Elu On Ebaõiglane (3.osa) (4)

Eelmises osas:

Ronisin ühe natuke rohmaka kivi otsa,mis oli mulle lapsest saati meeldinud.Istusin ühele natuke siledamale kohale ja vaatasin loojuva päikese kuma, mis oli nõiduslik...või maagiline.Mõlgutasin muremõtteid Rose'ist ja murdsin pead Chris'i saladuste ja mõistatuste pärast.


Korraga nägin päikesel liikumas varje.Oot-oot.Päikesel?Inimesed? Nägin uuesti selgelt inimese varju päikesel.See vari oli kuidagi tuttav.Jälgisin edasi seda varju.Vari liikus nüüd edasi.Ta kõndis üle päikese,nagu kõnnitakse üle kaardus silla.Vari hakkas järsku jooksma.Jooksis, kuni jõudis päikese teise äärde ning siis- hüppas! Seejärel kuulsin ma pehmet tümpsatust.Tõusin kähku kivi peal püsti ja vaatasin kahtlustavalt,vidukil silmadega metsa poole.Ning ma nägin uuesti kedagi.Ta jooksis läbi metsa.Ma hüppasin ruttu kivilt maha,võtsin jalgratta ja hakkasin eluga väntama.Ma lihtsalt pidin teada saama, kes see seal hilja metsas ringi jookseb.Olin juba sügavamal metsa sees ning nägin seda inimest,kes minust umbes 500 meetri kaugusel jooksis.Ta jooksis vist väga kiiresti.Aga mina olin rattaga kiirem.Lähemale jõudis nägin,et jooksja oli naine või tüdruk,sest tema juuksed lehvisid,kui ta jooksis.Olin nüüd jõudnud naisele väga lähedale.Viskasin ratta maha ja jooksin naisele täiest jõust järele.Olin talle väga lähedal...Haarasin naise juustest kõvasti kinni ja ta karjatas.Tõmbasin naise enda juurde ning keerasin ta ümber.''Issand jumal!''sosistasin.See oli Rose.Kuid ta polnud see Rose,keda ma nägin täna hommikul.Ta oli imeilus.Tema nägu oli muutunud 3 korda täiuslikumaks.Tema nahk helendas keset metsa, see oli nii valge.Ja alles nüüd nägin ma tema silmi.Tema silmad olid VERIPUNASED.Ma sosistasin: ''Rose, mis sinuga juhtus?''Lause lõpus ma peaaegu karjusin.
''Lase mind lahti!'' ütles ta vihaselt sopranihäälel.Kuid see polnud tema hääl.Tema hääl oli ennem palju madalam.'' Ashley, ausõna, palun lase mind lahti,enne kui...'' tal hakkas lõpusõnades nii valus,et ta ei suutnud lauset lõpetada.Vaatasin vaikides teda ja panin käe tema õlale.Ta lükkas selle äkilise liigutusega maha.'' Ära tee seda!Mul on niigi raske!'' ta EI hinganud.Alles nüüd ma märkasin seda.'' Ashley,me kohtume homme koolis.Mine nüüd koju.'' ütles ta ja hakkas jooksma kodu poole.Rose kadus nurga taha ning mina jäin talle mõistmatult järele vaatama.Võtsin ratta ning hakkasin kodu poole väntama.Alles koju jõudes märkasin,et kell on 00:00 . Läksin tuimalt voodisse,peas mitte ühtegi mõtet. Heitsin ennast voodile ning jäin kohe magama.Sellel ööl nägin ma jubedat unenägu.Nägin,kuidas Rose vaatab mulle silma,veripunased silmad säramas.Minust paar meetrit kaugemal seisab Daniel.Rose lükkab mu eest ja ma kukun istuli.Ta suundub edasi Daniel'i poole.Rose võtab Daniel'il lõua alt kinni ja sikutab.Daniel karjub valust.Rose naeratab imalalt ja hammustab Daniel'i.Daniel karjub valust ja mina löön käe suu ette.Mõne sekundi pärast langeb Daniel elutult maha.''EI!!!'' karjatan mina ja ärkan üles.Ma olen külma higiga kaetud ja linade ümber mässitud.Piilun korraks kella poole ja kell on 6:00.Tund aega enne,kui vanemad ärkavad.Võtan riided seljast ja lähen kuuma duši alla.See rahustab mind. Tulen duši alt,panen riided selga ja lähen alla.Kell on nüüd saanud 7:00. Isa on juba üleval ja valmistab endale hommikusööki.Ta ei ütle midagi,selle kohta,et ma nii varakult ülevalt olen.Teen ka endale ühe kak.ao ja võileiva.Kugistan need alla.Pesen kiiresti nõud ära ja torman uksest välja.Igal hommikul tuleb Rose mulle järgi , et meid kooli viia.Kas see kehtib ka edaspidi,kui välja arvata see,mis eile juhtus?Maja ette sõidab võõras punane BMW kabriolet,millel on mustad klaasid.Juht laseb akna alla.''Noh,Ashley,tule ruttu!'' ütleb Rose mulle heliseval sopranihäälel.Istun arglikult sisse.Näen,et Rose kannab päikseprille,kuigi täna on absoluutselt pilves ilm.Sõidame vaikides kooli.Õnneks ei kesta see sõit igavesti,vaid 2 minutit.Jõudsime kooli eriti vara,parkimiskohti on veel palju.Näen parkimisplatsil võõrast autot.See on Jeep.See on ikka ERITI suur auto.Ilmselt on see Chris'i ja tema vendade ning õdede oma. Imestusega vaatan ,kuidas Rose pargib oma uue BMW just selle Jeep'i kõrvale,kuigi kohti on maa ja ilm.Rose pistab siis,kui arvab,et ma ei näe, kiiresti rohelised läätsed silma.Tal olid ju ennem sinised silmad.Aga no jah.Jalutan vihaselt kunstitunni poole.