Küpsiste rünnak !!! (6)

Läksin ühel õhtul magama, endal peas head mõtted, mida homme teha. Siis ma uinusin. Äkki ärkasin suure kisa peale. Küpsised olid jälle piima varastama tulnud. Nad olid seda ka enne teinud, kuid mitte nii nii varahommikul. Meie piimad olid väga hästi ära peidetud ja kõik jäi alles. Magasin veidi, ning otsustasin siis küpsiseid otsima minna. Ma teadsin vaid seda, et küpsised elasid Mochreawi mäe taga. Sellel oli maailma parim valvesüsteem. Võtsin kaasa ka lendpiison Mike-i kes oli mu parim sõber ning mina hüütsin teda Maiki-ks. Ema otsis välja piima varud. Meil oli 16 piima pudelit. Teadsin ka seda, et sinna on 7päeva tee ja küsisin emalt kaasa 7 pudelit. Tema aga pani salaja ühe juurde, kuid ma märkasin seda, aga olin sisimas õnnelik. Nii me siis Maiki-ga teele asusime.

1. päev

Tammusime, sest Maiki ei lennanud eriti hästi ning kasutasime teda ainult hädaolukordades. Ronisime üle kõrge mäe, aga ohh õudust, meie poole tormas hulk küpsiseid kõigil mängu püstolid käes. Meie Maiki-ga imestasime ning siis laotas minu sõps oma tiivad küpsiste peale. See lämmatas neid. Ma olin väga õnnelik. Otsustasime järgmist mäge nähes sellest veidi tasasemalt üles minna. Läksime kohe sama päeva õhtul, kui oli juba piisavalt pime. Ronisime tasaselt, ning mõtlesime, et ka nemad tulevad vastu tasaselt. Saime üles, ning nägime , et terve küpsise küla säras küünla valguses. Nägime ka palju pisikesi küpsis-kirste. Need olid küpsis sõbrad ning sugulased ja nad leinasid neid, keda meie tapsime. Äkki märkasin , et lendpiison oli ära lennanud, ning käskis mul sinna jääda. Seda ma tegin. Ta lendas nende peale, kuid nutt ei lõppenud, hoopis tuli juurde, ta laotas oma tiivad lausa 5 korda järjest nende peale ja siis polnud enam muud kuulda, kui meie sammumist. Me olime ühest külast jagu saanud, ning seal oli üks silt, kus oli kirjas, mitu küla siin on. Neid saime me kokku 3. Äkki tuli mul niisugune jube uni peale, et heitsin lihtsalt muru peale pikali. Ka Maiki tuli minu kõrvale, ning kattis oma tiivaga mu keha, et mul soojem oleks.


2.päev

Ärkasime sellepeale, et keegi lakkus meid. See oli pisike küpsis- rebane. Ta oli nii armas. Tüüp tuli piima nuruma, ning siis saime aru, et ta polnud õige rebane. Tegin ühe vile, ning sellepeale pisike uinus igavesse unne. Me ronisime üle järgmise mäe ja ohh imet, ka selle taga polnud küpsiseid. Või siiski. Äkki jooksid küpsise lapsed igast nurgast oma isadega, kellel oli veepüstol ja selle sees oli suhkruvesi. Meile see muidugi meeldis, aga see oli neile väga kahjulik. See isegi hävitas nad. Meil õnnestus saada ühe küpsis- isa käest, kes oli haavata saanud suhkruveepüstol. Lasime sellega nagu saime ja lõpuks olid kõik surma saanud. Isegi lapsed. See küla oli ainult meestele ja lastele. Nii, et meie töö oli tehtud ka siin külas. Kuid enne magama jäämist kontrollisime jõe üle, mis seal oli. Hüppasime sealt korra läbi ning ei leidnud sealt midagi, käisime ka vee all. Kui kaldale jõudsime, oli seal kõik täis naisi kes olid väga vihased. Me olime hävitanud nende lapsed ja mehed. Nad olid juba pliiatsite ja paberitega, ning kohe valmis meid joonistama ja siis meid tagaotsitavaks kuulutada. Meie suhkruveega püstolitest oli alles vaid see üks, teised olime ära raisanud, kui kedagi olime haavanud. Seda kasutasime me nüüd väga kokku hoidlikult. Siis tuli järgmine jama. Me ei suutnud ühe püstoliga kõiki maha lasta. Võtsime jõest tavalist vett ja proovisime sellega. Lisasime natuke piima, sest ka seal sees oli suhkur. See plaan õnnestus meil. Me haavasime neid, ning pärast nad lihtsalt piinlesid ennast teise maailma. Jäime mõlemad ühte võõrasse majja magama, kui olime kõik ülekontrollinud.


3.päev

Ka hommikul polnud midagi näha. See oli vist teine küla mõtlesin mina. Jalutasime edasi ning nägime jube suurt mäge, see oli siis Mochreawi mägi. Sellest üle kõndimiseks oleks läinud paar päeva, kuid mul oli sõber Maiki, kes lennata oskas. Me lendasime sellest üle paari tunniga. Maiki oli pärast lendu nii väsinud, et me jäime koos mäe tipus magama. Meil olid mäe värvi riided, nii, et keegi meid märganud. Nii möödus siis 3. päev.


4.päev

Hommikul ärgates lesisime me juba mäe all. Me olime alla veerenud, kui magasime. Õnneks polnud meid keegi märganud. See küla oli ainult beebidele ja suurele küpsise va#!?!#ejale . Me jalutasime ja jalutasime ning nägime suurt maja. See oli küpsise va#!?!#ejale. Me jooksime, kuid ohh õudust, see asus meist veel kaugel ja juba kaugel oli aed. Me ronisime üle aia ja äkki, ei tea kus kohast jooksid välja 2 lõvi. Panin neile tühja piimapudeliga pähe ja lendpiison tõstis oma tiibu, kuid ma peatasin ta. Tahtsin nad ise ära hävitada. Valasin natuke piima peale ja nad olidki lämbunud. Nägime järgmist aeda. Ronisime üle , aga see oli veel hullem, seal oli terve maa usse täis. Need olid boamaod. Maiki oli natuke pahane, et tema kedagi hävitada ei saanud, kud võttis suure torisemise peale mu selga ja me lendasime üle järgmise aiani. Ta pani mu aiapeale seisma ning läks hävitama ühte nunnut toonekurge. See kõndis ülbelt mööda aeda ja ei märganud meid. Äkki laiutas Maiki tiibu ja toonekurg oli haavata saanud, aga nii haavata oli saanud ka Maiki, ta laus nuttis. See toonekurg ajas mu vihale. Ta haises ning oli väga räpane, kuid oli siiski uhke. Ma hüppasin talle selga ja panin pudeliga pähe, ning nii ta suri. Olin üli väsinud ning me jäime toonekure aeda tudule .


5.päev

Ärkasime ja kontrollisime ümbrust. Oli kuulda küpseküpsise lõhna, kes hetkel norskas nii, et terve küpsisemaailm värises. See oli õudne, kuid samas naljaks. Maiki lendas üle järgmise aia ning nägi seal norskavaid teravate hammastega küpsiseid, mõnel terav nuga käes . Meie õnneks nad magasid. Kuna Mike-i tiib oli katki, ei saanud me üle nende lennata. Me ronisime alla, ning hiilisime nende vahelt läbi. Äkki kukkus üks pudel kotist välja. See kolksatas vastu ühe küpsise pead, kes otsekoheselt surma sai. Ta ei karjunudki. Selle küpsisel oli tõesti kõva pea. See kolksatus kõlas kaugele, ning meie ronisime üle järgmise aia. Seal seisid juba valvurid. Nad norskasid, kuid mitte nii kõvasti, et me neid kuulnud oleksime. Üks valvur sonis. Ta rääkis päris tõtt ning vihjas ka meie peale. Jooksime kiiresti valvurite juurde. Võtsime võtmed. Mõlemad hoitsid midagi. Mina sain valvurilt nimega Mike võtmed ja Mike-i sai valvurilt nimega Romkat võtmed. Unustasin mainida, et Romkat on minu nimi ja Ma olen känguru, kes ei suuda hüpata, aga kõike muud suudab . Ma proovisin hüpata, kuid see ei õnnestunud mul . Ma hakkasin vaikse häälega laulma, sest see juhtb alati siis, kui ma närvis olen. ''Ole vait ja ära laula'' Käratas mulle Maiki tasase häälega. Me lõime valvurid maha ning jäime nende riietes nende kohapeale magama . Oli jälle saabunud öö, ning me polnud märganudki, et vahepeal on kadunud küpsise norskamine ning nüüd oli see tagasi.


6. päev

Ärkasime järjekordse norskamise peale, mis oli hullem kui eelmine. Hiilisime majja sisse ning see maja värises tüübi norskamisest . See lausa hüppas. Me hiilisime kööki, ning ka seal oli tühjus. Me võtsime tühja piima pudeli, suhkru panime sinna sisse ja siis vett peale . Läksime norskamise poole ning märkasime imeliku nimega silti. Seal oli suurelt kirjas '' Quieti Room, mitte segada, hetkel on tal tudu aeg''. Ma sain aru, et ''room''-i all oli mõeldud ruumi. Me läksime siiski üles ning tegime ühe ukse lahti, seal oli maailma suureim küpsis. Tema see norskaja oligi, sellest sain kohe aru . Nüüd hakkasin luuletama, see tähendas, et olen rõõmus. Praegu olin selle üle rõõmus, et ta oli nii suur ja paks, ning suurte šokolaadi tükkidega. Me valasime talle suhkru vett peale ja Maiki tõi kahvlid ja noad, ning me asusime teda sööma.Ta oli nii hea maitega, et jube. Pärast, kui olime küpsise ära söönud, veeresime toas ringi. Me olime väga paksud, kuid samas päästnud mängukoopa. Jäime sinna samasse tudule .

7. päev

Ärkasime poole kõhnemalt, ning võtsime kaasa kõik piima , mis oli küpsis-vali.tseja alles jätnud. Seal oli terveks saanud ka Maiki tiib ning me lendasime koos temaga üle küpsise maailma ning meid võeti suure tervitusega vastu. Me olime taaskord saanud hakkama suurepärase teoga. Olime õnnelikud, ning me saime igaühe käest pudelitäie piima. Seda jätkus meil väga väga kauaks. Me elame siiamaani õnnelikult oma elulõpuni, ning ei koli mängukoopast kuhugi.

Autori kommentaar »