Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Müstiline 17. (10. osa). (1)

Liina ei vastanud midagi. Ta oli vait nagu sukk, kuna tal oli surmahirm. Kes julgekski surmahirmus midagi lausuda? "See on arusaadav, meie tapsime tüdruku, aga tädi surmas oled süüdi sina. Üks asi veel, kui sa poleks ennast läbi valede siia vedanud, ei sureks sa praegu." "Sureks? Aga mu vanemad, väike vend keda ema ootab, ja..." Lausus Liina. "Shhhhh... nemad ei tea ju, et tulid siia mõrva uurima!" Maskides mehed naersid. "Me tapame su!!!"... Kop kop. Keegi koputas aknale. Maskides mehed ei teadnud mida teha. Nad pidid ometi ju midagi tegema. Nad ütlesid, et "lähed uksest välja ja tagasi ei vaata!" Liina oli surmahirmus seega nõustus.Ta aeti autost välja, mehed võtsid maskid eest, kuigi Liina ei näinud kes nad on, ta ei vaadanud tagasi. Aken keriti lahti, ja üks vanamees ütles, et "te ei tohi siin parkida. See on taksode koht!" Mõrvar naeratas ja kimas minema. Tänasin jumalat. Jooksin bussijaamast ära.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!