Pariis ja Oliver (2)

Minu nimi on Lili. Ma olen 15 aastane ja mul on 16 aastane poiss Oliver. Me oleme juba paar olnud täpselt üksteist kuud ning kuu aja pärast on meil aasta täis. Meie kohtumine oli väga romantiline ja ilus. Mina olin oma perega reisil Pariisis. Kõndisime Eiffeli torni juures kui järsku üks poiss jooksis mu kogemata pikali. Ta tõusis püsti ja aitas mul tõusta ja siis meie silmad kohtusid.
Oliver: "je suis désolé"
Lili: " Juhtub" (mõttes:" Oih ta ei ole ju eestlane..piinlik, kuidas see juhtub nüüd oli prantuse keeles)
Oliver: " Kas sina oled ka eestlane?"
Lili: " Jah, ma tulin perega reisile siia. Muidu ma elan Eestis, Tartus."
Oliver: " Milline kokkusattumus. Ma olen ka perega reisil ja elan Tartus"
Me rääkisime pikalt ja tuli välja, et me ööbime ka ühes hotellis.
Ema: "Lili, tule nüüd"
Lili: Jah ema, kohe tulen."
Vaikus......
Lili: " Ma siis lähen nüüd. Tsau, äkki hotellis veel kohtume "
Oliver: " Okei, tsau jah...."
See oli minu elu KÕIGE õnnelikum päev.
Õhtul hotellis... .
Isa: " Lili palun mine too sealt alt ajaleht."
Lili:" Jah, kohe toon paps."
Läksin liftiga alla ja jälle ma nägin teda.
Oliver: " Tsau, ma lähen ajalehte tooma."
Lili: " tsaukii... Ma ka, isa saatis mind."
Läksime koos ja tõime ajalehe ning järsku...
Oliver: " Kuule... Kas sa nagu... ei tahaks... äkki...välja minna???
Lili: " Mulle meeldiks see väga " (punastab)
Oliver: " Kas sulle homme õhtul kell 18:00 sobiks?? Saame hotelli restoranid kokku.
Lili: "Okei, näeme siis"
Olin nii õnnelik, et võisin kasvõi rõõmust lakke hüpata.
Homme olin nii elevil terve päeva ja seetõttu tundus nagu päev läheks nii kiiresti.
Õhtul kell 6 läksin alla restorani. Mul oli seljas ilus lühike punane kleit ja käes oli väike kotike. Vaatasin ringi ja otsisin, et kus ta küll on. Otsisin ja otsisin aga ei näinud teda. Olin kurb ja pisarad tahtsid nii kangesti hakata voolama. Olin lahkumas kui Oliver ükskord lihtsalt jooksis mulle otsa kogemata. Võisin küll pikali maas olla aga olin õnnelik, et ta tuli.
Õhtu läks kiiresti ja rääkisime endast ja oma kodudest ja muust.
Oliver tegi ettepaneku mulle, et kas ma tahaksin olla tema tüdruksõber. Muidugi ma nõustusin.
Ja sedasi me siis kohtusime ja oleme siiani koos.
Meie esimese aastani oli jäenud veel 2 päeva. Olime õues, kuid endiselt Pariisis ja sealt saadud sõpradega ehk olime siis mina, Oliver, Hanna ja Rasmus. Me peesitasime rannas. Oliver ja Rasmus läksid surfama. Muideks Oliver oli väga osav selles ja ka muudes spordialades.
Päev oli tore ja õhtul saatis Oliver mu koju ja läks ise ka koju.
Oli jäenud ainult 6 h jäenud ja seega oli kell 11 hommikul. Olime kohvikus Oliveriga kahekeisti ja tema hakkas rääkima mingist peost, et võiks minna oma aastat tähistama sellele peole. Mina muidugi ei olnud nõus, sest see oli suurte pidu kus on palju alkoholi. Tema nõustus ja ütles, et ta ise ka siis ei lähe sinna. Kohvikus istusime tund aega ja kell hakkas juba saama 13:00, siis me läksime koju. Kella 19:00 ajal ma helistasin Oliverile. Ta võttis vastu ja rääkisime pool tundi järjest , seega emal ei soovita telefoni arvet vaadata. :) Lõpetasime kõne ära ja mul tuli uni ning jäin magama. Öösel kella 23:20 ajal helistati mulle kiirabist. See oli Oliveri ema. Ta rääkis, et Oliver käis oma sõpradega seal peol ja nad jõid end täis kõik peale Oliveri, kuid üks joobes sõber juhtis autot ja autoga sõideti vastu puud. Ma lubasin, et tulen kohe sinna haiglasse. Jooksin tema ema juurde kallistasin teda kõvasti ja nutsime koos. Minu vanemad tulid ka järgi ja nad tulid mind lohutama. Arst tuli ja ütles, et palatisse võib minna ainult 1 inimene. Mul oli nii kurb meel, sest ma teatsin, et ta ema tahab minna. Aga ta ema ütles hoopis, et mina peaksin minema. Läksin ja ma ei olnud ta peale kuri, et ta ikkagi sinna peole läks vaid mul oli temast kahju. See õnnetus ei olnud ju tema süü. Jõudsin palatisse ja meid jäeti omavahele.
Ta oli ärkvel. Ja kui ma sisse astusin läks tal suu naerule, et ta mind nägi. Oliveril oli nägu plaasterdatud ja käel oli side.
Lili: " On sinuga kõik korras?"
Oliver: " Jah ,aga ega sa mu peale pahane ei ole?"
Lili: " Ei ole ja palun ära praegu sellele mõtle vaid parane onju."
Oliver: " Ma püüan"
Istusin öö läbi tema juures ja valvasin ta und.
Ta paranes ilusti ja me lendasime kõik koos tagasi Eestisse ja läksime Tartusse. Ja nüüdseks oleme olnud me paar juba 5 aastat.


THE END

Autori kommentaar »