To see you never again (osa 4) (4)

Marii ei suutnud kaua aega pärast juttu suud lahti teha. See jutt ei olnud ju teab mis jubedus, aga ma arvan, et ema nuttis ja Marii oli kangestunud ühe asja pärast: kõigi kolme Kleeri lapse elu oli ohus ja seda nende oma isa, Mart Kleeri pärast. Marii ei toibunud enne seda, kui ema talle kuuma teed pakkus ja nad selle mõlemad alla kulistasid, polnud vahet, kui kuum see tee maasikaga oli. Pärast Marii kurk küll punetas, aga tal oli praegu palju rohkematest asjadest mõelda. Ta teadis hommikul, et päev tuleb halb, et selle vastu ei saa midagi teha, aga nii halb poleks see pidanud ikkagi olema.
"Ema ..." ütles Marii kähiseva kurguga, kuna ta oli joonud ära kuma tee ja kähisev hääl oli tal ka sellepärast, et ta ei olnud oma tund aega rääkinud. Nii palju küsimusi keerles peas ... Kas isa saab tõesti nii purjus olla, et annab oma lapsed ja naise suure raha eest sarimõrvalile? Kust ta üldse selle raha sai? Kuidas ei olnud Marii kunagi aru saanud, et ema on pekstud ja veel, kuidas ei näinud ta ema-isa kunagi kaklemas? Marii pea oli raske ja see vajus ta rinnale. "MavistlähenvaatanmisMariteeb." pobises Marii omaette. "Vabandust, Mar, ma ei saanud aru mida sa ütlesid ..." vastas ka ema vaikselt, kuid veidi arusaadavamalt. "Ma lähen ..." lausus seekord Marii selgelt. "Lähen vaatan ega Mari ja Martin pole üles ärganud." lisas ta seepeale, kui ema pead tõstis. "Aja nad siis üles, ma panen söögi sooja ja vee keema. Tahad veel tassikest?" küsis ta, nüüd juba rõõmsam nägu peas. "Ei, ma arvan, et lähen veidikese.ks linna, saan näiteks Kärdiga kokku. Pole teist ammu näinud." jahvas Marii poolunes-paralleeltasandil. "Selge, aga ..." ema manas pähe väga kurva näo, võttis midagi köögikapi pealt ja surus selle Mariile pihku. "Nuga ..." ütles Marii pead tõstmata. "Jah, Marii. Härra nuga on loomulikult noaga osavam, aga ma loodan, et sina oled nutikam ja kiirem, niiet kui ta sind kätte saab, siis tegutse. Parim oleks, kui sa ära jookse.ks, aga teine variant ... See on küll julm, Marii, aga ma ei soovi sind kaotada." nüüd olid nad juba mõlemad üksteises kinni, kallistasid üksteist kõvasti ja Marii tundis, kuidas ta pea peale langesid vesised pisarad, mis tulid südamest südamesse, emalt tütrele, igavesti. Ta surus noa enda taskusse, mis oli selle väikse noa jaoks piisavalt suur.
Järgmisel hetkel kõmpis Marii õe ja venna toa poole ja avas esmalt õe Mari toa. Teda seal ei olnud. Huvitav, kas ta läks tõesti venna tuppa? Jäi seal magama sel ajal, kui ta venna peale karjus? See oli küll ebausutav aga kus ta siis olla saaks, kui mitte seal ... Ta pani õe kollase Eric Saade postritega täidetud toa kinni ja suundus edasi venna tuppa. Keda ei olnud, olid vend ja õde. "Ema?" hüüdis Marii köögis askeldavat ema. "Jaa, mis on Marii?" hüüdis ta vastu. "Kas sa oled Martinit ja Marit näinud?" küsis ta juba emale lähenedes. "Ei, kas neid siis oma toas ei ole?" "Ei, ma olen täiesti kindel, et neid seal ei olnud, ma ..." ja nüüd tõusis Mariil klomp kurku ja ema haaras toolist kinni, et mitte kukkuda. Aknast lehvitas neile vastu lokkis peaga, ilma ühe hambata, kahe suure silma ja irevil suuga mõrvar, õlgadel kinniseotud Martin ja Mari. Ta kirjutas udusele aknaklaasile: "Ma lõpetan oma eesmärgid". Samal ajal tormas ema uksest välja, kuid härra Nuga istus juba mootorrattale, pannes kaks kinniseotud last enda taha istuma, niiet et need said ainult jalgadega kinni hoida. Ema sai aru, et järelejooksmine on mõtetu ja vaja on hoopis poli.tseisse helistada. Ainus lauatelefon asus Martini toas ja nüüd jooksid Marii ja ema juba peaaegu võidu sinnapoole. Ema haaras telefoni, samal ajal kui Marii uudishimulikult ja närviliselt tuba uuris. Ta märkas midagi ja tahtis juba ema hüüda, kuid sai aru, et kõne on praegu tähtsam. Ta istus voodile ja ootas.
Ema pani nuttes toru hargile. Ta oli rääkinud kõigest, mida ta nägi ja poli.tsei pidi varsti saabuma. Ta istus Marii kõrvale ja raputas pead. Marii vaatas korraks emale otsa ja siis näitas hääletult laua poole, kus lebas tükike vetsupaberit, mille peale oli kirjutatud varesejalgadega kiri ja selle kõrval peotäis tuhka. "Mida?!" tuli vaid emal üks oktav kõrgema häälega suust välja.

Autori kommentaar »