Enesetapp või ei ? (14)

Jalutasin koos isaga mere ääres, tal olid kaasas pudelid ja need olid kilekoti sees, sest me läksime neid taaraautomaati viima. Ta oli ülikonnas, mina aga ilusas kirjus kleidis. Tal oli kaasas ka tavaline kott kus olid vanad ajalehed, ning ülikonna all oli tal väga vana särk. Minul olid peas ilusad päikeseprillid, kuid õnnetuseks olid need natuke katki, kuid keegi ei näinud seda.

Üks mees jalutas suhteliselt meie kõrval, ning jälgis meid. Me olime üsna taaraautomaadi juures, kuid äkki kõlas pauk ja kuul tuhises minu juurest mööda ja otse minu isa poole. Järgmisel hetkel olin ma kodutu. Mu ema oli surnud, kui olin 2 kuune ja isa suri nüüd. Siis tuli see laskja. Ta vabandas minu ees, kuid samas ähvardas, et kui ma midagi temast räägin, tuleb tapab ta mu ära. Ta lõi mu isale noaga juurde vel 3 haava, sest kuuli haav oli ka. Ning siis ta kadus nagu tuul.

Järsku nägin ma ühte meest, kes jooksis minu poole ja hüüdis , et ära liigu. Ma tahtsin siiski joosta, kuid jalad olid nagu maa külge kinnitunud. Ta tuli mulle lähemale ja ütles oma nime ja ma sain aru , et ta on kodutu. Tal oli kaasas katkine vooli, ning ta andis selle mulle ja lausus, et pane see oma isa juurde, see toob õnne.Ma kiskusin kõik asjad isa kotitest välja ja ka vana pluusi seljast, ning viskasin ka päikeseprillid sinna. Ma ütlesin, et ta ei räägiks midagi sellest, et ta pealt nägi. Ta nõustus.

Ma läksin isa juurde, ning vaatasin teda. Ma märkasin , et tema dokumendid ja rahakott on kadunud. Korraga oli mulle kõik selge. Mõrvar teadis, et mu isa on ärimees ja tahtis vaid ta raha, ja tegelikult tahtis ta ka mind tappa, kuid kuul läks mööda ning ta plaan ei läinud täide.

See kõik juhtus neljapäeva õhtul ning mu isa laip leiti reede õhtul. Kõik läks nii nagu vaja. Kodutu ei rääkinud midagi välja, ning mina ütlesin , et ta on minu isa. Paljud kahtlustasid mu isa enesetapus. Minu meelest on see suht võimatu, et nad saavad enesetappu kahtulstada, sest ega ta ei saa ju mingi pussitada ja tulistada korraga. Ma ei lausunud neile midagi, kuid see piinab siiani mu südant.

Eile mõtlesin minna siiski asja parandama. Võtsin enda raha, mis olin paari suvega teenida jõudnud ja jooksin lastekodust otse poodi. Pood oli sellele lastekodule väga lähedal. Ma lugesin raha üle ja märkasin, et seda oli päris palju ehk siis 2525 krooni. ma teenisin selle kõik aedu koristades ja ajalehti müües. Ma ostsin saia, leiva, palju juua, noa, papptaldrikud, lusikad, kahvlid(mis olid samuti mingist pehmest materialist), tassi, supi, mingi vee, soojaks tegemis värgi ja muud sellist vajaliku.Mu plaan oli juba ammu valmis, kuid teostasin selle alles nüüd, sest ma igatsesin oma isa.

Sellel öösel läksin ma lastekodust ära. Ma läksin oma isa tapijat otsima. Siis kui ta minuga rääkis, siis tal polnud maski ees ja ma mäletan täpselt tema nägu. Ma võtsin kaasa ka oma luubi mille isa oli mulle 6 a kinkinud ( kui mina olin 6.a tema aga 26.a).

Ma jalutasin kaua, kuni lõpuks jõudsin võõraristmikuni. Ma läksin paremale ja jalutasin edasi. Jalutasin veel kaua kaua, kuni jõudsin äkki selle sama merekaldale kus lasti maha mu isa. Ma hoitsin nuttu tagasi , sest nägin seda sama meest ja pugesin põõsasse. Nägin ka seda sama kodutut. Ta jooksis tasaselt minu poole ja ütles, et ma läheks minema. Ma ei mõelnudki sellele ja palusin temal mind aidata. Pika anumise peale ta siiski nõustus.

Mul tuli ideaalne mõte, et kodutu teeb end hästi korralikuks ja läheb küsib sõrmejälgi, ning ütleb, et tema on see kelle läbi käivad kõik, kes mingi pärandus on endale pidanud saama, kuid pole seda kätte saanud aasta pärast. Kodutu tegi nii, ma muretsesin talle poest kammi, sest ma olin natuke raha, mis üle oli jäänud, kaasa võtnud.

Ta läks ja õnne kombel oli tal aasta eest ema ära surnud kelle kaela selle sai kõik ajada. Ta sai sõrmejäljed kätte ning mina võtsin need endale. Ma olin enda isalt saanud ka ühtede sõrmejälgede võtmise komplekti, sest isa teadis, kuidas mulle uurida meeldib. Ma uurisin neid oma luubiga, ning järgmisel hommikul läksime poli.tseisse. Seal õeldi meile, et need on väga karmi sarimõrtsuka sõrmejäljed ning meid küsitleti. Ma rääkisin ka seda, et see sama tappis mu isa.

Mind tänati ja saadi see mõrtsukas kätte ning mina sain endale pere. Üks poli.tsei võttis mind endale kasutütreks ja kodutu sai endale uue elamis paiga. Sinna perre, kus mind kasulapseks võeti oli üks hästi armas väike tüdruk ja kui ma suureks sain, olin ma poli.tsei.

Autori kommentaar »