43# Not (7)

Ärkasin vaikselt üles, leides ennast suurest kahekohalisest voodist, mille madrats oli liiga pehme.
Lükkasin endalt teki pealt ning tatsasin kohe ukse poole, kui leidsin, et mul on riided kõik seljas.
See uks oli lukus. Seisin sekundi teise ukse ees ning piilusin sisse - vannituba.
Kulmu kortsutades läksin kolmandast uksest välja ning kõndisin keerdtrepist alla.
"Tere hommikust," lausus Tom ametlikult ning viipas köögi poole. "Mine hommikust sööma. Alumises vannitoast leiad sa hambaharja ning oma uued riided."
Noogutasin ning läksin kõrgele pukile istuma. Tõmbasin kausi ning hommikuhelbed endale lähemale ning asusin endale hommikusööki valmistama.
Sõin rahulikult oma krõbuskeid jogurtiga ning hiljem panin nõud kraanikaussi.
Seisin sõnatult keset kööki, kõigutades end närviliselt kandadel.
"Kus vannituba on?"
"Paremale ja uks koridori lõpus," vastas mees ning keskendus nüüd monitorile enda süles.
Noogutasin jälle ning läksin juhiste järgi vannituppa. See oli üpris suur.
Võtsin oma mustad riided seljast, viskasin need vanni kõrvale maha ning astusin dušši alla, et end pesta.
Vaatasin pudeleid vanniääre peal ning valisin tavalise šampooni. Pesin oma juukseid ja keha ning mähkisin end valge käterätiku sisse.
Astusin vannist välja ning heitsin nüüd pilgu oma uuele riietusele.
Vaatasin potil olevad riideesemed läbi. Need paistsid normaalsed: teksad, mis olid silmnähtavalt mulle natukene suured, must t-särk ja tossud.
Haarasin kraanikausi juurest uue hambaharja paki ning pesin oma hambad korralikult ära.
Kõndisin tagasi elutuppa, kukutasin end diivanile ning jõllitasin Tomi salaja.
"Kas sa käisid ise mu riideid ostmas?" küsisin.
Tom tõstis pilgu ning noogutas, naeratus näol. Muigasin.
"Kuidas sa mu riiete numbreid teadsid?"
"Peamiselt üritasin täppi panna. Jalanõude numbri sain su vanadelt saabastelt."
Toetasin küünarnuki diivaninurgale ning panin pea käele. "Kuna ma siit minema saan?"
"Mul pole aimugi, aga ma arvan, et üsna varsti," kehitas mees õlgu. "Sa pole nii hull, õnneks."
"Kas Hyoki on sulle siis palju tibisid siia toonud?"
Tom naeris, pani oma läpaka eemale ning toetas küünarnukid põlvedele.
"Tavaliselt ei pea ma muretsema, et nad põgenevad, kuid jah. Ta on teisi inimesi siia toonud."
"Miks sa muretsed, et ma põgenen?"
Ta muigas: "Kas sa väidad, et sa ei teeks seda, kui sul oleks võimalus?"
Kehitasin õlgu. "Ma saan vähemalt olla kuskil mugavas korteris, mitte peita end mustas konteineris tänaval."
Tom toetas selja vastu diivanit ning paistis mõttes olevat.
"Miks sa end konteineris peitsid?"
"Kas sa üldse kuulasid mind eile?" nähvasin. "Ma jooksin Hyoki eest, kes soovis mind nii väga tappa."
"Ta ei tapnud sind."
"Ta võib seda teha."
"Ma ei usu."
"Miks?"
"See pole Hyoki moodi."
"Ma hävitasin ta elu."
"Tal läheb oma äriga hästi."
"Mitte piisavalt hästi, et minu perekonda ähvardada. Mu isa on või oli tema käes ma- Ma ei tea midagi! Ma muretsen oma sõprade pärast, kelle ma selle jama sisse tõin! Ma ei taha, et mu vanemad, kellega ma lõpuks lähedaseks sain, haiget saavad! Hyoki kasutab mu armastust mu perekonna vastu! See on haige ja õudne, Tom, tapke mind kohe, kui te plaanite seda teha, sest ma ei kannata nende piinade käes!"
Hingasin sügavalt sisse ning peitsin oma näo diivanipadja sisse. Ma ei nutnud, sest see poleks kuidagimoodi aidanud.
"Ma ei saa sind aidata," pomises Tom, minu vihapurskest kohkunud.
"Ma isegi ei lootnud selle peale," pomisesin vastu.
Tom tõusis mõne hetke pärast ning hakkas mööda korterit ringi tuuseldama.
Kõigepealt võttis ta väikese seljakotti kuhu ta hakkas erinevaid asju toppima nagu taskunuga, kampsuni, plaastreid...
"Mida sa teed?" küsisin, kuid ta ei vastanud nii pea.
Ta surus mulle kätte rohelise paksu jaki ning mütsi. Jalgade ette lennutas ta koti, mis oli nüüd pooleldi täis.
"Mi-"
Tom pani käed mu õlgadele ning rääkis rahulikult: "Jookse siit nii kaugele, kui võimalik. Sa ei ole oma isa maffia firma majast kaugel. Sul tuleb vaid minna mapi järgi, mis ma su kotti panin ning sa jõuad üsna pea kohale."
Natukene kohkunud, küsisin: "Miks ma peaks sind usaldama?"
"Ma olen hea inimene ning lasen sul minna, sest mulle tundub, et nii on õige."
Mul ei jäänud muud teha, kui meest vaikselt tänada ning korterist vehkat teha.

Käekell mu käel ütles mulle, et ma olin jõudnud pooleteise tunniga oma sihtpunkti ning ma varjusin nüüd suure tamme taha, et mind akendest ei nähta.
Tomi sõnul pidi Hyoki mu isa siin hoidma.
Ainuke mure oli, et mul polnud telefoni, et kellegagi kontakteeruda. Mul jäi ainult sisse minna ning välja uurida.
Ronisin mööda renne ning väikesi redeleid katusele. Ronisin ettevaatlikult mööda katust suure laeakna juurde. See oli ümmargune, täis erinevaid kujundeid.
Heitsin ennast aeglaselt kõhuli ning tõmbasin väikese akna õrnalt lahti, et parema vaatevälja saaksin.
Ma kohkusin natukene, kui kõike nüüd nägin.
Mu isa istus kinniseotult toolis ruumi ühes otsas ning ma märkasin kohe tuttavaid nägusid teisel pool ruumi.
Zac, Jenna ning Lia olid ennast vastu seina surunud, üksteisele nii lähedal, kui võimalik. Lia põsel oli suur kriimustus, täpselt nagu minulgi.
Vähemalt ma teadsin, et ma olen õiges kohas ning ma ronisin oma vaatluspunktist ära, olles jälle ettevaatlik ning kontrollides iga oma sammu.
Nurga tagant välja joostes lendasin vastu kellegi rinda ning ma komistasin, kukudes tagumikule.
Tõstsin kiiresti ehmunult pilgu ning tundsin väikest kergendust, kui lokilammast ning oma õde enda ees nägin.
"Darcy?" piiksatas Dani vaikselt ning hüppas mulle kaela. "Issand jumal! Me nii muretsesime, kus sa oled. Olid sa segane, et andsid end isa eest ära?"
Kallistasin teda tugevalt vastu. "Ma tegin seda selleks, et teised saaksid pääseda, kuid see vist ei õnnestunud. Ma nägin teisi majas sees."
Harry kallistas mind, enne kui ütles: "Me olime üpris lähedal, kuid meid rünnati. Me kaotasime Jonahi sees ära."
Võtsin seljakoti lahti ning andsin Harryle relva ja oma õele pussnoa. Endale jäi mulle teine relv.
"Ma tõesti muretsen teie kõigi elude pärast, aga vähemalt mina pean neile appi minema. Kui te ei taha riskida, jääge siia."
"Mina tulen. Danielle jääb välja peitma."
"Aga-"
"Ma olen nõus," laususin siis, vaatasin tüdukule otsa. "Siin samas mitukümmend meetrit eemal on konteinerid. Peida ühte neist ning me tuleme sind otsima, kui midagi toimub. Ma luban sulle."
Surusin talle oma relva kätte, võttes tema pussnoa.
Vaatasime momendi üksteisele pikalt otsa. Seejärel ta noogutas, surus musi mu laubale ning hakkas eemale jooksma, relv kindlalt käes.
"Lähme?" pärisin Harrylt, kes otsemaid noogutas ning meid sissepääsu juurde juhtima hakkas.
Ma võisin vanduda, et ma olin ühes ja samas kohas varitsenud juba mitu tundi, sest mu kannatus hakkas katkema. Ma vaatasin pidevalt üle nurga, oodates, et Harry laseks meil edasi minna.
"Miks me edasi ei lähe?" sisistasin sosistades.
"Edasi tuleb koridor, seal pole kuskile varjuda. Me ootame kuni me kõndimist ei kuule ning siis läheme."
Vandusin endamisi ning sundisin ennast veel ootama. Viie minuti pärast mu kannatus katkes.
"Kur.at!" hüüatasin, lendasin nurga tagant välja ning hakkasin kiiresti mööda koridori jooksma.
Tundsin, et keegi jookseb mu järel. Heitsin pilgu taha ning nägin Harryt endale järele jooksmas, hirm selge tema silmades. Tema järel tuli kamp mehi.
Ropendasin kõvasti ning lasin jalgadel valu tunda. Kuulsin laske, mõned kuulid möödusid minust, üks riivas mu käsivart, kust hakkas verd immitsema.
"Siia!" hüüdsin Harryle, võttes tugeva kurvi, mille tõttu ma vastu seina lendasin.
Kogusin ennast kiiresti ning tormasin edasi, olles kindel, et jõuan suurde saali pärale.
Me kukutasime mehed enda jälilt kiiremini, kui arvanud olin ning me andsime endale paar minutit, et hinge tõmmata. Olime surunud ennast koristajakappi.
"Oled sa segane?" raputas Harry mu õlga. "Kuul oleks peaaegu su seljast läbi lennanud. Mida sa mõtlesid?"
"Ma mõtlesin selle peale, et mu eluarmastus on seal ruumis koos mu isa ja sõpradega ning ma muretsen nende elude pärast," karjusin sosinal poisile näkku.
Harry jäi vait, vahtis mu nägu vaikselt. Ta silmad muutusid kurvaks. Ma vihkasin seda pilku, kuid ometi hakkas mul temast kahju.
"Sa valisid tema," ohkas ta pomisedes.
Ma ei osanud mitte midagi öelda. See oli Zac, ma olin selles kindel.

Libistasin end kuulikiirusel oma sõprade ette ja hakkasin esimesena Lia käsi lahti siduma.
"Darcy?" sosistas ta suurte silmadega ning pisarad hakkasid üle ta põskede voolama.
"Shh, Lia, sa ei tohi praegu nutta. Ma päästan teid siit kohe, okei?" rääkisin temaga õrnalt.
Ta noogutas, surudes oma käe endale suu peale, hoides nuuksatusi tagasi.
Laskusin Zaci kohale ning tegelesin tema kui ka Jennaga, kes mind kiiresti embas.
"Kus Jonah on?" küsis ta kohe.
Vastasin ausalt. Meil polnud aimugi.
Tundsin kellegi käsi oma õlgadel ning järgmine sekund olin ma lihaseliste käte vahel. Ma naeratasin, kui Zacile otsa vaatasin.
"Aitäh," lausus poiss ning tegi mulle kiire musi. "Nüüd põgeneme siit."
Mu isa naeratas minu suunas, kuid meil polnud aega üksteist embama ja nutma hakata, sest meil polnud mitte ühtegi vaba sekundit!
Äkitselt meie väikest rühma tabasid mitmed kuulid ning ma heitsin refleksist põrandale.
Keegi karjatas ning ma ehmusin kohutavalt, kui Liat maas karjumas nägin.
"Lia!" hüüatasin, kuid ma ei saanud tõusta. Meid rünnati.
Vaatasin tüdruku poole, keda aitas nüüd Jonah. Ma olin hetkeks õnnelik, et poisiga kõik korras on, kuid kui ta pea tõstis polnud ma üldsegi nii kindel.
Ta näo vasak pool oleks nagu ärapõlenud, katki, verine...
"Dar-" hakkas keegi karjuma, kuid ma juba tundsin jõulisi käsi oma õlgadel ning järgmisel sekundil sain ma obadusi igale poole.
Ma kriiskasin ning pekslesin vastu, aga minu vastane oli kaks korda suurem kui mina. Siis tuli Zac mulle appi ning aitas mind vastastest kaugemale.
Läks uuesti tagaajamiseks.
Me jäime Zaciga teistest maha ning võtsime teised suunad, et tervet gruppi raskem jälitada oleks.
"Mida me teeme?" karjusin meeleheitel.
Zac lükkas mu vastu seina ning vaatas sügavale mu silmadesse. "Hinga sügavalt. Meiega saab kõik korda. Sinuga saab kõik korda. Lähme katusele, me saame sealt alla."
Noogutasin, piiksugi tegemata ning järgnesin Zacile kiiresti, kes mind kättpidi enda järel vedas.
Hingasin nii sügavalt ja aeglaselt, kui ma võimaldasin. Olin kindel, et ma saan peagi paanikahoo. Mu käed hakkasid vabisema.
"Darcy, hinga," meenutas Zac.
"Ma tean," hingeldasin ja surusin teise käe oma rinnale. Nagu see aitaks...
Kiljatasin, kui taha vaadates suuri lihaselisi mehi meiel järgnemas nägin nign see õhtutas Zaci veel kiiremini liikuma.
"Ma... ei... jõua," hingeldasin raskelt ning komistasin mitu korda.
"Pea treppideni vastu. Me saame varsti katusele," rääkis Zac kiiresti ning tõmbas mind lähemale, et temaga rohkem koos liiguksin.
Ühel hetkel ta lihtsalt haaras mu sülle, surudes ühe käe mu alaseljale ning teise põlvede alla.
Ma teadsin, et ma olen raske, aga hoolimata sellest jooksis Zac elueest edasi.
Vaatasin vaikselt ta nägu, kui ta jooksis. Kuivanud veri oli ta kaelal ning riietel, kuid ma ei hakanud pärima, sest ma olin liiga väsinud.
Ma tundsin oma silmi kinni vajumas, kuid võitlesin vastu.
Ta nägu oli küll hirmul, kuid ma märkasin neid ilusaid näojooni. Tema nina ja imeilusad pruunjaid silmi. Perfektset lõuajoont ning lihaselisi käsi.
"Darcy, püsi minuga veel, palun," anus poiss, kui ta korraks minu poole vaatas.
Ta peatus ning hakkas vaevaliselt üles ronima, katuseluugini.
Aitasin kaasa surudes oma jalatallad kõvasti igale astmele.
Zacki käsi oli mu ümber ning toetas mind, et ma üles saaksin.
Lükkasin ise luugi lahti ning me ronisime väikeste raskustega katusele.
Zac vajutas jalaga ühe mehe näole ning lükkas teda allapoole, seejärel laksatas ta luugi kinni ning sidus selle kinni köiega minu kotis. See hoidis neid vähemalt natukenegi kinni.
"Seal!" osutas Zac ning aitas mul liikuda üle katuse teise otsa, redeli poole.
Zac ootas mind juba all seina juures, kui mina alla ronima hakkasin. Ma nägin tuttavaid nägusid tema kõrval.
"Ära vaata alla. Keskendu redelile ning tule alla," lausus ta.
Mul läks hästi ajani kuni jõudsin viimastele astmetele, kuid mustad täpid hakkasid mu silme ette ilmuma ning ootamatult lasin redelist lahti.
Keegi karjatas ning järgmisel hetkel olin ma pikali kivikõval asfaltil.
____
Tahaksin tänada birkemirelli, kes mind on innustanud edasi kirjutama ning NightRose´i, kes mulle eelmises osas pastaka kinkis.
Kas te olete kaalunud ka kellegi surma? Mida te arvate?