Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Saatuse mängud 1 (1)

Mina, Amanda Clark kõndisin oma poisi Ashiga käsikäes oma maja ukse poole. Täna sain ma 17 - aastaseks. Olen hetkel üliõnnelik, sest Ashiga on alati lõbus. Ta viis mu sünnipäeva puhul restorani sööma. Ma ei hooligi eriti, et see uhke koht oli, Ash lihtsalt suudab tuju heaks teha. Ma kartsin ka natukene, et midagi juhtub, kuid Ash suutis mu mõtted minu kohutavast minevikust ära ajada. Vähemalt selleks õhtuks. Ash Lennon on minu poiss. Me oleme viis kuud käinud. Ashil on pruunid juuksed millest ma oma käsi eemale ei suuda hoida ning sama pruunid silmad.

Kõndisime verandani. "Näeme homme eks." ütles ta peale suudlust. "Ma helistan sulle." sõnasin. Poiss keeras ümber ja hakkas tagasi kõndima. Vajutasin käega ukselingi alla, aga see oli lukus. Imelik, sest tavaliselt on mu vanemad sellel ajal kodus. Ehk hoiavad lihtsalt eemale, et midagi ei juhtuks. Hakkasin oma käekotist võtit otsima. Hea, et ma selle kaasa võtsin, muidu oleks ukse taga passima pidanud.

Hakkasin võtit lukuauku panema kui käis autosignaal ja pidurite krigin. Keerasin suures hirmus ringi. Paar maja eemal oli auto seisma jäänud. Aimasin halba ning kiirustasin sinna poole. Jõudsin lähemale ja nägin auto lähedal jalgu. Ashi tossud. Aimasin mis juhtunud oli ning mul hakkasid pisarad voolama. Jooksin auto esiosa juurde, kus Ash maas lebas. Üks mees, arvatavasti autojuht, helistas juba kiirabisse. Kuid sellel polnud mõtet. Ash lebas surnult külma asfaldi peal. Minu pärast.

Olin järsult oma voodis istuli. Külm higi voolas mööda mu nägu alla ja tundsin kuidas öösärk ihu külge kleebib. Vaatasin öökapil olevat kella. 6:45. Ma saaks veel magada, sest kool algab alles 8:15, kuid ma teadsin, et ei suuda enam magama jääda. Ajasin ennast voodist püsti ja läksin vannituppa. Võtsin ühe kuuma dušši ja mul hakkas natukene parem. Ma teadsin mida see unenägu tähendab. Täna on täpselt kuu aega 13. veebruarini, minu sünnipäevani.

Kõndisin kööki ja tegin endale mõned võileivad. Ma võin kolistada palju tahan, sest mu vanemaid pole. Yep, ma elan üksi. Aga mu vanemad ei ole surnud ega midagi, nad kolisid lihtsalt, et minust eemale saada. Ma imestangi, et nad varem seda ei teinud. Arveid ja värke maksavad nad muidugi ise ja saadavad mulle iga nädal taskuraha ka. Aga põhjus miks nad ära kolisid on selles, et ma olen neetud. Te võite mind hulluks pidada, aga ma ei ole seda. Noh, ma olin küll kuus kuud hullumajas, aga ma ei kandnud hullusärki, ega kükitanud valgete pehmete seintega toas. Ma viibisin palatis, mis oli nagu tavalise haigla oma. Ma peaks vist algusest rääkima hakkama.

Kõik algas siis kui ma sündisin. Ma olin just sündinud, kui lennuk, millega mu vanaema (ema ema) Floridast siia pidi sõitma alla lendas. Ellu ei jäänud keegi. Emale lisandus sünnitusjärgsele stressile ka lein ja ta oli omadega täitsa läbi. Vähemalt mulle nii räägiti. Muidugi ei teadnud me siis kohe, et mina selles süüdi olen. Seda peeti lihtsalt kokkusattumuseks.

Järgmine suurem õnnetus juhtus minu 3-aastasel sünnipäeval. Kuna ema ja isa mõlemad tööl käisid, palgati mulle lapsehoidja. Ema ja isa jõudsid minu sünnipäeva puhul varem koju ja hoidja läks oma koju. Ta elas paar maja meie omast eemal. Paari tunni pärast saime teada, et lapsehoidjale oli koju jõudes köögikapp pähe kukkunud. Täitsa jube. Naine viidi haiglasse. Tal oli peapõrutus, aga ta sai terveks.

Paar edasist sünnipäeva olid ilma suurtemate õnnetusteta. Väikseid õnnetusi oli ikka. Ma kukkusin pidevalt trepist alla ja koperdasin igal pool. Ma ei usu, et asi tasakaalus ja koordinatsioonis oli. Pigem oli asi needuses. Järgmine asi oli kui ma 7- seks sain. Kaks minu parimat sõpra: Ron ja Daisy, tulid sünnipäeva puhul minu juurde. Meil oli päris lõbus, kuni nad mõlemad, täpselt samal ajal teatasid, et ära kolivad. Nad polnud õde-vend ega midagi. Pealegi kolis Ron Kansasesse ja Daisy New Yorki. See oli lihtsalt juhus. Õigemini needus.

Järgmisel sünnipäeval juhtus järgmine asi. Minu vanaisa ja ka isa vanemad tulid meile külla. Ma ei teagi täpselt miks, aga vanaisa sai südamerabanduse. Silmapilkne surm. Emast oli küll kahju, enne ema ja nüüd isa. Isa vanemad said siis aru, et ma neetud olen ja on edaspidi minust eemale hoidnud. Okei ma peaks nüüd kooliasjad valmis panema. Pärast räägin edasi. vot!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!