4.) Fantasy is my reality (3)

Silius raevus ning tõusis õhku. Nägin vaid õhuvoolt teda jällitamas. Rüüpasin uue sõõmu kosutavat vett.
Mõne aja möödudes tajusin tema silmi oma kuklal.
''Kas ütlesin midagi valesti?''
''Võimalik,'' vastas Silius.
Pöörasin end tema hääle poole. Nüüd oli võimaliks teda isegi natuke näha.
''Kas sa tead, mitu inglit sureb, kui üks inimene sureb?'' küsis Silius, raevu maha surudes.
''Eee.... ''
''Kaks. Kui inimene sureb, siis kaks inglit, kes on inimesele kõige lähemal, surevad.''
''Ma ei teadnud seda,'' kogelesin.
''Ja kas sa teadsid, et iga kahe inimese kohta sünnib üks ingel.''
''Ei teadnud.''
''Nüüd siis tead,'' ohkis Silius, '' Kui sa oleksid surma saanud, siis mind kah praegu ei oleks.''
Ma ei suutnud oma hämmingut vaos hoida. Iga kahe inimese kohta sünnib üks ingel ning iga ühe surnud inimese kohta sureb kaks inglit. Mõlgutasin ta sõnu veel kaua peas.
Järsku kuulsin mingit urina-sarnast häält. Ajasin silmad pärani ning otsisin urina allikat.
''Sul on kõht tühi,'' ütles Silius ning viipas peaga mu kõhu poole.
Mu kõht urises?
''Ma nägin siin lähedal ühte küla, sealt saab süüa osta,'' sõnas Silius ning hakkas põhja poole hõljuma. Järgnesin talle kohmakalt.
Mõne aja möödudes silmasin juba esimesi maju. Silius jäi seisma, vaatas mind ning vaatas uuesti küla.
''Ma annan noa sinu kätte,'' pomises Silius,'' Ma pean korraks ära minema.''
''Miks?'' pärisin.
Silius vaatas mu poole. ''Isiklikud asjad,'' ütles ta ning võttis noa, vaatas seda hetke ning ulatas minu kätte. Panin noa hoolikalt oma sinisesse seljakotti. Pöörasin pea tagasi Siliuse poole, kuid ta oli juba läinud. Tatsasin siis edasi küla poole. Samm sammu järel astusin aina lähemale. Piisavalt lähedale jõudes jäin korra seisma ja uurisin maju. Need ei olnud sugugi sellised, mida olen harjunud nägema. Meenutasid natuke selliseid Jaapani maju. majade vahel sibisid erinevad olevused, mõned inimesed, mõned mitte. Astusin edasi majade vahele. Tänavad olid kitsad.Otsustasin astuda ühte poodi sisse. Rahva sumin oli kõrvu lukustav. Letil oli asju, millele ma päris hästi nime ei osanud panna. Midagi kala sarnast oli. Astusin sealt välja ning kõndisin mööda tänavat kesklinna poole edasi. Mida sügavamale jõudsin, seda tihedamini oli rahvast. Keset linna oli suur ingli kuju. Käed olid tal taeva poole sirutatud ning tiivad olid all. Ma ei mõistnud, kuidas se seisab seal, kuna inglil olid jalad ristatud ning kikivarvul. Äkki oli mingi metallist toru seal sees? Järsku hakkas ingel tiivu lehvitama ning ta valge kleit hakkas tuules lehvima. Kohkusin see-peale ning tardusin paigale. Ingel langetas oma käed, võttis uue poosi ning jäi paigale, ka kleit ei lehvinud enam. Keegi ei paistnud sellest häiritud olevat, et kuju niimoodi poosi vahetab. Inglil oli nüüd näos vaevatud ilme ning pea oli langetatud. Käed olid üksteise peal vasakul rinnal risti. Astusin sammu ligemale, et teda uurida. Ta ei liigutanud. Jälgisin teda tummilt mõned minutid. Otsustasin viimaks minna lähimasse kõrvaltänavasse. Tundsin puuvilja lõhnu ning astusin lõhna järel poodi sisse. Tõesti, seal oli puuvilju, mida ma tean: banaane, õunu, ploome ja isegi kirsse. Ostsin kilo kirsse ning teise kilo õunu. Astusin poest välja ning hakkasinlinna serva poole liikuma. Võtsin seljakoti õlalt, et sinna õunad sisse panna.
''Ettevaatust!'' karjus kellegi hääl.
tõstsin pilgu ning nägin vaid sekund kedagi enda poole jooksmas, järgmine hetk polnud mul enam seljakotti. Varas jooksis läbi rahva kesklinna poole. Püüdsin teda jällitada, kuid asjatult. Väsisin ära ning istusin ingli juurde toolile.
''Silius ootab sind,'' vastas kellegi hääl mu seljataga.
Pöörasin ringi ning nägin, et kuju kummardab minu poole. Tõusin ehmatusest püsti ning hakkasin tuldud teed tagasi minema. Lõpuks jõudsin linna serva. Nähes Siliust ruttasin tema poole. Silius ei näinud välja kuigi õnnelik. Ta ilmselt teadis, mis juhtus.