Elu On Ebaõiglane (5.osa) (8)

Eelmises osas:

Mu vaatepilt hakkas kahanema,kahanes nii väikseks,et nägin ainult Chrisi helendavat,imeilusat,muigvel nägu.Ning siis ma uinusin.


Kuulsin sosistamas võõraid hääli.Ma ei avanud silmi.Need hääled rääkisid: ''Ta on juba 5 päeva teadvuseta!'' ja ''Millal ta küll ärkab?'' ning ''Mida me teeme,kui ta ärkab?''. Niisiis,sain aru,et olin 5 päeva teadvuseta ja need olevused on kahtleval seisukohal,mida teha,kui ma ärkan.Kahtlane.Järsku hakkas mulle meenuma,mida olin ma enne teadvuseta olekut teinud.Mulle tuli meelde Chris'i helendav nahk,tema leegitsevad tulipunased silmad ning vestlus temaga,selle imelise ja üliohtliku olevusega.Oot-oot, aga kus ma siis nüüd olen?Kuidas ma siia sain?Mis minuga juhtus?Mis siin toimub?! Ma hakkasin õudusest kergelt värisema.Korraga jäi ruumis kõik vaikseks.Miks küll?Oh,muidugi, ma olen ikka nii juhm.Nad nägid,et ma värisesin ja vabisesin.Tundsin,kuidas mind ärevalt jälgitakse.Pingsalt ja ärevalt,vähemalt 3 inimest jälgimas,jälgimas mind.Tundsin alles nüüd,et leban millegi kõva peal.Mingi kõva alus.Otsustasin riskida ja avasin ettevaatlikult silmad.Ma nägin nüüd nii palju.Ja kuulsin.Nägin iga väikest pindu puitseinas, nägin iga plekki,mis aknal oli,nägin KÕIKE.Ma kuulsin muusikat,mis näis kostvat kuskilt kaugelt,ning kuulsin selle lähedal olevaid jooksusamme.Tümps-tümps,tümps-tümps,ühes rütmis.Toas oli hiirvaikne.Tõusin istuli ning vaatasin otsa viiele imeliste nägudega inimestele.Alles siis nägin,et olin toas kus oli hiigelpeegel,ning vaatasin peeglisse. Sealt paistis mulle vastu valge nahaga,tulipunaste silmadega imeilus tüdruk.Tõstsin enda parema käe.Tüdruk peeglis tegi sama.Vaatasin oma kätt.See oli lumivalge.Tõstsin pilgu ja vaatasin olevustele otsa.Tundsin ära Rose'i , Chris'i & Chris'i õe Alice'i.Teised kaks olid mulle võõrad, üks mees ja üks naine.
''Tere tulemast Ashley, vampiiride maailma,'' lausus Rose heliseval sopranhäälel vaikselt.VAMPIIR??!! Mina olen vampiir? ''Mis asja...Mina olen vampiir?'' küsisin Rose'i käest.Issand jumal,mu hääl oli nii helisev,nii võimatu.Seisin jahmunult keset tuba.

Vabandan,et see osa natuke lühem kui teised,aga mul lihtsalt pole täna aega.