikamaks!

Ka Vanja oli näinud Üllet aktsioonis. Ent tema kogemus oli minule vastupidine ja pidigi vastukaaluks olema. Ülle oli mingis Tartu rajooni ehk Ülenurme poolses arveteklaarimisolukorras (?) kriminaalid maha lasknud. Väike Vanja oli tunnistaja kallalekippumisest ja Ülle vaheleminemisest. Harri-Eidur oli ENSV armeetantsuklubides küll tunnustatud trugaja, ent oli õppinud vaid nõukogude parimaid Seersante rivi ees valjuhäälselt jäljendama, ei enamat! Üldiselt märkasin juba Guantanamos, USA-s, elamisel, et kõige ohtlikumate kätega inimesed kiindusid vaid neljajalgsetesse jahikaaslastesse ja olid tagasihoidlikud, kui mitte lausa nähtamatud!

Niisiis ei jätkunud 80.aastate alguses GRU-Üllile enam ülesandeid, ent ta tahtis jätkata. Suure lunimise peale tehti talle ülesandeks paljukäidavates kohtades ehk tähtpäevade ajal Nõukogude sõdurite monumentide floristika eest vastutamine. Nii istutaski ta 8.-9.mai pidustuste ajaks kõige hoolikamalt valitud-imporditudki tulbisibulaid ja muid varapuhkevaid botaanilisi elemente monumentide jalamitele. Aga Oh häda! Pärast esialgset fotokõlblikkust kaotasid need üle öö efektsuse ja kõige suurema hoole tunnused, sest lilled kadusid nagu tina tuhka! Ülle pidi asuma vähemalt kriitilistel perioodidel oma tööd kaitsma ja valvama! Päise päeva ajal püüti mitmeid soengutega daame, mitte pelgalt üksikuid asotsiaale, kes Kompanii tänava putka ees dokumentide kontrollis osustusidki nõukogude armee vanemohvitseride abikaasadeks, kes tahtsid oma osa alati koju kaasa võtta. Neil olevat selleks lausa tava-õiguslik alus! Ent see ei lahendanud probleemi! Koos abikaasa Kaljo Kaldega, isegi norra jooksukuulsus asunud vahetusse, passitud kangialuses ka öiseid rüüstajaid! Kui ikkagi mõnesugune esinduslikkus oli Võidupühaks suudetud säilitada, siis kohustuslik piduõhtu armeeklubis andis sotsialistlikust omandist osasaamise kalduvusele ikkagi teed ja varahommikused linnatranspordiga tööleruttajad parastasid kõige suuremat Vabastavat Töö-Rõõmu!

Allpoolne pilt on illustratiivne, minu aiast.

Bulgaaria-reis 1989.aasta kevadel oleks pidanud vallandama kriitilisi mälestusi, ent kui ka keegi mäletas, kuidas GRU-Ülle kitsal jalgteel lesivale väljapressijale kuuli kerre põrutas 1977.aastal, siis olin ma ikkagi juba kasvu visanud ja raske, nii et kättemaksustsenaarium ei mõjunud võimalikele ohvri sugulastele veenva kahimisvariandina – miks peaksid venelased nii naiivselt laskma oma inimese verd pillata tugevalt mõjustatud Balkani riigis, mis oli hädas türgivähemuse ohjeldamisega? Reisiseltskonnas, mis koosnes pooleldi sportlastest, kuna olid kaasas ka sponsorid, ärritas tüsedat ja blondi raskekaallasest abiturienti Tsõganovi kui reisiletullatahtja kuju – tema ei hakkaks (enam?) eales jagama kupeed Tsõganoviga, homo-tsõganiga, kes sokkegi ei märka vahetada. Enamgi, kord Edasi spordirubriigi-lugejatele tundmatuks jäänud reisil Venemaale, kus pakuti ilmselt järjekordset võimalus täiskasvanud tsõganimehele võrrelda võimed vene noormeestega, olevat Artur tunnistanud, et masturbeerib enne mööduvõtmisi nii sageli kui võimalik, sest siis pole etteastelist krampi! Väike 66-kilone Vaska kuulas Tartusse kupeesse sisseseadmisel esialgu vaikides, ent tema mõju kasvas, kui Abiturient vääringuspekulatsiooniga Bulgaaria KGB-le Sofia linnas valuutavitriinide ees vahele jäi! Kuidas see reis finaliseerus ja kes ühel pool, kes teisel pool perrooni vastu tulid, sellest ma olen juba pajatanud. Peab tunnistama, et Abituriendil oli erakordselt ja tüdimuseni põhjalik ülevaade Tsõganovi võimetest ja saavutustest, et kunagi ei kerkinud üles teemat, kelle vihikuid Artur käis GRU-Ülle selja taga kirjutuslaudadelt üles korjamas. Andrus Kruusmaa oli kord pargi all anekdoodina teemat teinud mingi Vanja Turkini laualt vinnatud vihikuga, mille peale oli kirjutatud “R. Kivi” – et näe, “kui lollid vead on siin!” -, üldises laiskuses tähele panemata, et kursus ja klass oli kaks aastat minu aastakäigust eespool, ehk 6C asemel pidanuks ta seal märkama 8A klassi tähist! Kahtlane oli ka, et ta ise suutnuks neid vigu, mida vene põhikooli lõpetaja eesti keeles tegi, ära tunda. Ilmselt Vanja puudus, nagu ka teistel, oli oma lugudega suulisse ringi jäämine. Mina Vanja asemel võtaks kogu selle ENSV haridusministeeriumi menetluse dokumentatsiooni, mida Artur Tsõganov klassipäevikutes sissekannete rikkumisega (koos Raul Valgega) tegi, ja avaldaks need autentsel kujul veebis. Vanja suhted lihase isaga katkesid selle ülbe võltsimise ja huligaansuse tõttu aastateks! Seda enam, et mõned aastad hiljem ikkagi Tsõganov lasi kanda põhikooli inglise keele eksami hinde võõraste kaantesse, mis ta seejärel varastas GRU-Ülle selja tagant, kui see läks Eikelmannide korteris “teise tuppa asju tooma”!

“Nii, kätte sain su, raisk!!!” väänas puujala-Melso väikese mehe, keda ta Kaldeks pidas, käsi ja sidus ta suvilatuppa kinni. Ta oli hoolikalt lõksu üles seadnud, et KGB seersant ja grupivägistaja ihuüksi välja meelitada ning sundasendis mehisemat sorti eluõppetund paadunud nahka sisse hõõruda. Siis kutsus sisse Onu Ülo, ikka kättemaksu läbiviiiseks. “Vaata tema järele, et ta minema ei pääseks, ma toon asjad!” manitses Vana Kavalpea oma poissi. Selle asemel kiirustas Ülo lõksukukkunud ja surmani hirmunud asendust lahtisiduma, nii et see õhetavana ja ähmis uksest välja tormas. “Kas sa lasid Ta lahti, kurat!?” oli naasja pettunud. “Ega rohkem ma enam sind ei aita, kui sa nii loll oled!” sõimas ta Esteetikut. Jah, l u g u p i d a m i n e!

Sõjaväeosa julgeolekuohvitser sõrmitses lehti käte vahel neid sealt siiski välja andmata kordagi. “Сииратама – что значит?” päris ta kõrvalseisjatelt. “Eee..!” kiirustasid kõrvalseisjad komnoored teda aitama, “показать свою умность!” Ohvitserist purskus korraga turtsatus. Kas vahest tuleks üldse ära tappa küsiti innukalt ja ülbelt nagu alati! Ei, seda pole vaja, vastati komsomolitsõganile, nad annavad meile vastu. Ta ilmselt oli mingit pidi Volga jõe lähedastest metsadest “с родом”, et seda karta, et väljaspool seda maailma saab lihtsalt nuppu vajutada ja vesi peale lasta ning näkid veelkord korraga ära toita. Omela-jumala kartus oli temas küll olemas – kiitos!!!

Ülle oli kahele proletaar-globaalsetele salateenistuse žetoonile veel Eesti riigiski väga uhke. Olgu lisatud, et lisaks GRU üsnagi spartalikult tagasihoidliku kunstilahendusega alumiiniumitükile (?) leidsin mina ka KGB palju toredama ametimärgi, mis meeldis mulle seda enam, et lotonumbreid oli aversil rohkem! Ta julges mulle 2000.aastast hiljem näidata pilte aastast 1997, kui mingisugune paksu-lihava keha ja inetu kaukaasia maanteeröövli ilmega grimassitav tegelane poseeris fotol minu riietes Ülle Karakulko-Kalde kõrval. Kas ta ka hiljem üritas sellistele fotodetele isegi minu pead kleepida – see ei üllataks mind. Maria Mällas lisas kiiresti selle foto silmitsemiselt mind tabades, et II trepikojast tuli lontrus ja tegi minu isiklikes rõivastes, mida ma hoidsin Eikelmannide korteris, nalja. Minu aju tõrkus, kas tõesti taheti teada, mis tunne on 200kg rinnalt lamades tõukavalt täiskasvanud mehelt vastu pead rusikaga saada!? 1991.aasta kevadel (vähemalt) ma ei teinud üldsegi jõutrenni, ma poleks sellel ajal kui Tsõganov oma superdopinguprogrammi ja 120 +kg mind Tähtvere saali üllatama tuli ja poole minuti jooksul kaks korda raskelt n.ö kukkus, vist 110 kilogi üles saanud, seda enam et vaid 80 kg ise kaalusin! Ma ei tea siiani, milles teie supervõimed seisnesid – käsitsivõitlus, jõusaalivõimlemine, täpsuslaskmine ja stsenaarne ettenägemine nende hulka ei kuulunud! Ühtlasi meenutas see mulle veel midagi varasemat. Ligikaudselt aastat 1982.

“Sa peab olema ilmatuma jaksuga väiksele kogule vaatamata, et see suur kolge läbi suuta nii tümitada!” sõnas mulle 40.aasta piirjoonele läheneja uurival pilgul kord sügisesel pargialusel. Ma ei vastanud midagi, viisin pilgu eemale, et kellele naha peale andmine nüüd midagi erakordset pakkuda võis. Algkoolis kippusid need olema kui mitte omaealised, siis vaid paar aastat vanemad, mitte rohkem. Siis meenus mulle paneelmaja lõunapoolsest aknast avanenud õhtupoolikune vaade, kui musta peaga väike mees, see sama, kes kord Maria Mällase süles II trepikojast Eikelmannide korterisse tõi, minu suuremad riided seljas, need millega ma tavatsesin hoovis käimisel selga ajada, klohmis esimese garaaži eest juba dopingust puhkenud ja peaaegu täiskasvanud ehk 180+cm Artur Tsõganovit. See täiskasvanud tume mees oli tõeliselt lühike, alla 150 cm, ent kui ka Tsõganov algul üritas teda pikali lükata, siis selle swing löögidkaugelt alt vastu peab panid ta memmeka kombel selga pöörama. Kõigil inimestel ei ole piisavalt teravat nägemist, eriti vanemas eas, et teha vahet, kes parajasti kannab riietusesemeid, kui kasv klapib. Seetõttu levis legend nagu ma oleksin juba 9-aastaselt täiskasvanud tsõganile peksa andnud! See juhtus samasugusel kombel siiski hiljem 1986.aastal (?), Amblas, kui ta üritas minu meestejalgratast seal lõhkuda!

Tsõganov oli kõigele vaatamata samal õhtul Luunja pioneerilaagris siiski tagasi, ent murest murtud, sest huligaansus kanti tema karistusregistrisse sisse. Tartu miilitsas, Kompanii tänaval, ei suudetud üldsegi ära imestada, milleks nõukogude riigil oli vaja temasuguse algharidusega ja tsõganipäti kuulsusega labiil-tegelase teeneid. KGB seersandi homo-lühijuhtmeotsadest teadsid paljud, kõrgemad ametnikud ehk nomenklatuur kõige paremini ja seetõttu “KrakaTill Gena” ehk “Sinine vagun” tegi neile nalja veel kõige enam. Mina sellest aru ei saanud, milleks oli vaja üldse sellisel kombel kellegi arvel ennast kehetstada nagu vana eesti kodanlus, ent nõukogude riik oligi debiilne, kus proletaarne päritolu vähese hariduse ja oskustega ise oli iseendal risti jalus. Varasematel väljakutsetel, nagu öeldud, oli Artur Tsõganov pagenud nõukogude salateenistuse žetooni ettenäitamisega kõrval asetsevasse nõukogude raketiväeossa. Seetõttu oskasin ma passida teist sisselipsamise katset, kui relvaga tunnimees lähemal seisja kuulamispiirides käskis tal enne püksid maha lasta, kui tal on lubatud talle sissepääs anda. Miks keegi ohvitseridest pidi laagrijõnglastele seda ütlema, pole selge, ehkki vahest oli see juhtum, kui ta oli kõrvalelaja, tema ema oli väga noor ja selle õde oli võõrustanud paljulubavaid nooremohvitsere, ent salajase sõjaväeosa vanemohvitser oli žetooninumbrit kontrollinud ja leidnud, et see oli väljakirjutatud naisele. Ma olin Bulgaaria piiril näinud Ülle Karakulko-Melsot ühte sellist bulgaarlastele demonstreerimas, enne kui ta sellest varjualusest edasipääsu pärast läks kellegagi Bulgaaria julgeolekust õiendama, sest ka seal allus piirivalve KGB süsteemile. Ent arvestades siiski selle kehtivust nõukogude armee väeosades, siis pidi žetoon kuuluma GRU mõnele osakonnale. Mis kergitab küsimuse, et millises tähenduses tolmumantli-Sepp sai öelda “See inimene [Kaljo Kalde] pole kunagi teeninud KGB-s!” Ülle ka kinnitas, et tal oli žetoon vahepeal kadunud, ehk ka Artur selle omavoliliselt võttis! Ma olin seda ise käes hoidnud, Ülle ei hoidnud seda kuskil erilises kohas, vaid üsnagi tavalises pesusahtlis, millest ka 4-aastane selle kergelt üles leidis. Minu arvates aversi number oli viiekohaline ja teisel küljel oli minimaalvapiline kujutis.

Inimesed imestavad, et kuidas oli võimalik Artur Tsõganovit mitte ära tunda pärast kõiki neid silmapaistvaid etteasteid ja seiklusi. Üks asi on ilmselt see, kui inimene väidab, et ta on keegi teine – “ameeriklane Nunez, Tsõganovi noorem vend, see Noorem” etc. Teine asi see, et 1987.aasta või isegi hiljem (?) oli KGB-seersandi “M-olümpia stuudio” või “stuudio 1980” asemel esimeses trepikojas esimesel korrusel mingisugune tsõgani hõimunoorte kogunemine. Seal märkasin ma enda üllatuseks kahte väga sarnast noort meest ja ka kolmandat, kes oli neist mõlemast veel noorem, ent võis kogenematuke silmale eemalt samuti tunduda sama riietuse korral temana. Neist kahest väga sarnasest, mõlemad 1970.aasta piiril või enne sündinust, tuldi ka fotot tegema. Kui kaks vanemat meest olid aparaatidega korraga välja passimas, siis nad enam ümber maja nurga end näitama ennast ei tulnud. Ilmselt mõistes väga hästi kaalu, mida nad said sarnasusega teha. See oli vaid pealiskaudselt samalaadne “Küti kaksikutega”, kellest siiski Tallinnas polnud KGB ettekirjutusega saladust tehtud, ent Tartus pidi paksema ehk “mitte-Küti poisi” olemasolu saladuseks jääma! Kõhnem tegelane tundus olevat koolis edasijõudnum, ent kindlasti ei saanud ta olla 75.aastal sündinud, nagu ka mitte suurem poiss.

Võidakse kaevata, et minu kinovalik on ühekülgne – ajaloolised, sõja, action, ka horror ja krimithriller filmid -, ent sugugi ei leidu peale Krabati, mis on õieti põhikooli-ealistele üldiselt, midagi kooliminejatele. Samuti on õigustatud pretensioonid, et ühtegi muusikali või revüüfilmi (välja arvatud Babylon?) pole kasvõi Kütt-Eikelmannide konsultatsioonide kaudu veel lavastatud!? Kui oleks võimalik, siis pretendeeriksin Ooperifantoomile, ent see poleks kuidagi õige. Kas ma olen isegi kade? See on geniaalne muusikal ja filmilavastus, millepärast vaatangi sellele ja teistele sellistele alt ülesse! Küll aga saan tutvustada teile multifilmi “Seersant Rock”, kus US armee allohvitserile antakse ülesanne paljastada natsiteadlaste koletu haudejaam. Kuidas ta sellega hakkama saab, see tuleb igal jõnglasel ise üle vaadata!

Ühel 1983.aasta suvevahetuspäeval tuli iseseisvalt, tsõgani kombel kutsumata, Luunja pioneerilaagri territooriumile täiskasvanud tsõganimees Artur Tsõganov. Temalt küsiti, et miks ta seal viibib ja kes ta saatis, ja kui seda vabandust pole, siis peaks ta lasteasutuse territooriumilt koheselt lahkuma. Artur algul ignoreeris, seejärel vaidles vastu, mõnikord tegi ülbeid märkusi, sest oli KGB-onu juures näinud neid inimesi pigis, ja esimesel korral, kui miilitsapatrull lähenes, siis jooksis laagri külje all oleva sõjaväeosa poole pakku. Kelle juures ta ööbis – see polegi selge. Vahetevahel passis minu läheduses, et kuulata ja segada.

Ühel sellisel puhul sodis minu eesnime taha sõna “Galev” – jajah G-ga, mida lehehoidja luges esialgu ekslikult Kalveti nime valestikirjutamisena. Asjaosaline komnoor ei olnud midagi kuulnud Kalevi tänava Kaleviga Küttide tõrvamisest, sest Andra-Grigori “Jakapi” asi oli üldiselt teada, kuna ta elas selles samas Võnnu kihelkonnas ja maainimesed teadsid Andrat igasuvistest viibimistest Mäksal ja lähemal, ka laagris. Ent näis, et tal oli teisigi tuttavaid, keda ta tahtis pigitada, ning minu jaoks tema tähelepanu ei jätkunud. Kui nüüd keegi teab üksikasjalikult detailideni sellest jandist, kuidas Artur ühte majja miilitsa-UAZ’i saabumiseni meelitati ja kinni pandi, siis seda lõbusat tsõgani-paberi lugu võiks pajatada Vikerkaar‘egi jaoks atraktiivselt.

Igatahes kolmandat korda ta enam ei pääsenud ja käed raudus topiti ta laste naeru ja kilgete saatel kohale saabunud sinikashalli miilitsaauto pärra. Puhkes ka sõjakas vaidlus 9-aastaste vahel, kas antud teenistusühik oli ikka УАЗ-3151() või sootuks vanem mudel. Artur supertsõganina ei tahtnud kuidagi miilitsakuuti ära mahtuda, ta ajas jalad vastu masinat, ent siiski väänati sisse nii, et kui uks sulgus oli tema nägu surutud trellitatud ja tolmuse tagaakna vastu. Õhtul kuuldus lõkke ääres ülemeelikust lasteseltskonnast esimest korda muudetud salmidega nõukogude lastelaulu sõnadega

kihutab kihutab, autoke, kollane,
sinise triibuga, mulle järele
vanglasse, vanglasse,
viib mu tee, kauge tee…
..silm on sinine

Ilmselt vaid kirjandusliku oskusega, kui just pole kogutud vanemate laulude komplekte sõna rüss esinemisest Rapla kihelkonnas, võib seda seostada lääne poole asunud kutsutud-haldajatega, kes hilissügisel tulemisel rassisid-rügasid iseseisvalt elu eest, et rajada esialgne linnuse ehk Lukkolinna-Lode alus enne talve ja külmade tulekut, et kohalejääjatel oleks kaitse-eelis ja juba kevadel olla valmis kaubanduseks. Kui nad tulid sloveenide ehk Absaloni Wendeni juurde, siis pidid nad olema teise juurega kui slaavlased, ent Ida-Euroopa esialgses rahvastikuhõreduses hakkasid liitma väga erinevaid hõimusiirdeid.

Vanja Turkinil olid väga pühendunud kulturismi treeningkaaslased. “Raul Kivi” seal ei tuntud. Nad olid kinnisusulised, et iga päev on vaja tulla ja vähemalt 50 seeriat kõige lihtsamaidki harjutusi teha. Unelm oli igapäevaselt 100 seeriaga hiilata, ent sellega astmetegemine neil päevil ei piirdunud, tuli ka aina kasvatada iga intervalli järel suutlikkust, vähemalt esimesel aastal!

Kord tuldi Vanjale kõige nõudlikumalt järele. Ent Vanja oli juba mingisuguse osa kas järele või ette teinud nii, et tema enesetunne tahtis pausi teha. Vanjat tuldi väljakutsuma, visalt, vähemalt kümme korda, kuni ta rääkis endale välja koduse treeningrežiimi. Ta oli siiski pettus väga tema tervisesse ja ütluste kaalukusse suhtumisel. Vähem ei haavanud teda manipulatsioonid, et “Vanja, sa jääd teistest maha! … Sa ei võta treeningkaaslaste toetust-pühendumist vajalikult tõsiselt! Sa pead seda nüüd ette tegema, pärast võib sul sellest puudu jääda, et sa nüüd ei ole seda läbi teinud” Kas nad said tulevikust teateid, jumala maaletulemisest või temaga võistlemise vajadusest – seda nende jutust toona ei selgunud, et miks pidi just 19-20.aastane Vanja alastimodellinduses laineid lööma! Pärast seda jantimist, kus puudus igasugune luurepaindlikkus, mis kinnitas tema Turkinitele lojaalseks jäämist, kaalus ta sootuks treeningrühmast äratulemist etc. Eesti kulturismiklassik trepikoja ülakorrusel ei saanud Vanja väljanõudmisest kuulmist ignoreerima ja tuli selgitust küsima, miks nii vaja on, et ta ka viletsa enesetundega peab ennast raskustreeninguväljakule vedama. Vanja kuulas nende sõnavahetust suu ammuli korteris pealt ja kahtlustas, et teda oli siiski algusest peale mingil kombel ära kasutatud või lausa alt veetud! Ja mina? Mina usun siiani Lurichit, et vanemas eas tuleb rohkem treenida, mida nooremana peab laduma kvaliteedi ja mitmekesisusega.

Pilt on illustreeriv, Vanjat sellel pole.

See pidi olema ikkagi pärast 1989.aasta suve Jaani kirikus tööd ja tutvumisi alustanud EÕM-i rühma kulturismisiiret. Hulgakesi mindi proovima veel 1989.aasta sügisel – kes lihasele kuju andmiseks, kes massi kasvatamiseks, kes “teiste meeste” uudistamiseks. Minu arvates oli juba hilissügis ja mitte kevad, kui Vanja Turkin (“Raul Kivi”) mind kaasa kutsus tunnistajaks, kuidas treeningul käiv doosivenelane, samaealine või vanemgi, teda alaliselt provotseeris. Vanja oli sale ja temal lihas ei kasvanud nii nagu keskmistelgi igapäevastel kohaletulijatel. Võimalik, et ka talle ei jätkunud kvaliteetset toitu, sest mina ei üritanudki toona igapäevaselt jõutrenni teha. Vanja passis parajasti jooksurajal, kui ülespumbatud ülakehaga, ent kõhnavõitu jalgadega vene poiss teda kallistama ja patsutama tuli. Vanja seisis abitult ja vaoshoitult, kui teda avalikult n.ö väiksema poisina, kes siiski õige sünnikuupäevaga oli 20.aastaseks saamas järgmisel suvel, käperdama tuldi. Jälgisin ka “suure poisi” harjutusraskusi. Ta tegi õlalendamisi isegi 18 kiloga, minimaalseeriana. Vanja rähmas selle peale käega, et “Ilma doosita ei jõua ta midagi, ta ei oskagi midagi õieti”, ta lihtsalt ei saa teda üles peksta, sest kuidagi õpingutes sõltub veel tolle vanemast sugulasest vmt. Kohal oli treenimas, mitte vaatlejana, ka Vanja suurem vend Vova, kes näitas kiiret käte tööd, mida vastane siduda üritas. Ent nii pea, kui eemaldus, oli kiusudoosiga jabun tagasi Vanja suhtes üleolekut näitamas. Kui nii oli enam kui paar korda pendeldatud löömingu ja jabundamisega, tuli vanem treeningmees, kes ilmselt dooside jagamise eest vastutas ja teatas talle minusuguste sekka kukutamisest, ehk edaspidi ta kõige tegema oma jõududega. Ja tõepoolest, mõne aja pärast kutsus Vanja mind tagasi. Doosi-ohmonitz tegi lendamist 8 kiloga, isegi kümme kilo oli nüüdsest liiast! Ent asi sellega ilmselt ühele poole veel ei saanud. Sest kord pimeduses pidin ootama Ujula spordihoone ees, kui seal ukse peal agressiivsem tegelane kõigi peale haukus, jõudis mindki kohutada, et “что смотришь?” Tuli neli suuremat meest, isegi kaks võis jääda valvesse. Eemal seisid ka vene mammid. Alguses oli ebaselge, mida nad seal tegid, kuivõrd hüüdsid kaastundlikultki “Что делают, люди!?”, ent naeru siiski pidama ei saanud ja asusid minekule. Mille peale siis mängiti? Ikka näkk haljaks, kuni jabuni plikalik halamine kättemaksulistelegi nii vastumeelsena tundus, et need järsku minekut tegid! Kas see jabun oli psüühiliselt terve? Juba nn varumeeste pingile saatmise teatele reageeris ta teatraalse põlvili langemise ja haleda madaldumisega. Kui aga kättemaks oli juba istmiku vahel, siis sulas varasem kuraaž samuti sekunditega kõige viletsamat sorti piigasobinaks nagu oleks ta kirikukooris kõige rämedamatele piraatidele ette jäänud väljateenimatult!

Ja Vanja? Ütles, et “hakkame nüüd minema!”

“Kas Mironov tuligi oma naisele järgi?” kiljusid noored naised paneelmaja esimese korruse köögis. “Tuli lillebuketiga, mures, hingepõhjani haavununa, nagu oleks terve reisi pisaraid valanud. Palus, et ta otsekoheselt lõpetaks porno tegemise, sest nad ei saa enam kunagi koos välja minna, kui ta nii oma näo ja tegumoega igasuguste valeameeriklaste ja harri-vendadega esineb! Punapea ütles, et on piisavalt kaua kodus külmetanud, kui tema poiste ja meestega mööda Piiteri parke ja kanaleid lõbutses ning sugulastegi ees naeruks tegi!!!” “Aiii! Kui valus!!!” kostus kooris sopranoidset õhkamist.

“Tuli õiendama, sõbrale appi, Piiteri tšekist Vova! Rääkis karmilt, kärkis ja kinnitas, et keegi pornotajatest terve nahaga Venemaal elama ei hakka, tal on sidemed! Aga näed, tuli eesti vanamees ja rahustas kõiki, et see on mingi pagunitega jurist, mitte jõumees, tema ei tee midagi! Andrei naine oli üsna muserdunud sellisest ähvardamisest!” Õhtu ei saanud otsa veel niipea!

Organiseerunud tudengipoisid istusid vandeseltslikult tõrvatoonides õllelaua taga, klaaskruuside sangad kramplikult väikestesse rusikatesse pigistatud.

“Lossi tänava õppehoones oli see!” heitis tõsiseilmeline kõhn teisekursuslane üle paksude prilliklaaside ülelaua küsijale pilgu. “Mis korrusel, kuhu poole, millises tiivas.. mul on terve nädal seal kümnest kuueni loengud?!” ei jäänud keskmistkasvu kulunud pintsakus tegevliige rahule. “Vaata! Sina käid seal neljandal korrusel inglite poolel roosat sotsioloogiat tudeerimas, aga nemad toimetavad oma vana punase terasõpetusega esimesel korrusel, kohe fuajees ehk riidehoiust paremale pöörates..!”

“Ahaa!” venitas nüüd umbusutleja. “Äääha! Jahh!” osatas seletaja, “Sa kuula hoolikamalt! Seal, kohe koridoriukse taga on neil seminariruum, kuhu need anaal-jüütilised skandinavistid-viluzoovid vittukivi ja teistega kogunevad! Tuli Tsõganovi vana boyfriend, ronis tahvli ees lauale, tegi püksiaugu lahti, võttis riista välja, ning pärast avalduse tegemist soristas üle esimeses pingis istuva Arturi selja! Too jooksis ummisjalu Lossi õppehoonest tänavale!”

“K u r t i s laual!” täpsustas teravmeelseim heakskiitva ümina saatel ja rüüpas klaaskruusist.

1980.aastatel leidus mitmeid nõukogude televaatajaid, keda šokeerisid 1972.aasta Müncheni olümpia pantvangidraama, mille käigus 5.-6.septembril tapeti 12 Iisraeli spordisaadikut, kaadrid baierlasest politseiohvitserist, kes mustades toonides sünges uniformis teeb järske liikluskorralduslikke žeste. See olevat äravahetamiseni Inseneriga ehk Meeme Karoliniga sarnane! Insener oli korteri juba vahetanud Eikelmannide kõrvale ehk elas 50 ühetoalises, kui teda külastas mulle seninägemata vanem abielupaar, väidetavalt Saksamaa Liitvabariigist. Meeme olevat sõjakeerises orvu pähe üles korjatud, lapsendatud suguluses oleva Saksamaa-eestlaste pere poolt, üles kasvanudki Baieris, Münchenis, kus käinud lausa gümnaasiumi lõpuni! 1972.aastal töötas tema ja vanem poolvend Müncheni politseis. Kui 5.septembril 1972.aastal rullus lahti pantvangidraama, siis Connally-strasse olevat olnud perversne vihje, mis pidigi halastamatu tragöödiani viima – nad lasid nad ära tappa ja tema tuli tagasi Eestisse, sest südametunnistus seal elada ei lasknud! Minu arvates kaksikute legendi, et vahetus tehti, minule tema poolt ei pajatatud? Kas see võis tõsi olla? Kui ta mulle seda oli rääkinud, siis tundsin endale peale virgutatuna!

Ma olin kuulnud ka teist legendi, et Saksamaa ei suutnud kiiresti USA okupatsioonivägede eriüksustega kokkuleppele jõuda. Selle asemel korjati üles parajasti vabad ja käeulatuses täpsuskütte, kellel oleks neutraalne taust, mh eesti soost laskureidki, neist mõned olid naissoost, kes asetati lähimale positsioonile, ent selle asemel sattusid nad torni seatud laskurite risttulle ja said arvukaid laskehaavu! Üks kummaline vabariikliku eesti armee ohvitser oligi olnud see, kes araablasel relva käest maha lasi nii et ta seda kasutada enam ei saanud. Ta teinud veel kolm tabavat lasku, ehk vastutas enamuse täpsete-letaalsete araablasi mahatõmmanud laskude eest. Seda pani tähele teine saksa soost laskur, kes kindlasti kaks teist terroristidest külmaks tegi. Enne lahkumist võttis ta vanaldasest lühikesekasvulisest mehest profiilis foto? Kas ta tunti ära? Kes selle pasa korraldas? Lihtsalt kõik asjalikud ja oskustega sakslased olid ju natsideks tehtud – sellest pidi see meeleheitlik märk olema!!!

Kas Insener rääkis tõtt, et ta 1972.aastani Münchenis elas ja vahetevahel vaid ENSV-s kultuuri- ja teaduskontaktide arendamiseks käis? Kes elas 1969.aastal Tartus Komsomoli 56-3 puumajas?

1991.aasta kevadel oli Vanja Turkin (“Raul Kivi”) TRÜ-sse sisse saanud ja asunud majandusteadust tudeerima. Ta oli ühtlasi otsustanud eesti üliõpilaste organiseerumisest osa võtta. Mõni võib pahaks panna, et jälle eksin pole aastaga siia-sinna, ent ma olin kindlasti selleks ajaks spordis juba midagi saavutanud, kui TRÜ raamatukogu kaudu abi küsiti – Indrek Tarand olevat kadunud! Kahtlustati, et ta jälle oli sattunud vene peksukomando kätte, seda enam, et tõepoolest olin näinud teda KGB-seersandi istmikku põlvega togimas. Minu tunded selliste stseenide suhtes olid alati ambivalentsed, kuna ENSV kodanikud olid harjutanud elamist teistlaadse moraaliga ühiskonnas, kus kõva mäng oli edu kindel pant! Vanja Turkini punti võtmine polnud sugugi üleliigne, sest 1. ta oli ka poksikäsi, kellel oli vööjärk lapsepõlvest isegi brasiilia jujitsus, 2. oskas ta vene keelt ja teda kiputi Puškini gümnaasiumi juures ka ära tundma, sest oli käinud põhikooli paralleelselt vene koolis. Niisiis mures tudengitüdrukud teejuhtidena ees liikusime Vanemuise tänavat mööda alla pekstud laternatega pimedale Zooloogiamuuseumi-esisele. Tee peal kuulsin, et nad teadsid mind Küti olevat “keda venelased kardavad!” See tekitas minus tõrke eluloolistel põhjustel. Veel ühte tormakat südametegu minu loomepanus üleelada ei pruukinud! Läksime ettevaatlikult muuseumiesise platsi pinkide juurde, ühel neist lamas väiksem meeskodanik ja magas pead välja, ent kuivõrd oli väga pime, siis pidi väga lähedale minema, et näha inimese tegumoodi. Minu meelest olid tal püksid rebadele tõmmatud ja see riietumisviga jäi mind painama, kuivõrd mõningatel teadetel oli koht olnud venekeelsete homoseksuaalide lantimisala neil aegadel! Mina muidugi enne sellest midagi kuulnud polnud ja ma imestasin, et miks terve mõistusega inimene peaks valima ligilähedasegi marsruudi, riskima sinna eksimisega ja n.ö topelt keretäit tahtma!

“Oota natuke!” puheses Vanja mulle, kui varjusime koridoriotsa Tartu Kalevi tänava puumaja teisele korrusele. “Kõigepealt tuleb alati see vuntsidega meremees, seejärel paks naine!” Tõepoolest nii oligi, üllatus oli tüse naine, kes minu arvates ühel nääripeol oli lausa Jänku-Jutat mänginud. Ajas teksapüksid maha ja nohises kuuldavalt. Vaid väikest vidisemist oli kõhulihase pressimisest eralduvast materjali tulekust kuulda. Seejärel asusid lapsed ootama, kuna uks avaneb ja avastatakse topeltportjon. Veerandtunni järel otsustas keegi kella laskma minna. Naerulaginal väike naga pani trepist alla ja mõne aja pärast avas väike Andra ukse. “Nad on jälle meie jalamatile pasandanud!” kaebas ta mehele.

“Võta ja roogi puhtaks!” sõnas Kalev lakooniliselt ukse taha pilgu heitmise järel.