Elu On Ebaõiglane (8.osa) (10)

Eelmises osas:


Möödusid päevad, nädalad, kuud ning mina passisin ainult oma toas ja käisin jahil.Ühel õhtul tunnetasin,et aeg on minu plaaniks küps.Naeratasin omaette mõrult.


Jalutasin koridoris omaette ning otsisin tuba, mis oleks Rose'i päralt.Ja siin see oligi, maalitud imeilusa käekirjaga lumivalgele uksele kirsiroosa värviga Rose. ''Suurustlejad,'' porisesin omaette ja koputasin ägedalt valgele puidust uksele.''Sisse,'' hõikas Rose rõõmsal häälel.KINDLASTI arvas ta,et see on tema kullakallis Chris,sest ma nägin pettumust tema näol kui ma sisse astusin.''Oi, see oled hoopis sina...'' pomises ta ehmunult ja peitis ruttu väikse virsikuroosa märkmiku madratsi alla.''Jah, see olen mina,'' ütlesin ma selgel häälel ja vidutasin silmi.Ma vaatasin tema teeseldud süütutesse veripunastesse silmadesse ning avastasin sealt hirmu.Naeratasin üleolevalt.''Oh, Rose, see oli mitu-mitu kuud tagasi, kui me sõbrad olime, kuid ometigi mäletan ma sellest täpselt iga hetke, nagu oleks see olnud alles eile.'' rääkisin pigem omaette kui temale.Nüüd vaatasin talle silma ja sisisesin: ''Kas sa ka tead, kuidas sa mulle haiget tegid?'' Rose kukkus voodilt maha, punased silmad hirmu täis ja taganes seina äärde.Naeratasin võidurõõmsalt, kissitasin silmi ja astusin lähemale,et oma kunagist parimat sõpra tappa.


Kahtlane jutt tuli, aga mis teha...