Mina, väike draakon. (3)

Ma olen maailma kõige õnnetum draakon. Mu nimi on Madarik ja ma nutan igapäev mitu tundi. Te küsite miks? Sest ma olen maha jäetud väike draakon.
See lugu algas nii. Kui ma olin 100a väike munake, hakkasin ma kooruma ja ma leidsin enda täiesti üksi olevat. Mulle tuli esmalt pähe see, et äkki olen ma linnu pesas ja ema on läinud toitu tooma, kuid selle mõtte viskasin kohe peast välja, sest minu ümber olid maha põlenud majad.
Mulle tuli meelde, mida mu ema oli rääkinud, kui olin väike muna ... . Ta rääkis minuga igapäev, ja ütles, et ükskord nad lendavad üle taeva kaugele ära, sest see koht põleb maha.
Ma mõtlesin oma nime ise ja sellepärast mul eriti sõpru polegi. Mul on vaid üks sõber, see on väike linnuke, kel pole samuti vanemaid. Nüüd räägin ma oma seiklustest.
Kuima olin umbes 200 aastane, mõtlesin minna rändama. Võtsin oma linnust sõbra kaasa, ja hakkasime minema. Jalutasim 4 kuud, kui leidsime ühe aseme, kuhu pikali visata. Seda me ka tegime.
Äkki müksas meid mingi asi, me ei teinud välja, kuid see müksas meid veel. Leidsime maast väikse kolli, kes oli meid kummitama tulnud, kuid siis kukkunud. Lohutasime teda, ning ta näitas meile teed, kuhu võiksime minna. See tee pidi viima väikse külani, kus elavad meie vanemad.
Läksime rahulikult mööda teed, ning nägimegi varsti väikest külakest. Otsisme terve küla läbi, kuid nemad hoopis ehmusid, et nägid draakonit, ja mina oma vanemaid, ei leidnud. Linnuke leidis, ja läks nendega koos elama. Nüüd olen mina täiesti üksik. Ma ei taha enam kunagi endale ühtegi sõpra, sest na reedavad mind alati. Ma läksin üksinda edasi ja leidsin koopa. Seal oli palju komme ja need olid väga maitsvad. Ma sõin kõik ära.
Järgmisel päeval leiti mind kommide koopast koos paksu kõhuga. Ma rääkisin neile loo ära, ning nüüd on need minu pildiga kommid. Ma saan neid alati tasuta ja need on ka poes müügil, kuid mina nutan ikka igapäev tundide kaupa, sest minu sõber ja vanemad reetsid mind.

Autori kommentaar »