Vabadussõda. (9)

See sai alguse Venemaa ülbusest, kuidas nemad tahavad meie maad endale. Eesti, see ilus maa, merega ümbritsetud. Väike, kuid ilus ja puhas. Tuhanded hukkusid seal. Oma riigi eest võideldes, ükskõik, kas kaotades, võites. See lugu juhtus siiski ammu. Nüüd elame vabal maal, tänu meie esivanematele, kes meie ja meie riigi eest toona hoolt kandsid.

Eesti. Kesköö paiku võtsid Venelased Eesti piiri enda valve alla. Narva ja teiste piiriäärsete maakondade inimesed põgenesid. Koolipoisid ja kindralid olid valmis võitlema. Vanad püssid olid laetud. Soomusrongid Pärnu poole üles pandud. Rahu ei olnud kellelgi. Varsti sammusid ka Eestlased peaaegu Venelaste ette. Mitte päris. Lapsed olid toimetatud turvalisse kohta. No nad oleks kindlasti kätte saadud, kui hästi oleks otsitud. Vanematel inimestel, kel natuke pärandust, olid testamendid valmis kirjutanud. Need nägid peaaegu ühesugused välja.

Kes seda testamenti loeb, teagu, et olen ilmselt surnud. Leban kuskil laibana. Kui selle testamendi leidsid, anna see palun mu lapsele, kui ta üles leiad. Kui ta on surnud, võid selle testamendi endale jätta ja sina oled vara pärija. Ole ikka aus. Sina, kas mu laps või sina, kes selle testamendi leidis, pärid mu vara. Minu Laane talu, mu 20 lehma, 37 kana, ühe kuke ja mu koera, kui nad veel elus on...

Loomi oli seal rohkem ja vähem.

26 juuni.

Kõik olid varjunud. Püssid olid paukunud, mõned surnud ja mõned haavatud. Õdedel siiski tööd jätkus. Kes miini peale astunud, kes Venelase kahuriga pihta saand. Joosti pikki teid, koguaeg riskides oma eluga. Teadmata, kuna su surmapäev. Kirjutades peidupaikades kirju, kui veel elus ja terve olid. Kaks koolipoissi, kes olid Torma ja Sander, kirjutasidki parajasti.

Torma kiri:

Kallis õde, ema ja isa.

Viimased päevad on rahulik olnud. Püss pole paukund, jalad pole kandnud. Nagu puhkeaeg. Nagu ingel seal taevas oleks mõneks ajaks rahu andnud. Meil Sandriga on siin kõik hästi. Mängime õhtul kaarte ja saame ka korralikku kehakinnitust. Mõni kuu tagasi hukkus meil Rein. Tema surma ei suutnud keegi lihtsalt vastu võtta. Hea huumorivestja, mängusõber veel siis, kui õues jäneseid muru ja võilillelehtedega toitsid. Nüüd oleme sellega juba harjunud, et õhtul ei kuule anekdoote, aga siiski on see kohutav. Kui selle kirja läbi loete mõistate, et elu polegi siin väga halb. Vaid mõnikord.

Ilm on meil siin halb olnud. Tuul puhub tugevasti ja sajab nagu oavarrest. Viimasel võitluspäeval oli veel ka udu.

Poistega on muidu hea olla. Vabandage, pean nüüd minema. Homme lubati uus rünnak teha ja selleks pean välja puhkama. Head aega!

Teie poeg: Torma.

Nad puhkasid välja. Just nii oligi. Homme tehtigi uus rünnak.

30 juuni

Rünne tehtud. Viimased päevad olid eriti hullud olnud. Torma sai vigastada. Mitte eriti, aga siiski. Ta oleks peaaegu miini otsa astunud. Nüüd lesib ta haiglavoodil. Ilm hakkab paranema. Kuid aina hullemaks läheb sõda.

5 juuli

Kolm päeva pole Venelased rünnanud. Torma ja Sander lähevad koos ühe Rauliga välja suitsu otsima. Nad võtavad ikkagi relvad kaasa. Igaks juhuks. Nad jõuavad vana mõisa juurde, mis paistab praegu venelaste oma olevalt. Seal pole praegu kedagi. Nad ronivad siise, panevad seal pidu ja teevad suitsu. Raul mängib klaverit. Teised hakkavad nagu naljapärast tantsima. Muidugi naljapärast. Mille pärast siis veel? Kuid varsti siseneb keegi majja. Aega on vaid mõned sekundid, et põgeneda. Nad hüppavad aknast välja, kuid Venelsed nägid selle Torma jakki. Eestlased hakkasid vaikselt ümber maja hiilima. Järsku piiratakse nad über. Nad on Venelastest ümbritsetud. Võeti kinni ja viidi kuskile eemale haljasalale, kus asus Venelaste üks luurepaikadest. Seal hakati neid peksma ja piinama, et nad ütleksid, kus soomusrongid on. Nad ei teinud muidugi seda. Siis ühel päeval pandi nad seina äärde ja tahti nad maha lasta. Püssid laeti ja hakati juba tulistama. Raul sai raskelt haavata, aga ei surnud. Teised pääsesid vigastusteta. Te küsite, et kuidas? Lihtsalt teised Eestlased olid jälile jõudnud ja ise hoopis venelased maha lasknud.

28 juuli.

Sai minna Narva, ühte piiri lähedasse pubisse, kus pidu pandi. Ähvardus oht oli hetkel möödas. Pandi pidu. Tutvuti ilusate tüdrukutega, armuti. Kõik see oli homseks unustatud. Homme oli selle aja kõige verisem lahing. Mitmed hukkusid. Tuhanded said haavata. Need olid õnneseened, kes pääsesid. Õhtul kirjutati jälle kirju, mängiti kaarte. Kõik olid ikkagi hirmul. Ei teatud, mis edasi saab ja kas sinu jaoks on üldse homset.

7 august.

Rahu polnud kuskil. Öö oli ainuke puhkeaeg. Kui veel sedagi. Kui olid valvur, pidid terve öö üleval passima. Läbisaamine oli omavahel hea. Ilm läks koguaeg ilusamaks. Jalad olid mõnel otsast ära ja ka käed. Kui peeti valvet merel, oli veel eriti õudne. Laibad vedelesid vees ja tuhanded hukkusid merel. Nendel vedas, kes elasid varitsuskoha lähedal. Nad said kodus paremat sööki ja riideid.

Aasta pärast.

Tuhanded olid hukkunud. Kuid võit oli saabunud. Nad olid võitnud selle raske sõja. Venelased olid taandunud. Eestlased olid või isegi on siiani vabad. (Ma ei tea, kas seal oli mingi sõda veel vahel).

Autori kommentaar »