Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Saatuse mängud 3 (1)

Hindeid.

Eelmises osas: Ja siin ma olengi, valmistun kooli minema, et uus päev üle elada. Koolis on ikka vahel sosinaid minu needuse kohta liikvel. Ma ei tee nendest muidugi välja ja parem ongi, et nad teavad, hoiavad eemale. Kui keegi rääkima tuleb ei vasta ma talle ja lõpuks tüdineb ta ära ja jätab mind rahule. Just seda ma tahangi. Liiga paljud on minu pärast haiget saanud. Ma olen muidugi ka mõelnud see kõik ära lõpetada, kuid ma olen selleks liiga arg.

----------------------

Kõndisin kooli poole. Nägin kuidas eemal nooremad õpilased kooli tormasid. Minul aega on ja kooli minemisega pole kunagi kiiret. Kõndisin teisele korrusele, oma kapi juurde. Võtsin vajalikud õpikud ja suundusin matemaatikasse. Istusin oma kohale, klassi tagumises otsas, ilma pinginaabrita. Ma istun kõikides tundides üksi ja parem ongi.

Kell helises ja õpetaja tuli klassi. Ta alustas oma igavat juttu mingitest nõmedatest valemitest, mis mind tõesti ei huvita. Tund oli vaevalt viis minutit peal olnud, kui klassiuks avanes ja mingi tüüp, keda ma varem näinud polnud, sisse astus. Õps katkestas oma jutu ja vaatas vihaselt tulijat. "Vabandust, ma ei leidnud klassi üles." sõnas poiss.

Ma ei pannud nende juttu enam tähele, vaid hakkasin vihikusse kritseldama. "Sa võid endale koha valida." ütles õpetaja uustulnukale. Jägnevast asjast ma aru ei saa. See uus tüüp, tuli otse minu poole ja istus minu kõrvale. Miks? Klassis on küllalt vabu kohti kuhu ta istuda oleks võinud. Ah vahet pole. Õpetaja jätkas oma igavat juttu ja ma jätkasin oma joonistamist.

"Mata on vist su lemmikaine." sõnas tüüp mu kõrvalt. Ma ei teinud välja. "Ma olen Tayler Wesly." sõnas ta. Nagu mind huvitaks. Paar minutit vaikust. "Sa vist ei räägi eriti." ütles ta siis. Võttis tal alles kaua aega. Eirasin teda ikka. "Mis su nimi on?" küsis ta mõne minuti pärast. Okei see hakkab närvidele käima. Keerasin oma pilgu oma tüütule pinginaabrile. Märkasin poisi rohekaid silmi, milles oli natukene sinist, need olid esimesed mida üldse näha. Nii kutsuvad. Lõin ennast, mitte otseselt muidugi. Vaatasin Taylerit Mida-sa-tahad-sa-nõme-tüütus pilguga ja üritasin siis õpetaja juttu kuulata.

Õnneks ei pidanud ma ta seletamist kaua kuulama, sest helises päästev koolikell. Tormasin klassist välja ja suundusin bioloogiasse. Jälle üks tund mida ma vihkan. "Hei, oota!" hüüdis mulle juba tuttavaks saanud hääl. Kõndisin edasi. Tayler jõudis mulle järgi. "Kas see olen ainult mina, või ei räägi sa kellegagi?" küsis ta. Ma ei vastanud. "Oskad sa üldse rääkida?" küsis ta edasi ja tundus, et ta oli mures? Ei, misasja, miks peaks. Ma kujutasin seda ette.

Jõudsime bioloogia klassi juurde ja ma astusin klassi. Kõndisin kõige tagumises reas oleva vaba pingi juurde. Nagu selgus on ka Tayler samas klassis. Oh seda rõõmu! Ja muidugi pidi ta kohe minu kõrvale istuma. Mu kannatus hakkab katkema, aga võib olla seda ta just tahabki. Kell helises ja väike Proua Puffel astus oma värisevate kontitega klassi. See mutt peaks juba ammu vanadekodus kössitama.

"Täna on paaristöö. Te saate kahepeale töölehe ja peate selle tunni lõpuks ära täitma." sõnas muti lehti laiali jaotades. Tore küll. Ma ei kavatsenudki selle tüütusega paaristööd tegema hakata. "Mul on su nimi vaja kirja panna." sõnas Tayler, kui oli enda nime kirja pannud. Olin vait. Poiss hakkas lehte täitma. "Tead, ma ei ole bioloogias just kõige parem, ma arvan, et sa peaks selle üle kontrollima." sõnas Tayler umbes viieteistkümne minuti pärast.

Võtsin ta käest töölehe. Ma ei taha tema pärast halba hinnet saada. No ega mul endal ka just kõige paremad hinded pole, aga mina olen rahul. Pealegi on bioloogia üks mu tugevamaid aineid, kuigi ma seda vihkan. Hakkasin siis Tayleri vastuseid kontrollima. Enamus olid tal õiged ja need mida ta ei teadnud vastasin ära. Enne töö õpetajale andmist kirjutasin paberi ülaserva, Amanda Clark.

Kell helises ja ma viisin töö ära. Kõndisin edasi oma järgmisse tundi. Õnneks oli see Taylerist vaba ja järgmised paar tundi samuti. Taylerit nägin järgmisena alles lõunaajal. Minu õnn muidugi. Ostsin kohvikust oma tavapärase lõuna ja suundusin söökla kaugemasse nurka, kus minule broneeritud laud asub. Tundus, et ka Tayler mind nägi, sest ta tuli minu laua suunas ja istus minu vastu maha. Vaatasin teda kergitatud kulmudega.

Ta ei öelnud midagi. Hakkasin sööma, vaikides, nagu alati. Ka Tayler oli vait, yey. Kuid mind häiris, et ta mind iga mõne minuti pärast vaatas. "Miks sa minuga ei räägi?" küsis ta. Okei mul on tõesti kõrini. "Miks sa mind rahule ei või jätta nagu teised seda teevad, kui ma annan mõista, et ei ole rääkimisest huvitatud? Mida sa minust tahad?" küsisin. Tundus, et Tayler oli mu häälest üllatatud. "Ma tahan lihtsalt sind tundma õppida." sõnas ta. "Ära taha, see ei tee sulle head. Ma olen varem inimesi tapnud ja teen seda kindlasti ka tulevikus." ütlesin püsti tõustes. Viskasin oma lõuna prügikasti ja jalutasin sööklast välja.

Järgmine tund oli mul kehaline ja see oli kahjuks koos Tayleriga. Pidime saalis ringe jooksma. Tayler jooksis minu kõrvale. "Mida sa sellega mõtlesid, et oled inimesi tapnud?" küsis ta huviga. Tõstsin tempot ja ta jooksis mulle järgi. "Mida sa varjad? Ma ei saa sust aru." ütles ta. "Sa ei peagi minust aru saama, lihtsalt jäta mind rahule." sõnasin tungivalt ja jooksin veel kiiremini poisi eest ära.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!