Teema: Järjejutud / Noortejutud

Valge jõega linn (ühe osaline järjejutt) 3. osa (0)

Kellaajaks, mil sõbrad pisikesse tuppa kogunesid, lepiti kokku 9:00. Kõik peale Garli jõudsid plaanitut hetkeks kohale. Garl ärkas kell kolm koerte röökimise peale üles ning ei suutnud tagasi magama jääta. Nii juhtus, et kaaslased teda tuppa sisenedes päris ehmunult teretasid. Garl ei pannud tähelegi, kui teised sisse astusid. Ainult kass istudes hallpea süles pööras pead.
Haru hiilis Garlile vaikselt lähemale ja koputas vastu pead: „Ma jooksin esimeselt neljandale korrusele ning sina tervitad mind niimoodi? Mu sõber, su ebaviisakus tekitab jälestust.“
Garl tõstis pea ja naeratas hellalt. Mustad kottid tema silmade all muutsid tema sõbraliku žesti pigem tappmisähvarduseks. „Vabandust, ma ei märganud sind sisenemas,“ palus Garl andestust.
„Näen jah,“ lausus Haru ja istus diivanile. Mellu lähenes diivanile ettevaatlikult. Haru ei tekitanud suurt kisa, selle asemel otsustas poiss
Garlilt küsida: „Miks sa üldse nii varakult siin oled. Me lepisime kokku, et kõik samal ajal kohale jõuavad.“ Mellu istus diivanile ja seadis ennast mõnusalt sisse.
Garl kohmitses ja ütles aralt: „Ma nägin vist väheke halba und. Kas seda või siis äratasid mind koerad.“
„Koerad? Mis kell sa õieti ärkasid? Kas kell kümme eile õhtul või,“ küsis Mellu talt vestlusesse lisandudes. „Kui ma kella vaatasin, näitas väike seier kahe peale.“
„Mida peaks mõni koer nii hilja väljas tegema?“ imestas Haru. „Seda minagi.“
„Äkki mõni hulkuv koer,“ pakkus Mellu.
Haru vaidles vastu: „Ei usu. Viimased hulkuvad koerad, kes öösiti ringi käisid, lasi Märt maha.“
„Miks sa lihtsalt tagasi magama ei läinud?“ küsis Mellu Garlilt. Hallpea kehitas õlgu: „Und ei tulnud.“
Haru naeris ja pilkas: „Oh sind küll. Sa ei muutu. Tundub, et jääd elu lõpuni tühjaks kehaks, kellest keegi aru ei saa.“ Garli nägu tõmbus valgeks, aga selle asemel, et „nägu pesema“ minna, pööras ta teema mujale: „Kas Lere ei tulnud teiega siia?“
„Kusjuures,“ vastas Haru, „tema sisenes esimesena tuppa.“ Samal hetkel tormas Lere sisse ja lõi täie jõuga oma käes tugevalt kinni hoitava ajalehe vastu lauda.
„Hoia nüüd tagasi,“ hüüdis Haru ehmudes.
Mellu nõustus: „Ma ei arva, et mu isa siia rohkem laudasid tahab annetada.“
„Vait! Oodake kuni te seda kuulete. Surm!“
„Ja siis? Meie suures linnas sureb inimesi iga päev.“ Garl juurde: „Kõik siin linnas ongi ELAVAD SURNUD“
„Aga,“ tahtis Lere vastu vaielda, kuid punastas selle asemel. Lere pomises midagi enda ette.
„Palun, laske valgus tuppa!“ käskis tüdruk. Haru tõusis tugitoolist, mille pärast Melina peale pettunud oli, nagu koer kes palli järele jooksis, aga siis avastas, et pall oli jäänud viskamata.
Lere jätkas uudiste jagamist: „Siin kirjutab, et eile avastati tubli psühholoog Maret Oja laip. Tuleb tuttav ette?“
Mellu mõtles: „Maret Oja võib äkki olla tema. Ma tean. Tema laps, Porve Oja, käib meiega samas klassis.“
„Täpselt ja…“
Haru katkestas Leret: „Ei huvita. Ütle hoopis, mis eilse ristsõna vastus oli!“
Lere ei pannud Haru palvet tähele ning jätkas: „Kõige rohkem huvitab mind hoopis mõrvaviis.“
„Mis selles sind siis huvitab?“ tahtis Haru teada.
„Vaata ise!“ lausus Lere ja näitas sõpradele ajalehe jaoks ebasobivalt võigast pilti.
Mellu pööras jälestusest pea ära ja hüüdis, nagu oleks kuradit näinud: „Viska minema! Ei, ennem viska tulle! Vii see siit minema.“
„Rahune maha! Sul ei tarvitse ju pilti vahtima jääda,“ nähvas Haru julmalt.
Poiss ise uuris fotot tükk aega silmi pilkutamata. Lõpuks ei jõudnud Lere oma käsi enam üleval hoida ja langetas uudised.
„Ma ei mäleta, et kunagi varem nii õudsat pilti ajalehte lastuks. Mida see siin teeb?“ sõnas Garl.
Haru vastas: „Suva, mis nad teevad. Ma juba igavlen.“
„Mina ka,“ nõustus Mellu, kes esimesele ehmumisele vaatamata rahuneda jõudis.
„Me võiksime õue minna,“ pakkus Garl.
„Oled sa soe peast või hoopis külm?“
„Juba unustasin, minu viga,“ vabandas Garl.
Haru tahtis oma tuntud lauset korrata. Teine hoop samal päeval löönuks Garli jalust, aga tänu jumala halastusele ohkas Lere vahele: „Vaheaja kolmas päev ning meie tegevust on otsas. Kuidas me siis edasi elame. Enesetapp tänu igavusele hiilib meie hingesid iga kellalöögi pealt.“
„Lerel on igav,“ nähvas Melina, „mina oma poisiga kinno.“
„Ma ei saa.“
„Miks siis mitte? Jättis ta su maha?“ ei andnud Mellu alla.
„Ei, ta läks maale ja ma näen teda alles koolis.“ Vale oli läbipaistev, et isegi kassi süda valutas tema pärast. „Kool võiks tegelikult juba alata. Seal saab vähemalt tegevust,“ teatas Haru heade kavatsustega.
Kõik kolm sõpra põrnitsesid vihaselt mustajuukselist Haru.
„Veab sul. Sind ei õpeta härra Olmus. Piirduksid tema vead vihastamisega, aga tema klass haiseb alati mädanevate banaanide järgi,“ esindas Lere hallpead ja proua positiivsust.
Haru kaitses ennast: „Meie ajaloo õpetaja jälle…“ vadis ta ilma tulemusteta edasi. Vaid selgitati välja, kumb kool parem välja nägi. Keegi peale Muru ei tunnetatnud kiiresti lähenevat kõuepilve, mis ka noorte igavlejate ellu särtsu lööb.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!